Ghost House

Gwishini sanda - San Kimg-Jin 2004

"Ka Jeesus ei oleks osanud paremat maja ehitada." Sellise reklaamlausega müüb korea kõige libedam kinnisvaramaakler peategelasele eluohtlikult kummitava maja. Noormees on surivoodil isale lubanud endale korraliku maja osta, ning isegi transiidiärimehele sobiliku eluasema omandamine võileivahinnaga ei ärata temas kahtlust.Loomulikult selgub varsti, et majas pole kõik korras, kuid õnneks on ghost noor ja kaunis neiu, ning juhm peategelane omab peagi võime temaga suhelda. Vaimtüdruk on sarnaselt kuti girlfriendile väga kiuslik ja peatselt muudavad mõlemad kaunitarid, nii surnu kui elav, noormehel elu põrguks. Kohati jänkide kummitusmaja komöödiaid House ja The Frighteners´i meenutav kerge vaatamine. Alguse poole oli paar päris kõhedustekitavat kohtagi, kuid pigem vaid minu jaoks tänu pikaajalisele aasia horrorist võõrandumisele. Kuigi armsat kummitustneidu võiks kauemgi vaadata, on film ise kasin meelelahutus. Paar tõeliselt head nalja ja umbes tuhande kana vaimukalt lavastatud rünnak noormehe vastu ei päästa nõrka lugu. Ka draama ja imala romantika sissetoomine tundus komöödiafilmile seekord ebasobivana. Naiskummituse emotsionaalsed sidemed seoses majaga tõid meelde draama Il Mare, mille remake The Lake House hiljuti meie kinodeski jooksis. Kesise filmi valisin vaatamiseks kui samalajal tuli telekast dokfilm Šostakovitšist, dokfilm peenistest ja lühifilmidekogumik 11'09''01 - September 11. Ma lihtsalt ei suuda kunagi nendele aasia kummitusfilmidele vastu panna. 1/5

Jang Seo-hee kummitusena hõljumas.

Tie Me Up! Tie Me Down!

¡Átame! - Pedro Almodóvar 1990

Tundus küll, et Almodovariga tuleb pikem vahe sisse aga võta näpust. Kui tahan vabal päeval naisega koos filmi vaadata, peab tegemist olema ikka hispaania kinoga. Ettepanek samaegselt ETV-st tulevat Pirjo Honkasalo dokumentaalfilmi vaadata ei leidnud just sooja vastuvõttu ja korea filmid oleks suisa väljanaerdud. Õnneks oli seekord tegemist minu jaoks vaadatava Almodóvar´iga. Kui tavaliselt ta kümnete tegelastega filmid kihavad justkui sipelgapesa, siis seekord seisis terve film vaid kahel jõulisel esitusel. Victoria Abril´i ja Antonio Banderas´e koosmäng oli naljakas, nauditav ja sujuv, isiksustevaheline klapp oli suurepärane. Hollywoodi draama stampseid poolkohustuslikke seksistseene ei anna võrreldagi ¡Átame! kahe noore intiimse, lõbusa ja ääretult meela armastusejagamisega. Igavate jantide lavastajat ma veel täielikult ei rahalibiteerinud, kuid seekordne film oli juba parem. Jään huviga paljukiidetud Volveri ntsc reliisi ootama. 3/5

Kui kaamera mööda Victoria Abril´i allapoole liikus, oli märgatav kehadublandi kasutus.

The Codebreakers – A BBC World Documentary on FOSS and Development

The Codebreakers – A BBC World Documentary on FOSS and Development - Maximilian Jacobson - Gonzales 2006

