Old Goat - Slaves of War

Old Goat - Slaves of War DVD 2005

I. Live at VFW Hall 29.12.2004:

01. Fossegrim
02. Deildigast
03. Huldrefolk
04. Draug

II. Live at VFW Hall 09.04.2005:

01. Slaves of War
02. Sea Hag
03. Ride of the Dead
04. Oskorie
05. Marauder

III. Video Clip:

01. Into the Valley of Horns

VI. Lyrics, Photos, Biography, Discography & Live Show Posters

Kui nüüd võrrelda paar postitust tagasi olnud jaapani avangardprogega, siis oli see black metalit kontserdite kogumik justkui päev öö kõrval, kuigi võtsin mõlemat niinimetatud helitapeedina kirjutamise taustaks. Bläkk pakkus just täpselt selliseid heli või mörinapurskeid, et kõrv koheselt reageeris ning pilk pööras automaatselt teleka poole, kuigi vaadata ei olnud justkui midagi - lindistatud kogu värk ju vaid udupildis ja staatilise kaameraga kusagilt klubinurgast. No see boonusvideo oli muidugi ise asi ning peegeldas visuaalselt kõike seda mida black metal aastakümnetega tootnud on, kuid üldpildis jäi kõik väga rohujuuretasandil (Pagan Flames Productioni puhul kasutan alati seda sõna) tuimalt ehedaks. Väga mõnusalt primitiivne kvaliteedialune mudistamine ja rögistamine.

The Last Starfighter

The Last Starfighter - Nick Castle 1984

Ikka täielik klassika! Kunagi näitas YLE pühapäeva pärastlõunal neid poolenisti lastele suunatud seiklusulmekaid ning siis meeldis too Starfighter väga. Aastaid hiljem Opsiga tutvudes laenasin talt videokassetti filmiga ja siis tundus taas täielik titekas. Hetkel aga oli justkui perfektne moment filmi vaatamiseks nii, et mul kadus diski sisselükkamise järel isegi isu teha kavandatud lõunauinakut ja selle asemel helistasin Mandarini, tellides täieliku filminaudingu saamiseks teleka ette lemmikrooga - mustaoakastet baklažaanidega. Igasugune eighties coming back kõige oma retropostrite, video arcaidide ning esimeste kompuuter 3D sammudega oli kenasti teed silunud ja nüüd vaadates tundus tundus kõik õige olevat. Kaheksakümnendate noortekomöödia lahe tunne, ajastule omane algeline arvutigraafika, soe huumor ning armas romantika - kõik oli täpselt nii nagu vaja. Peaks vist nädal hiljem YLE pealt tulnud Battle Beyond the Stars´i ka taaskord üle vaatama. 4/5

Haino / Kawabata / Yoshida - Ichi To Ichi To Ichi Ga Kasanatte Shimaumade

Haino / Kawabata / Yoshida - Ichi To Ichi To Ichi Ga Kasanatte Shimaumade (Live at Mission's) 2009

1. Scene 01
2. Scene 02
3. Scene 03
4. Scene 04
5. Scene 05

Liiga nüri minu maitsele. Liiga tilge kulgemine kus kogu noise peenutsemine vajub lõpuks, ilma mingeid teravusi pakkumata, ühte ühtlaselt kulgevasse helimassi ja kuna ükski moment ei erine määravalt teisest, siis ei pakkunud see tunnike mussi mitte midagi peale audiotapeedi. Pilukate improviseeritud avangard-proge müra ei ole minu maitse. Järgmine kord peaksin teadma paremini aga ikka uurin ju, eks?

Phoenix Nights - 2. season

Phoenix Nights - 2. season - Peter Kay 2002

Teise hooaja värk - ikka kraadi võrra madalama ja lahjem kui esimene. Kogu mõnus tunne ja heasüdamlikus oli tallel, kuid mõnes kohas püüti huumoriga liiga kaugele minna. Püüti liiga palju ja tehislikult mis selle sarja juurde absoluutselt ei sobi. Phoenix-klubi asukate igapäevatoimingud on oma tagasihoidlikus tavalisuses hulga koomilisemad kui juurdepoogitud naljakuses ning kui sari püüab pakkuda rohkem kui avanud sesoon, siis võidakse ka üle ääre minna. Seekord paar kordi mindi, kuid mõnus oli vaadata sellegi poolest ning kahju, et kolmandat ei tulnud. 3,5/5

There's No Business Like Show Business!

