Cuubik. - to James

Cuubik. - to James
Trash Can Dance 2017
TCD 102 kassett


1. You and You
2. Philosophers
3. Mindgame Mastermind
4. Bold and Beautiful
5. to James
6. Cockblocked
7. Honey Bunny
8. Jelly

Kuula! Lae alla "to James ´" netiversioon

Kestus 30 minutit ja 34 sekundit
Kogus 50 tk.
Kasseti hind on 4 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Punk ja metal scene on täis demokassette, neid treitakse mõnikord igast bändiproovist, igast stuudiosessioonist ja kontsertist ning juhtub ka sedasi, et need demokassetid saavutavad suuremat mainet kui hiljem järgnevad albumid. Pungis ja metalis on, aga muud muusikastiilid on oma demodega kinnihoidvamad, seda veel enam helikasseti formaadis nii, et kui hakkasin mõtlema indie-bändide tuntud demolintidele, siis koheselt hüppas pähe Inspiral Carpets, aga siis andis pikka aega edasi mõelda, et kes veel? Käesolevat Cuubiku kassetti nimetan ma ise demoks, indiebändi demokassetiks, aga ega bänd seda nõnda planeerinud ning nende 2016 aasta lõpus netti paisatud "to James" ühtegi demo, ega proovikasalvestise märget ei kanna. Mind aga just võlus ääretult salvestise demolikkus, pakutud kondikava, kust puudu veel peenem stuudiotöötlus, puudu niinimetatud kellad ja viled, pakkudes kuulajale vaid selgepiiriliselt välja joonistuvaid ning hingega mängitud sümpaatseid aluspalasid, mis kõllavad nii tuttavlikult, olles samas ka piisavalt kaugel, et ka esmakontumiserõõmu jagada. Tutvustab bändki end sõnadega, et kuigi lood on uued, olete te seda kõike varem näinud ja kuulnud ning tõesti võib lasta mõttel lipata, et Honey Bunny oleks justkui mõni Black Francis´e proovikalindistus, käidud on sobramas The Magnetic Fieldsi demokarbis ning kusagilt kaugelt kostub veel ka The Sundays´i hägune kontsersalvestis, kuid traditsioonilisema indiemuusika kuulaja leiab muidki koduselt kõlavaid uuskasutatud-taaskasutad minevikuhelisid. Cuubik. afišeerib ennast ka sõnaga fake-indie ja sellise indiemuusika tagasipeegeldajana, sobib see nimetus samuti imehästi, kuigi pannes lootusi bändi tulevikule, väheke liiga tagasihoidlikuna. Loodetavasti Cuubik. jätkab, lihvib sellel niinimetatud demol olevaid palasid ja salvestab uusi, et anda hea panus eesti indiemuusika varamusse, minetamata seejuures oma esmasalvestise armsat naiivsust, rõõmsat bänditegemise lusti ja indiele nii omast hingelisust.

"to James" netiversioon sisaldas 14 lugu, millest ma bändi nõusolekul valisin kassetile 8 pala, mis minu arust kõige paremini annavad edasi Cuubik.´u olemuse, nende ampluaa ja eripalgelisuse. Ühesõnaga 8 kõige paremat ja sobilikumat träkki ning need said salvestatud läbipaistva korpusega C62-C64 laojääk helikassettidele. Kassetil on värviline kleebis variatsioonis 36. Kujunduses püüdsin hoida demole omast tagasihoidlikku joont ja seetõttu on 200 grammisees värviprindis ümbrisel värve näha vaid kaane siseküljel, jättes erksamad toonid kassetikleebisele. Karp on standartne läbipaistev. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 50-le eksemplarile.

Centre Electronique Muusa - An Evening With Muusa

Centre Electronique Muusa - An Evening With Muusa
Trash Can Dance 2017
TCD 121 kassett

A

1 - A contrario 01'26
2 - Subito 01'04
3 - Visio 05'15
4 - Nigra in candida vertere 11'00
5 - Griseus 01'24


B

1 - Magna res 02'22
2 - Triangulos acutus 02'41
3 - Tempus saltandi! 02'00
4 - Centaurea 13'32

