Wendigo

Wendigo - Larry Fessenden 2001

See kui väga lavastaja Larry Fessenden on sissevõetud Wendigo nimelisest indiaanlaste vaimolendist, tehti selgeks isegi topelt, alul tõsteti teema esile Making of... lisades ja hiljem rääkis mees boonusintervjuus sellest juba ise. Aga selle mõistmiseks ei pea just DVD lisasid uurima, piisab kui vaadata mehe kaht viimast tööd, sest nii käesolev Wendiga kui ka ta järgmine film, viis aastat hiljem valminud The Last Winter, rääkisid põhimõtteliselt samast asjast - poolmüstilisest põhjapõdra väimusega vaimust. Võiks lausa naljatades öelda, et Larry Fessenden on maailma ametlik porohorrori lavastaja, kaks järjestikust õudusfilmi nendest loomadest on kindel tõestus. Talvine mohikaanlaste maa lausa kiirgas külma ja viletsust. Valge üksikute mustade lappidega lumevaip, puude mustad harali oksad selle kohal, paigal seisev päike mis justkui horisonti kinnikleepununa ei suutnud taevasse tõusta, jagades soojade kiirte asemel külma fluorestseerivat valgust ning kurvad elusaatused läbi põlvkondade ja sajandite, alates indiaanirahvaste hävinguga ja kestes uute asukate poolt ohvrivõlga makstes siiani. Stoiline külmus, karge kõledus ja rappiv viletsus, täpselt nagu mõne black-metal pundi kriipiv muusikavideo. Võimsale kõhedustekitava reaalsusega tajutavale õhkonna hingusele jäi jalgu kehvapoolsed eriefektid, kuid neist võib mööda vaadata või neid võib mõista. Tuleb lihtsalt tunnistada sõltumatu filmitegija püüdu luua oma "kolle" traditsiooniliste meetoditega, eelistades marionett-tehnikat ja kummist kostüüme kus inimene sees, moodsale arvutigraafikale ning näidatava taibata vaatenurka. Viimane on tähtis, kuna jumalolendi välimuse paneb tegelikkuses paika kümneaastane poiss ja seetõttu võibki kujumuutjast vaim välja näha kuidas teda filmis pakutakse, sest lapse meel ei pruugi visualiseerida kujutist sellisena nagu täiskasvanu näha eelistaks. Otseselt horrorfilm oleks võibolla isegi väär öelda, pigem paigutaks teose kuhugi draamade ja müstiliste thrillerite vahepeale, sest vaatamata pidevalt kõrval seisvale ahistavale öövatundele, jäi palju vaataja enda arvata. Kas inimhingedega maiustav vaimloom võttis kehakinnitust või näeme me lihtsalt üht tragöödiat, see jäetakse igaühe enese otsustada ning mind isiklikult intrigeeriva sellised võimalused rohkem kui kindlad viited. Paneb mõtte tööle, sunnib filmi vihjete otsingul analüüsima ja garanteerib tugevama pitseri mällu kui mõni lahtiseletatud müsteerium. Fantastiliselt tugeva tundega film mille ainsaks plekiks jäi indiaanivanamehe mõtetu sissetoomine. 4/5

Wendigo - Frozen River kohtub The Last Winter´iga.

The Last Winter

The Last Winter - Larry Fessenden 2006

Kui ma 30 Days of Night´i puhul nentisin, et külm ja lumine Alaska on ühe horrori jaoks perfecto tegevuspaik aga film ei suutnud seda korralikult ära kasutada, siis The Last Winter´i puhul oli vastupidi. Sellele horrori meistritööle andsid lõputud lumeväljad, külm konte kiigutav tuul ja isoleeritus just selle nõksu mis teeb õudusfilmist õudusfilmi, ehk lõid sobiva ning omase atmosfääri. Selle sama tunde mis on pannud filmisõpru armastama John Carpenter´i klassikaks muutunud ulmeõudukat The Thing aga kui tegevuspaik ja õhustik tunduski mõlemas filmis sarnane olevat, siis sisu erines tugevasti. Kaheksakümnendatel lõpetati Alaska põhjatipu lähedal asuvas naftarikkas pinnases proovpuurimised ja vaatamata edule, suleti maapõue viiv toru ning põhjused puuraugu kinnipitseerimiseks jäid segasteks ja salapärasteks. Aastaid hiljem otsustas naftakompanii augu siiski taasavada, ning saatis grupi geolooge ja teenistujaid lähedal asuvasse ajutisse baaslaagrisse, et need teeksid pinnase uuringuid naftatrasside vedamise võimalikkuse kohta. Peagu hakkavad ekspeditsiooni liikmed vaikselt peast segaseks minema, tekivad luulud ja sundkäitumised. Kui The Thingis oli konkreetne vastane ja vaataja teadis seda, siis käesoleva filmi hullus haarab inimesi nähtamatu jõuga. Vaatajale küll pakutakse eri versioone sellest miks kõik toimub, kuid ükski neist ei ole tegelikkuses vettpidav ning jätab vaataja oma fantaasiale küllaldaselt ruumi areneda. Peategelane ütleb ise vast kõige õigemini, et ta lihtsalt ei saa aru mis toimub ja nii peaks ka vaataja filmi suhtuma, sest nn. ametlikku versiooni uskuma jäädes võib film väheke banaalsena tunduda ning saab vägisi külge selle ökohorrori sildi. Tegelikkuses aga on lihtsalt midagi persses ja täit selgust toimuvast ei jaga keegi. Suurepärane olustik, naha alla pugev kõhedus ja paar korralikku horror momenti. Kõik see koos aga väga rahulikust ja tüünes draamafilmi tempos, ei mingit kiirustamist painavate asjade esile toomisel ega vajadust kunstlikult rütmi hoida. Meeltesegadus hiilis vaikselt ligi aga tema lähenevad sammud olid vaatajale tajutavad ja see lõi pinevuse mis sees surisema pani. Minu jaoks omapärane ja mõtteid liikuma sundiv müstikafilm arktilisest hullusest mis osaliste jaoks oli nagu reis innuiidi šamaani poolt sissesöödetud seentega. Põhjakarguses põhjadeemonid. 4/5

Suletud puurtorn.