Exit - Compilation of Non-Music

Exit - Compilation of Non-Music
Z.E. Rekords 1995

01 Agony - Feel It
02 Drone - Alone
03 Lu:k - Free
04 Neuronphase - Nuppnik
05 Zela - The Lost City I O.D.
06 Zela - The Lost City II Anjels
07 Neuronphase - Ascension
08 Lu:k - ...
09 Drone - There
10 Agony - On A Journey

Lae alla - Download

Taaskord üks mõnus kogumik aastatetagust eesti elektroonilist mussi kus peal kõik põhistaarid ning Zela, mees kes vist omal ajal ainult amphetamiinist ja kanepist elaski ning vaid tunniks ajaks oma kaetud akendedega hämarast toast päikesevalguse kätta julges tulla, et siis paar iroonilist märkust pillata ning seejärel oma koopasse tagasi ronida. Öösel nägi teda siiski tihedamini ning pidudel oli tavaliselt ikka platsis. Aga õnneks oskas ta kogu selle poolhämaruses poolkiire poolaeglase elu ka kenasti muusikasse panna ning nüüd tunduvad ta lood The Lost City I O.D. ja The Lost City II Anjels vaat´et plaadi parimatena, kuigi ega teisedki starid maha jää. Tänud taaskord Koidule kes rippis ja skännis selle 1995 aastal välja antud kassetti kus kõik esitajad ja lood justkui peegelpildina! Pretensioonide puhul eemaldan lingi.

Greed in the Sun

Cent mille dollars au soleil - Henri Verneuil 1964

Lõuna-Aafrikas asuv autobaas kuuekümnendate alguses. Prantslastest palgatööd tegevad sohvrid imetlevad uut veoautomudelit mille tsemendilaadungiga peaks uus jänkist tööline järgmisel hommikul lahkuma, kuid temast jõuab ette Jean-Paul Belmondo poolt mängitav uljaspea Rocco, varastades nii uee auto kui selle laadungi. Boss paneb Rocco sappa teise kogenud juhi ning ka koorma kaotanud jänki hüppab kabiini, et kahe mehe abil varas tabada. Teel selgub, et röövitud koorem ei sisalda väidetut ning ka põgeneja ja tagaajajad omavad oma tumedat minevikku mis dikteerib nende omakasupüüdlikke motiive koorma leidmisel.Prantslased oskavad ja ei oska. Igast küljest tundus justkui oleks tegu The Wages of Fear´i rattajälgedes kimava põnevikuga, sest vanad veoautod Sahara kõrbemaastikel olid täpselt sama ägedad kui Lõuna-Ameerika dzunglis, kuid samas tuleb taas sisse nii palju rumalat eht-prantsklaslikku jant-komöödiat, et mitte kuidagi ei saa täit tähelepanu ühel mõnusal koormurite tagaajamisfilmil hoida. On pinevaid momente, kuid need labastatakse mõne mehe (valdavalt Belmondo) eputava klounaadiga.

See töötab kahjuks aga ka vastupidi ja muidugi võib filmi vaadata ka kui üht ladnat komöödiat, kuid siis tuleb taas sisse liiga pikad tõsised lõigud ning taas ei ole justkui õige asi kui huumorig piisavalt ei piserdata. Kokkuvõttes selline keskpärane seikluslik huijarifilm suurte kinotähtedega kellest tasuks eraldi esile tõsta Lino Ventura´t kes tõsiselt hea rollisooritusega hakkama sai aga ka Bondi filmides paha mänginud Gert Fröbe oli omas elemendis. Minu ootusi ei täitnud, kuid kindlasti meeldib paljudele hulga enam. 2,5/5

Rekkad inimtühjas kõrbes.

Raadio 2-e lemmiksaate ja saatejuhi küsitluse tulemused

R2-e parim saade on:

Metallion - 31 (43%)
Muusikanõukogu - 13 (18%)
Röntgen - 12 (16%)
Rocka Rolla - 12 (16%)
Nestor ja Morna - 11 (15%)
Etnokonservid - 9 (12%)
Muusikat Nõudlikule Maitsele - 7 (9%)

Votes so far: 72

R2-e parim DJ on:

MOP - 24 (34%)
Vaiko Eplik - 15 (21%)
Jaan Elgula - 13 (18%)
Anders Melts - Kuratino - 13 (18%)
Siim Nestor - 11 (15%)
Rein Vader - 9 (13%)
Madox - 6 (8%)

Votes so far: 69Palju rohkemat kommenteerida ei olegi, kui õnnitleda MOP´i kes minu blogi lugejate lemmik raadiohääl ja imestada, et kuigi Vaiko Eplik valiti DJ-de paremusjärjestuses teiseks, on tema poolt juhitud saade samas viimane. Kas mees ise on lahedam kui tema muusikamaitse? Tundub nii. Tänan kõiki vastamast ja ärge unustage hääletamast uues pollis nimega Rahva Oma Kaitse!

Mop, Eplik ja Madox.

Hitlers Hitparade

Hitlers Hitparade - Oliver Axer, Susanne Benze 2003

Sakslastel on sügavale arenenud hitler-fetish. Ilma seda meest ja oma seismekümne aasta tagust minevikku meenutamata ei saa seal germaanimaal miskit tehtud, ei minda poodi ega tööle kui Hitler meeltes ei kummita. Isegi lasteaedades ja sünnitusmajades on see mees ja see aeg pidevalt jutuks. Seega suhtun sedalaadi riigi rahadega saksamaal tehtud kunstifilmidesse ülima ettevaatlikkusega, samas aga uudishimu piitsutamas, et mida nad siis nüüd tegid ja kui vaimukalt (või valdavalt vaimuvaeselt) taas vaest Aadut pilati? Seekord mitte kõige hullem kunstipunnitamine, kuid pop-kollaaž kus segamini Kolmanda Reichi esraadipalad ja rahva heaolu kuvavad ülevaatekaadrid miksituna svastikate, laipade, sõjamasinate ning Füüreriga ei ole lõpuks ka originaalsuse tipp. Kaugel sellest. 2,5/5

Hitler´s dead baby, get over it!