Kestus 41 minutit ja 5 sekundit
Kogus 50 tk.
Kasseti hind on 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Misha Panfilovit iseloomustab kiindumus aastakümnete tagusesse nõukogude jazz ja levimuusikasse ning seda jagub tema puhul ka albumite kaanekujundustesse ning palade asetuse järjekorda. Kõik on retro, vanaaegse stilistilise puudutusega. Aga fantaseerime väheke, viime Volodja Brodsky ja Misha Panfilovi teise Centre Electronique Muusa nime all tehtud albumi samuti ajas tagasi, pakume seda kuulajatele millalgi kuuekümnendate lõpus. Kujutame enesele ette, et aastal 1969 on Heliloojate Liidu maja saalis laval asuvatele laudadele tõstetud 3 kokkulaenatud lintmakki, need ühendatud kõlaritega ning lava ääres nurgas seisab klaver. Ühele lauale on asetatud algeline elektroonilisi praginaid ja vilinaid tootev osilaator, kõrval mõned metallist kellad ja torujupid, mida helistades või kokku tagudes hõõrudes, on võimalik metalselt kriipivat heli tekitada. Heliloomingu taustad on salvestatud magnetofonilintidele ja valmis on ka poiste poolt palgatud abiline, kes makke pausile paneb, uuesti käivitab ning vajadusel kiiresti linte vahetab. Esiettekandele tuleb noorte Tallinna Riikliku Konservatooriumi õpilaste Volodja Brodski ja Misha Panfilovi vabakava õppetöö paljulubava pealkirjaga "An Evening With Muusa". Kohale tulnud teenekad heliloojad, õppejõud ja õpilased on laval olevatest makkidest ning elektrimasinast üllatunud, aga seda enam uudishimulikud algava kontserti suhtes. Esireas istuv seltsimees Turbanjev süütab paberossi, seltsimees Allujeva kohendab kleiti. Ärevus. Ja esimestest saali paiskuvatest helidest saati ärevus üha süveneb. Inimeste nägudelt peegeldub nõutus, teenekamate kultuuriametnike puhul aga suisa viha. Noored muusikud klimberdavad klaverit, kolistavad metallitükkidega ning jändavad lärmitausta pakkuvate helilintidega, panemata tähelegi, kuidas saalis olijad nägusid krimpsutavad, vihaselt teineteisega sosistavad ja mõnel juhul demonstratiivselt kõrvad peopesadega katavad. Ettekanne ei ole jõudnud paarkümmend minutitki kesta, kui Lenini ordeniga autasustatud lugupeetud helilooja Martinson püsti kargab ning karjub, et see lärm tuleb nüüd koheselt lõpetada! Keegi usin jookseb seinani ning tõmbab stepsli välja. Paar-kolm sekundit valitseb täielik vaikus, siis sõnab  üle saali seltsimees Turbanjev, et midagi nii õudsat ei ole tema mitte kunagi varem kuulnud, sellist helide kakofooniat ja mürade kaost ei tundnud tema kõrvad isegi Suure Sõja ajal rindel. Tema sellist huligaansust mingil juhul ei tolereeri ning lisab üha enam ärritudes, et Stalini ajal oleksid sellised muusikud otseteed saadetud... , laseb siis pilgu üle tagareas istuvate õpilaste nng jätab lause lõpetamata. Süütab väriseva käega uue paberossi. Sõna võtab sm. Allujeva, kes väidab, et ostis oma kahe aastasele pojale sünnipäevaks ksülofoni, plastmassist fanfaari ning plekktrummi ning isegi tema väikelaps oskab harmoonilisemat muusikat teha. Muusikat!, hõikab sm. Martinson. Te kutsute seda muusikaks! Ei ei, see müra on justkui töötava lennukiturbiin ja piaano klahvidel ringi hüppava marutaudis ahvipärdiku koostööl valminud õudus, aga mitte mingil juhul muusika! Kes seda muusikaks nimetab, see tuleks viivitamatult psühhiaatrilisse viia! Heakskiitev pomin. Sõna võtab seltsimees Tammearu ja väidab, et kui sellist huligaansust nimetatakse vabaks jazziks, improvisatsiooniliseks muusikategemiseks, siis tema oleks igal juhul õnnelik, kui nõukogude jazz kunagi vabaks ei saaks, sest täna kuuldud "muusikast" hullemini haisevad kapitalistliku degeneratsiooni järele vaid kunstnik Pollock´i õlisoperdised. Sõna võtab veel üks kui teine muusikaõppe asjapulk, mõni laimab kuuldut niisama, teine nõuab tõsisemaid vestlusi nii noorte muusikute, kui nende eest vastutava õppejõuga. Tagares kribab muusikakooli majandusülem ja KGB usaldusisik sm. Kirpitšov midagi oma siniste kaantega märkmikusse. Alles peale seda, kui muusikaeliit ja komsomiliaktiiv on torisedes saalist lahkunud, julgevad mõned kaasõpilased makke koku pakkivaid koolivendi lohutama tulla, üksikud isegi julgustavalt seljale patsutada ning kuuldut kiita, avaldada kahetsust, et kogu programmi kahjuks lõpuni ei lubatud mängida. Volodja Brodski ja Misha Panfilovi näkku hakkab tasapisi kerkima naeratus, esialgu veel küll mõrumekine. Seltsimees Kirpitšov kiikab ukse vahelt uuesti sisse ja kirjutab üles nimesid. Koolst välja viskamine tundub enam kui kindel.

