Mandarones – Aatomisõdalased
Trash Can Dance / Mandarones 2016
TCD 116 kassett
A: "Aatomisõdalased" 2015
1. Intro
2. Legaliseerige!
3. Aatomisõdalased
4. Au vedelikule!
5. Kaputt
6. 250 miili väikest tiiba
7. Sündinud halva tähe all
8. Tormine esmaspäev
B: boonus "Live Sessions" 2014
1. Intro
2. Pole pika jutu mehed
3. Legaliseerige!
4. Au vedelikule!
5. Küte
6. Aatomisõdalased
Kuula või lae alla "Live Sessions"
Kestus 61 minutit ja 29 sekundit.
Kogus 70 tk.
Kasseti hind on 4 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.
Mandarones on blues-rock Tartust. On natuke psühhedeelset maiku, on väheke hardrock´i tunda, aga minu jaoks alati olnud ikkagi esmalt seal seitsmekümnendate bluesrockis, kus liide rock viis blues´i hämaratest suitsustest kõrtsidest staadionilavadele. Bänd ise kasutab veel väljendit stoner-blues ja ega vale ole seegi, sest stoneri vaibi leiab nende muusikast samuti, kuid minule isiklikult tundub see stoneriga seostamine pigem moodsa lükkena, sest ega kõrbeliiv just Mandaronese kidrablokkides krigise, ega bussemetsa happekägu basstrummi pesa teinud ei ole. Mandaronese stoner on heas mõttes nerd´ile omaselt neitsilik ja puhas, sest tänapäeva noortel on nagunii kordi keerulisem rohujuure räpast kivikuningat panna, jätmata seeläbi koomilist pooset muljet. Mandarones on sellest tagasihoidlik ja seeläbi vahetum, kuigi kohustuslik popsupiip ikkagi kindlalt peos püsimas. Kogu ansambli looming on instrumentaalne ning kui veteranbändi Tolmunud Mesipuu puhul isegi ei teki ideed, et kuis see vokaaliga kõlada võiks, siis käesolev bänd selliseid mõtteid kergitab ning see iseenesest lisab ühe tahu, ehk puuduva inimhääle rekonstrueerimine kuulaja peas loob muusikasse uue mustrining eks selle lõnga värv ja lõime kirevus on kuulaja fantaasiast sõltuv. Ma ei taha üldsegi öelda, et Mandaronesis võiks olla vokaal, vaid pigem toonitada selle puudumise läbi ärgitatud mõttejooksu või selle puudumise tõttu patemini esile tõusvat muusika enese vooglemist. Mandarones on hea instrumentaalne blues-rock, mis peaks ühteagu istuma nii kodus Zep´i plaate nõelaga kriipivale rockipeerule, kui nooremale, käredamat põrandaalusemat lähenemist otsivale, riffifännile.