BBC Worldi dokumentaalfilm open source sofrware ajaloost ja arengust ei ole just huvitavalt tehtud ja ega need arvutinördidki kõigepõnevamad tüübid ole. Kümne minutiga seletatati ka minusuguse lolli jaoks lihtsalt selgeks millega on tegu, urgitsetakse natuke ajaloos, näidatakse kaunist 100$ laptop´i ja siis läks igavaks. Ma saan aru küll kui hea see avatud koodiga vabavara on kuid lihtsalt ei viitsi vaadata kuidas ükshaaval tutvustatakse iga riigi tiigrihüpet mingi suvalise arvutiviguri abil. Pidevalt kõlab kauge kajana ka Simpsonitest tuttava preester Lovejoy abikaasa hüüd : "Somebody think of the children!". Loomulikult peavadki lapsed saama koolidesse kõike tasuta ja rohkem, dokfilm ise ainult jätab hea uudise kuulutamisest hoolimata kuiva propagandistliku mulje. Näidatakse igavalt killukest tulevikust, kus kõik softwere on tasuta. Samamoodi tasuta on loomulikult allalaetav torrentpõhiselt ka see sama dokumentaalfilmi DVD SIIT. Tasuta antuna ja saaduna aga kõlbas tükike infot küll, ajaraiskamine ei olnud. 2/5

Harlan County, U.S.A.

Harlan County, U.S.A. - Barbara Kopple 1976

Ameerika dokumentaalfilmide klassikaks peetavat linalugu olin peale TV-s nähtud lõikude tahtnud näha juba aastaid. Kaevurite streigi teema oli tänu Tuuri raamatutele isegi natuke tuttav. Peale sommide väljarännet kahekümnendatel, on ka eestlastest mitmed 2. Maailmasõjajärgselt just Ühendriikide ja Kanada kaevandustes alustanud. Ka paaraastat tagasi nähtud dokfilm mainerite streigist 30-ndatel USA keskosas jäi tänu julmale mahasurumisele hästi meelde. Võib-olla toimusid needki kaevurite sillapuukülge poomised just Kentucky´s Harlani maakonnas, 1974 aastal meenutavad niimõnedki Barbara Kopple kaameraette sattujad veriseid kolmekümnendaid. Aga ega ka seitsmekümnendatel streikimine mingi lõbu ole, relvadega vehivad nii piketeerijad kui streigimurdjad. Pumpüssiga käes ja kuuelasulisega taskus longib niimõnigi mees ringi ja öistele huupi tulistamistele ning automaadivalangutele streikijate majade pihta järgneb oodatud tragöödia. Ühel noormehel tulistatakse haavlitega pea sodiks, tehes mehe 16 aastasest abikaasast lapsega lese. Draamat ja massiivseid emotsioone on siinses dokis rohkem, kui kümnes tava Hollywoodi filmis kokku. Kõige krooniks on aga umbes 20 kantri ja bluegrass stiilis esitatud töölislaulu ja ballaadi. Mõjub ikka küll kui 75 aastane sõetolmust mustade viliseva kopsudega vanataat laulab sajandialguse kaevurilaule. Kahjuks segas kõige mõistmist minu vilets inglisekeele oskus. Paljud kaevurielu spetsiifilised mõisted ja ametiühingute poliitilised jutud jäid peensustes arusaamatuks. Kui mingit senati istungi videoprotokolli imepäraselt mõistan, siis mainerite AÜ esimehe sõnavõtud jäävad samaüllatavalt arusaamatuks. Dokumentaalfilm tööliste võitlusest oma õiguste eest lõppeb nagu ikka. Kapitalistil on alati eelislöögi õigus. 4/5

Kaamera on tabanud streigimurdjate ninamehe piketeerijaid tulistamas. Üks filmi mõjusamaid hetki.