Meediana on kasutatud laojääk läbipaistva korpusega C44 helikassette, millel värviprindis kleebis. Läbipaistvad nagadeta karbid ning vaheleht kahepoolses värviprindis 250 grammisel paberil. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 50-le eksemplarile. Retrohõngulise kujunduse aurtoriks on Misha Panfilov.

Hugabug - Graphs

Hugabug - Graphs
Trash Can Dance 2016
TCD 111 kassett

A:

Modern life
W_O_R_M_I_N_G
And Now We´d Like To

B:

Graphs
Never Love Anybody Who Treats You Like Your´e Ordinary

Kestus 39 minutit ja 50 sekundit
Kogus 24 tk.
Kasseti hind on 4 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.


Aasta 2016 alguses lubasin enesele, et keskendun rohkem kodumaise väärheli ja alusmüra reliisimisele, aga läks kuidagi sedasi, et TCD alt ilmusid mitmed reliisid, mida võiks tinglikult isegi mainstreamiks pidada, no vähemalt kui põrandaaluse eksperimentaaliga võrdlema hakata. Eks oli ikka seda nn. õiget undergroundi ka ning aasta lõpus valminud Hugabug´i võib kahtlusteta sinna sekka arvestada. Artist ei olnud mulle varasemast tundmatu, kuid alles peale kõigi netis olevate träkkida allalaadimist, folderis sorteerimist ning kordi läbikuulamist, taipasin sealt välja noppida LP kestuse jagu träkke, mis minu arvates teda kõige paremini iseloomustavad. Ühesõnaga selekteerisin välja lood, mis minul huvitavaid fantaasiapilte silme ette manasid, mille helikeel on põnev ning ääretult vaheldusrikas. Hugabug on eksperimentaalmuusika, laboritöö erinevate helide, kui ka helide püüdmismeetodite, segamisel ja töötlemisel, andes tulemuseks ääretu saundide tulva. On sämplinguid, toas masinatega loodud lõike, aga ka field-recordingut, vabast keskonnast lõksu püütud hääli ning segatud, ümbertõstetud ja ärapaigutatud kõik sedasi, et kasseti A pool alustab kuulamise kõrval tekkivale mõttelennule hoo andmisega ning ega see vaibu ka B poole lõpus. Hulgaliselt huvitavaid hetki, põnevat kõrvasmüristamist.

Meediana C42 laojääkkassetid nii läbipaistva kui valge korpusega ning igal kassetil erineva mustritaustaga kleebis. Karp tavaline läbipaistev. Vaheleht kahepoolse värvilise prindiga 200 grammisel paberil ning iga vaheleht on erineva kaanekujunduiase ning mustrilahendusega. Kassetil oleva kujunduse autoriks on Marti Kikojan, ehk Hugabugi nime taha end peitev artist ise. Kassetid on printnummerdatud ja limiteeritud 24-le eksemplarile.