Live! - Живи

Aleksandr Zinovjev - Ela!
Loomingu Raamatukogu 1991

Justkui varem loetud Aleksandr Zinovjev´i raamatu "Gorbatšovism" ilukirjanduslik ümberjutustus, ehk siis kirjaniku perestroikat käsitlevatele artiklitele oleks nagu väheke dramaatikat ja romantikat ümber pandud, jättes aga samad sõnumid väga selgelt äratuntavateks. Lugesin seda romaani ka viisteist aastat tagasi ühel suveööl ja ilma käest panemata, kuid täielikku mõstmist riigi mehhanismidest siis ei saanud ning rõhusin rohkem välisele küljele kui sisutihedale tebele mida teos pakub. Nüüd vanemana mõistsin kõike küll, kuid samas tekkis väike kahtlus. Kas Zinovjev emigrandina oskas ikka sovjeti igapäevaolme pisidetaile ja tavakodaniku mõttemaailma objektiivselt mõista või oli musta värvi pott kirjutuslauale liiga lähedal? Näe, ma usun ju tema pilti, sest mäletan (Eesti kontekstis leebemalt) neid aegu ja olen näinud sellest filme - lugend raamatud, kuid imepisike kahtluseuss on ikka sees. Kes aga puudub varasem kokkupuude Nõukogude realismiga, siis sobiks see ilukirjanduslik "tsernuhha" suurepäraselt. Masenduse võib garanteerida.

The Silent City

The Silent City - Ruairi Robinson 2006

Kui mu mälu ei peta, siis promos aastake tagasi seda lühiulmekat oma blogis üks kohalikest filmiarvustajatest, kuid siis ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest arvutist vaatamisele puudus alternatiiv. Mõned nädalad tagasi aga tuhnides netist ulmelise sisuga animeeritud lühifilme (vaatasin neid nii umbes 8 aga kirjutama ei hakka ühestki, sest kõik olid väga nõrgad), sattusin selle peale mov. faili formaadis ja vaimustusin peale tutvumist koheselt. Ja ega see ohooo! hüüe raskelt tulnud, sest kohe esimestel sekunditel astub ekraanile Kerberos Panzer Cops´i turvist meenutavas lahingvarustuses mees ning hiljem pakutakse ka üht taiplikku hirmuäratavat sõjamasinat. Kenasti tehtud atmosfääriline sõjaseiklus tulevikust. 4/5

Laastatud linnad.

Rahva Oma Kaitse

Lubasin kõigile Rahva Oma Kaitse fännidele, et kohe peale R2 küsitluse lõppu saavad nad oma polli kus võimalik hääli anda Mart Juure ning Andrus Kivirähu poolt ja palun väga, siin see on:

Kumb on vaimukam, ehk kumma huumor on peenema mänguga, geniaalsema ülesehitusega ja oma sõnas teravmeelsem:

1. Mart Juur
2. Andrus Kivirähk

Milline sõna on sinu jaoks tähtsaim, ehk iseloomustab sind kõige paremini:

1. Rahva (olen teistele avatud, abistan lapsi ja pensionäre)
2. Oma (olen küüned enda poole, imetlen ennast ning kraban maist vara kuis aga saab)
3. Kaitse (olen endasse sulgunud nohik, pelgan inimesi ja situatsioone kus tuleb abistada lapsi ja pensionäre või krabada maist vara)

Tänan vastamast kõik te Rahva Oma Kaitse suured austajad. Ja mis seal salata, kuulasin kord seda saadet minagi.

R.E.M. - This Film Is On

R.E.M. - This Film Is On 1991

1. Losing My Religion
2. Shiny Happy People
3. Near Wild Heaven
4. Radio Song
5. Love Is All Around
6. Losing My Religion (Acoustic)
7. Low
8. Belong
9. Half A World Away
10. Country Feedback

REM on taas üks neist bändidest kes oleks pidanud laiali minema ning just sellel hetkel, et käesolev nende videokogumik oleks jäänud viimaseks. "Out Of Time´ist" paremaks nad läinud ei ole ning kuigi uued albumid on kahtlemata head, ei jaksa mina küll neid enam hingega kuulata. Nagu ka Depeche Mode´i, Massive Attack´i, Pet Shop Boys´i, Sonic Youth´i ja paljusid teisi. Olgu, REM´i paar hilisemat albumit väärivad veel kõrgendatud tähelepanu, kuid minu jaoks lõppes kuldaeg selle kena videokogumikuga.