Gitmo

Gitmo - Erik Gandini, Tarik Saleh 2005

Keegi mainis seda dokumentaalfilmi arvustades, et midagi uut ei pakuta, kõike filmis kuuldavat nähtavat on meedia juba üksipulgi arutanud ja demonstreerinud. Võib-olla tõesti välisriikides, kuid minu arust pole eesti ajakirjandus pikemalt peatunud Guantanamo Bay piinamismeetodite arendamisel, Abu Ghraib´i vanglale kohandamisel, kindralmajor Geoffrey D. Miller´i karjääriintriigidel ega uuttüüpi palga-armee combatüksuste, kellele rules of engagement midagi ei tähenda, kasutamisest okupeeritud territooriumil. Ei olnud mina varem kuulnud kuni 50% ulatuses palgatud tsiviilisikutest koosnevast vangivalvuritest ja ülekuulajatest nii Gitmos, Abu Ghraib´is kui teistes vanglates Afganistaanis ja Iraagis. Tegemist pole mingisuguse Halliburton tüüpi hooldusteenuse, vaid US troops´idest odavama Ida-Euroopa kõrilõikajate ekspordiga Iraagi sõjatandrile. Minu jaoks oli dokis palju uut, informatiivset ja huvitavat. Kõige enam aga meeldis lavastajate sõnum filmi lõpus, kus nad mainisid ära, et seekord kangelasi ei näidatud. Kõik inimesed kes kaamerasse olid nõus intervjuud andma ja vangide väärkohtlemist paljastama, ei olnud seda ametlikult teinud. Ükski sõjaväelane ei soovi väljateenitud pensionist ilmajääda, astudes terve military -industrial complex´i vastu avalikult välja. Ka rootsi noormehe kohta kes Guantanamost vabastatuna filmitegijaid aitas, esitati küsimus, kuidas ta ikkagi üldse Gitmo´sse sattus. Kas tõesti nabiti Afganistaanist pelga turistina kinni ja veeti vangistusse. Minu poolest istugu need islami võitlejad vangis edasi, kuid andke neile POW staatus ja mõistke õiglast kohut. Hea dokumentaalfilm, loodan, et ETV ostab selle rootslastelt peatselt sisse. Tasub näitamist ja vaatamist. 4,5/5

Tasuta reis Kuubale - iga eesti vasakpoolse hipinoore unistus.

Pärnographie - Man From Animazone

Pärnography - Mees animatsioonist - Hardi Volmer 2005

Volmer valis Priit Pärna kujutamiseks mängulise mocumentary stiili ja see töötab suurepäraselt. Oleks nagu Pärna biograafia aga samas ei ole ka. Vähemalt minul jäid lõpuks vaid värvilised ja mustvalged pildid meelde aga kas animaatorist ka juttu oli, jäi kuidagi sumuseks. Loomulikult oli kõik Pärnast ja teda ümbritsevast maailmast, lapsepõlvest korralikult koolipapa tööni välja, kuid easy feeling ei sundinud fakte vaatajale end ajju puurima. Vaatasid, tsillisid, villisid, naersid ja tundsid end lihtsalt hästi. Üle hulga aja nähtud eesti film, mis ei tundunud punnitatuna. Vaid jutt Marko Märtinist tundus kohatu. Kes ta on ? Ta nimi ei ütle praegu ühelegi välisvaatajale midagi ja 5 aasta pärast eestlaselegi. Pärna võitudega paraleelitõmbamiseks oleks sobinud mõni teine nimi rohkem, keegi ajatum kangelane meie seast. Acuba reliisitud DVD on väga korralik, kuigi mina oleksin ingliskeelse ja eestikeelse versiooni asemel optional subtiitrite ja audio rida eelistanud. Acuba varasemat reliisi "Ristumine peateega" pole jõudnud veel kilestki välja võtta. Olen kindel, et on tehtud sama head tööd kui Pärnographiga, paistab vahemalt üks hea filmiproduktsiooni ja dvd reliisi firma olevat siin eestimaal. Lõbus ja muretu "dokumentaalfilm" 4/5

Pärna kuulsaim lühianimatsioon "Absurd!".