Trent Hawkins - ninnananne / t2helaev

Trent Hawkins - ninnananne / t2helaev
Trash Can Dance 2016
TCD 123 kassett

A: "ninnananne" 2015

1. tapeet 02:32
2. kryostaas 15:17
3. unen2gu 16:15
4. minut 12:08

B: "t2helaev" 2015

1. t2helaev, osa 1 12:12
2. t2helaev, osa 2 15:28
3. rahu, osa 1 07:36
4. rahu, osa 2 09:09

Kuula, lae alla ninnananne
Kuula, lae alla t2helaev

Kestus 91 minutit ja 6 sekundit
Kogus 36 tk.
Kasseti hind on 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Muusikust sõber ütles Trent Hawkinsi albumi "3" kohta kiidusõnu ning mainis, et artist oskab väga selgepiirilist joont hoida, sedalaadi süntesaatorimuusika puhul millimeetrise täpsusega stiilis püsida ja väitis juurde, et tema nii minimalistlikult ei kannataks teha, vaid topiks koheselt kõik võõrsaunde täis. Ma ei tahtnud oma teadmatust üles näidata ning seetõttu ei hakanud küsima, et millise nimega sedalaadi süntesaatorimuusikat kutsutakse, mis on siis selle peenelt eristuva stiili nimetus? Minu jaoks on Trent Hawkins ikkagi veel ambient ja kosmosesünt. Minu silme ette tuleb selle mussiga taas ja taas kaadrid mõnest BBC planeete tutvustavast dokumentaalsarjast või new age kosmosemõistuse õppefilmist ja ega just albumi nimeks pandud "Tähelaev" seda tunnet pidurda. Trent Hawkins on kuulamise, mediteerimise ja relaxation muusika positiivsete helilainetena. Samuti fantaasiamuusika, trippiva animatsiooni või ka öörahu helitaust. Aga siiski! Mis on see spetsiifiline stiilinimetus?

Käesolev kassett on kogumik kahest Trent Hawkinsi 2015 aastal ilmunud netialbumist. Meediana on taaskasutatud TDK läbipaistva värvilise korpusega kassetid variatsioonis kuus erinevat tooni, millest tumepruune kõige rohkem. Kassetil on värviprindis kleebis. Kasseti vaheleht on kahepoolse värviprindiga ning 200 grammisest paberist. Kasseti kaaned on pisikese variatsiooniga nng erinevaid on kuus tükki. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 36-le eksemplarile. Kuna peale esmaprinti selgus, et seerianumber on vale, aga juba on mõned kassetid laiali jaotatud, siis on liikvel ka vale seerianumbriga 117 kassette. Üldarv 36 on siiski sama. Praakvahelehega tulevad hiljem tasuta jagatavad promokassetid, mis tavalisel C90 meedial ning ilma kassetikleebisteta. Kasseti vahelehe ning kleebisekujunduste autor on Karl Potisepp, ehk artist ise.

Endamisi Varas

Endamisi Varas
Trash Can Dance 2016
TCD118 kassett

A:

Endamisi Salamisi: Vohh
Luurel Varas: Hayza
Endamisi Salamisi: XIK
Luurel Varas: Yayaya
Endamisi Salamisi: Plum Duff

 B:

Endamisi Salamisi: Me kuulasime träna juba siis, kui olime süütud
Luurel Varas: Yauza
Luurel Varas: Progress To Paradise
Endamisi Salamisi: Meeldin sulle ainult siis, kui sa arvad, et ma kurb (feat. Florian Wahl)

Kuula striimi või osta digitaalselt!

Kestus 59 minutit ja 4 sekundit
Kogus 60 tk.
Kasseti hind on 5 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

