Tont - Vaba vesi
Trash Can Dance 2017
TCD 134 kassett
A:
1. Põlevad silmad 05:30
2. Sajune soe 07:03
3. Sume 04:59
4. Suutra 05:31
B:
1. Vaba vesi 08:15
2. Metsaõite mesi 06:08
3. Hämardub 05:30
4. Varjud hiilivad 05:25
Kuula, lae alla!
Kestus 48 minutit 40 sekundit.
Kogus 48 tk
Kasseti hind on 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.
Tont on esmalt rändur. Tema muusika on rändude matkade jäädvustused, seda nii otseselt diktofoniga õhust haaratud helisalvestistena, kui ka rännul kogetu hilisema muusikasse paigutatud peegeldusena. "Vaba vesi" tundus minule justkui kokkuvõte kõigist varasematest rännakutest, varasematest Tondi loodud helikollaažidest ja nendega seotud emotsioonidest. Album paigutab, juba esimese loos kasutatud Arvo Valtoni tekstiga, end rännakukirjaks, seda nii füüsilise, kui vaimse edasiliikumise sõnumitoojaks, kuid Tont ei pinguta siin kuulajat tagant higis rassimisele, ega pingsale mõttetööle, vaid minu jaoks tundus tema seekordne rändamisele lähenemine hoopis mängulisem. Mängulustisem. Keegi ei sammu metsasihilt tundmatusse padrikusse, keegi ei hääleta sinna, kuhu peale võttev auto juhuse tahtel viia võiks, ega keegi otsi tundmatuid seiklusi. "Vaba vesi" pakub pigem väikeseid, lihtsate muudetavate reeglitega mänge, nagu kull või pimesikk või peitus, kus arenguränne toimub sotsiaalsete sidemete tugevdamise läbi. On küll reeglid, aga kokkuleppeliselt saab neid muuta ja painutada, et lusti ning rõõmu mängudesse rohkem sisse tuua. On küll ette antud käitumismudelid, aga igaüks valitseb iseennast. Igaühe sõna maksab, igaühe maailmaavarus on arvesse võetud ning üheskoos mängimine loob uued trajektorid, uue tempo ning mitmeid, hulga põnevamaid, eesmärke. Aastal 1984 ilmus eesti keeles Miloš Zapletal´i abiraamat "1000 mängu", kus koostaja valis välja vanu rahvavõistlusi ja kultuuritavasid tänapäeva seltskonna praktilisteks ajaviitemängudeks ja Tont teeb oma muusikaga mingis mõttes seda sama - pakub oma isikliku rännakutel haaratud teadmistepagasi ja reisideemotsioonid kuulajale koos võimalusega seda viimase poolt mänguna kasutada. Annab ette õrnhämarad piirjooned, seletab ära üksikud reeglid, kuid annab kuulajale vaba voli neid nihutada ning muuta. Nagu lavastaja Miklós Jancsó pani näitlejad kaamera ees pidevasse liikumisse, mis lõi üldplaanides mustreid, oli selles ometi piisavalt filmitavate vaba voli ning lõpuks lõid nemad oma sammudega võtteplatsil kaootilisi kujundeid. Tont pakub oma uuel albumil just seda, annab ette paar heliga märgistatud punkti, paar läbisõitva bassiga veetud joont ning kutsub sind sellesse mängima ning sinu enese loodud reeglitega mängu täiustama, muutes mänguplatsi vaimset ja ka füüsilist rahuldust pakkuvaks rännakuks.
