Na tebya upovayu - Yelena Tsyplakova 1992The Road mõjus minu jaoks masendavalt aga järgmine film mille kavva võtsin pani kohe tõsise põmaka ära, lõi justkui noa rindu ja väänas seda sisikonnas. Kultusliku Pillirooparadiisiga debüteerinud Yelena Tsyplakova teine ja siiani viimaseks jäänud film oli minu jaoks maailma kõige kurvem linalugu. Tõesõna, ei ole ma varem näinud ühtegi filmi mis mulle nii laastavalt oleks mõjunud, isegi täna, kolm päeva peale vaatamist olen iga tunni tagant teose masendavamaid momente meelde tuletanud. Vaatamise ajal aga panin kolm-neli korda mängija pausile ja kõndisin mööda tuba ringi, nii valus oli see kogemus.
Rongijaama tualettruumis sünnitanud naine hülgab oma imiku, kooserdab välja ning saab sihitult raudteel tuigerdades vastutulevalt vedurilt löögi. Mõne aja pärast lastakse end enesehävituslikult ülal pidanud õnnetusejärgsete armidega kaetud naine psühhiaatriakliinikust tulema ning ta asub tööle pisikeses renoveeritavas pühamus. Peagi soovitab aga preester talle tööd lastekodus leides, et hüljatuid aidates võib õnnetuke heastada enesepoolse lapsest lahti ütlemise ja leida hingerahu. Valutunne südames aga ei kao ning hoopis suureneb, sest lastekodus nähtav pisikeste pidevad vaimsed ja füüsilised väärkohtlemised vaid süvendavad kaastundliku naisterahva hingevalu. 
Ei hakka ükspulgi seletama mida kriminaalse taustaga korrupeerunud sadistlikud alkohoolikutest kasvatajatädid 4-6 aastaste poisipõnnide ning tüdrukutirtsudega teevad, kuid tegu ei ole vägivalla demonstreerimise ega odava pisarakiskumisega. Jelena Tsõplakova draama on naturaalne kuvand üheksakümnendate aastate lastekoduelust kus nõukogude ajast jäänud mentaliteet seob end varakapitalismi hüvedemaailmaga ja loob situatsiooni kus laps on justkui tarbeese, mõnikord kasulik äri ajamiseks, kuid suuremalt jaolt tüütu nuttev olend keda võib oma suva järgi peksta või mõnitada. Oskuslikult üles ehitatud konfliktsituatsioonid ja elutraagikad, üksikisiku tragöödia ja laiem kriitiline seisukohavõtt süsteemi vastu mis ei hooli järeltulevatest põlvedest. Kurb, julm ja hingemattev film. 5/5
"Anna mulle andeks!"
8 comments:
Aita meelde tuletada, eesti oma lastekodufilm, pakun et 80'ndate teine pool, mäletan noort tütarlast ja seda et mingi laps pandi pesumasinasse.
Meenub kellegile?
Naerata ometi ?
See on Naerata ometi jah. Peaks ise ka üle vaatama, omal ajal oli ikka kultuslik. Mäletan, et meil jäi laupäevasel päeval koolist pool klassi koju kuna seda filmi näidati telekast.
Oh jah, kunagi tuli ju laupäeval ka veel koolis käia. Õudne!
Naerata ometi jah. Tänud. Ikka eesti oma koduvillase masenduse pärl.
Ma tahaks jälle Leida Laiuse järgmise filmi Varastatud kohtumine üle vaadata.
Käesoleva lastekodufilmi kõrval mõjuks Naerata ometi justkui romantiline komöödia.
Tuli mitte väga palju aega tagasi vist ETV2'st see kohtumine. Päeval kell 1 kusjuures. Pool filmi vaatasin ära, siis oli juhe koos, läksin välja kelgutama hoopis, sääne film rikub tuju koguks päevaks.
No mul on selle telekavaatamisega teised lood, vaid AK ja ETV hommikuprogramm.
Post a Comment