Nii Endamisi Salamisi (Isaiah Tapes) kui Luurel Varase (self-released) debüütalbumeid kuulates haaras mind just mõlema artisti muusika puhul stiilide ja tunnetuste varieeruvus, seda võimendamas muidugi ka võõra käega tehtud remixid, ületöötlused või kaastööd. Kuulad ja igav juba ei hakka, sest iga lugu piisavalt erinev, hoides aga kenasti end albumi piiride sees. Mõlemad noored mehed on jõudnud juba mitmeid lähenemisi katsetada, Endamisi Salamisi rohkem, sest kui hakata netiavarustest otsime nii artistinime kui feat. ristinime all tehtud träkke, siis võib vedada päris pika kaare ümber poole elektroonilise muusika, aga ega ka LV pole poisike. Käesoleva kogumiku suurim eelis on minu jaoks samuti stiilide vahelduvus, mida rõhutamas split-reliisi puhul nii harvaesinev nähtus, mille puhul träkid on justkui kaardipakina ära segatud ja mitte traditsionaalsemalt jagamas artistide kaupa üht või teist kassetikülge. Lugude segamini paigutamise läbi aga sai loodud teatud tunnetatav ühtne foon, kus võib ära tunda intro ja outro´likkuse, kus ühe biidi kõla kandub edasi teise artisti muusikasse vahemälu kajana ning mille puhul artistide vahelised muusikaerinevused on tasandatud kassetiformaadi kuulamisharjumusi silmas pidades, aga mitte mingil juhul püüdes neist ühtset massi sõtkuda. Tean end olevat muusika koha pealt liigselt oma isiklikust ettekujutusest, kui reaalsest helist, mõjutatav ja seetõttu võib-olla vaid minu jaoks on kogu albumit läbivaks tooniks new-age sentimentaalsus, energiline positiivsus ning emotsionaalsuse pidev pinnal püsimine. Kuuleme ju siit lõppude-lõpuks objektiivselt ka eksperimentaalset heli, dark ambienti, noise turtsakaid, viltust house´i, must-mesist äärediskot, mitmeid sobilikkusekahtlusega vokaalsäpleid, kolme dekaaditagust new beat/tekno rütmi, action-kinole omast juustusüntti, soul´i nukrust ning isegi klassikaks tõusnud sündigurude pärusmaale trügivat heliloomet. On heli mitmele maitsele, on saundi igas ilmakaares, aga jään enesele kindlaks pannes selle kõik ühtse new age nimetaja alla, sest sellel kassetil ei kõla raasugi kurjust, kadedust ega raevu, vaid ainult, mõnest jõulisemat nükkest hoolimata, ilusat päikeselist uut eesti muusikat.

Meediana on kasutatud C59 laojääk läbipaistva korpusega helikassette, millel värviline kleebis. Karp on tavaline läbipaistev Sony või TDK ning vaheleht kahepoolses värviprindis 200 grammisel paberil. Kasseti kleebise ja vahelehe kujunduse autoriks on artist Luurel Varas. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 60-le eksemplarile. Kasseti valmimine toimus tihedas koostöös artistidega ning seeläbi suured tänud teile Karl ja Niilo! Samuti vajab eraldi kiitus kujunduse prindifailiks sättinud Ivo Liidemaa oma kannatlikkuse tõttu, sest enne lõplikku väljanägemist sai mitu korda proovitud ja katsetatud.

West Coast Swingaz - Brendas Groove EP

West Coast Swingaz - Brendas Groove EP
Trash Can Dance 2016
TCD 114 kassett

A:

Took Mah Luv
Acid Woop

B:

Scratch Fever
Brenda's Groove

Kuula Took Mah Luv lugu!

Kestus 14 minutit ja 1 sekundit
Kogus 30 tk.
Kasseti hind on 3 eurot, ostes koos "Joe Cool" EP-ga on mõlemad kokku 5 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)gmail.com.

 West Coast Swingaz´i teine EP, mis ilmus kõrvuti ghetto house EP-ga "Joe Cool", on tänu naisvokaali sämplingutele pehmem, isegi jazzilikum, kuid artist Tanel Matsalu ei ole ka siinsete träkkide puhul taganenud oma heli läbilõikavusest, selle taotluslikku nurgelisusest ning säilinud ka kübeke liivapaberilikust karedusest. Ta ise on öelnud, et house muusika tähtsaim element on gruuv ning see peab olema üles ehitatud kaasakiskuvale lühikesele korduvale meloodiale, mis lukustab sinu tähelepanu terve träkki jooksul. Välja on roogitud kõik ebaoluline, jättes vaid tugeva kõmatava bassi, sämplitud vokaalid ning meloodiakatked, korrates neid üha taas ja taas. Lihtsuses on ilu, lihtsuses paneb tantsuma, liigutab keha.

Meediana on kasutatud C14 Computape läbipaistva korpusega helikassette, millel on värviprindid kassetikleebis, B poolel variatsioonis kuus. Vaheleht on prinditud ühepoolses värvitrükis 200 grammisele paberile ning karbiks on läbipaistev TDK või Maxelli semi-slim. Kujunduses on nahaalselt kasutatud Camilo José Vergarase idaranniku ghettodes tehtud fotosid. Kassett on limiteeritud ning käsitsi nummerdatud 30-le eksemplarile ning tuleb käsikäes "Joe Cool" EP kassetiga.