Evil - Ondskan

Ondskan - Mikael Håfström 2003

Viimane kord Helsingis käis soomlasest sõber peale, et ma talt selle filmi vaadata laenaksin. Suure mangumise peale andsin periksi ja tassisin paarikümnekilose DVD turjal Tallinnasse. Ei jõudnud teist veel kotistki välja võtta kui ETV mu dvdmängijast juba ettejõudis ja loo oma teisipäevaõhtusesse programmi suras. Alustasin vaatamist eelarvamusega nagu oleks tegu pedefilmiga. Ei tea kust ma sellise infokillu külgehaakind olin, arvatavasti seostuvad internaatkoolid automaatselt homoseksualismiga. Vähemalt Briti poistekoolid on kõik olnud pederastia kasvulevad, ütles üks eesti tõeline filmikriitik aastaid tagasi. Isegi kui peategelane köögiplika Marjaga juba linadevahel Savo kombeid õppis, ootasin ma mingit gay teema algust toanaabriga. Sõber Pierre Tanguy oli muidugi pede mis pede, kahjuks Eriku hellitused ta suhtes jäid vaid poisteliku müramise tasemele.Ennustasin ette , et satun peatselt taas aasia koolivägivalla filmile, kuid teema vupsas üllatuslikult välja hoopis nordik filmist. Pursuipoegade koolivägivald oli tegelikult vägagi tüüpiline, midagi erilist ja shokeerivat selles ei leidunud. Aadlikupojad käitusid oma seisusele vastavalt ja pole matsi asi vastu mögiseda. Erik oma noorusrumaluses seda muidugi ei taibanud, kuid küll õpib selleilma vägevate ees hiljem küürutama ja huntideseas samamoodi ulguma. Poliitiliselt üliaktiivne kirjanik Jan Guillou on loonud müüdi justkui põhineks filmistsenaariumi aluseks olnud raamat tõestisündinud lool tema enda noorusest internaatkoolis ja kasutades oskuslikult teistest romaanidest tuttavat minategelast Erik Ponti kui iseenda sünonüümi. Eks igaüks taha end näidata positiivsemast küljest ja filmilavastus aitab sellele veel tublisti kaasa. Hollywoodlik lõpp, aus võit kurjuse üle, ei vähenda tegelikult filmi väärtust hea korraliku draamana. Kuigi rootsi on olnud üks filmimaailma piiride ja tabude kompija töötab ka turvaline koguperekino täitsa tugevate tuuridega. 3/5

Love is in the air !

Matador

Matador - Pedro Almodóvar 1986

Olin lavastaja teravmeelsusest ja värskusest vaimustunud, kõik tundus naljakas, julge ning originaalne. Tugevaid tundeid, veidraid suhteid ja kriminaalthrillerilikku mõrvapõnevikku kokkusegades oli režissöör loonud naudinguga jälgitava lõbusalt vallatu teose. Olin juba valmis omi Almodovarit tühiseks pidavaid sõnu sööma, kui kõik muutus. Lavastaja avas kaardid liiga vara, tõmbas kokku kõik otsad ja viimane kolmandik filmist muutus kiiresti pidurduseks. Põnevust ja saladusi rohkem pakkuda ei olnud, algas tüütu sahmerdamine. Siin-seal stsenaariumit ümber tehes oleks saanud lõpuni välja täie hooga kihutada ja lõpp oleks võinud olla justkui kiviseina sissesõit, veri, laibad ja väändund metall. Oli aga hoopis pandud tagurpidikäik vaikselt eemale veeremiseks. Paistab, et järgmise Almodovari filmiga tuleb väike paus sisse teha, kartus taaspettuda on suur. Allolevad originaalpostrid on aga head. 2/5

Vagabond

Sans toit ni loi - Agnès Varda 1985

Agnès Vardat teadsin kui dokumentaalfilmi lavastajat, olin näinud ta Järelnoppijaid ja järelnoppijate järelnoppimist. Mõlemate sisu prantsuse põllutööliste ja vaeste elust oli minu jaoks huvitav. Ka Vagabondi tegevus kulgeb mööda samu lagedaid masendavaid maastikke ning tühjaksnoppitud põlde, viljaaedu ja viinamarjakasvandusi. Hulkurtüdruk Mona kolmenädalane eksirännak päädib surnukskülmumisega kraavis. Tegemist ei ole spoilerdamisega, laibast alles algab filmi sisu lahtiharutamine. Keskealine Sandrine Bonnaire on tõeline prantsuse kaunitar, kakskümmend aastat tagasi mängitud Mona rolli suutis ta aga ääretult tülgastavaks kehastada. Vastik antipaatne hipihulkur, ilma sihi ja huvita rändav kaltsukuhi, kes järjepidevalt pureb enda toitja kätt. Piinlik ja vihaleajav vaadata sisutühja inimest, tema surm kaastunnet ei äratanud. Film oli ülesvõetud samuti dokumentaalfilmi võtteid kasutades. Kahjuks aga oli peategelane nii masendav, et kinematograafilist külge lihtsalt ei jaksanud jälgida. Film mis imes täiega jõust tühjaks. 1,5/5

Hippie shit.

The Lost Battalion

The Lost Battalion - Russell Mulcahy 2001

Esimese Maailmasõja 1918 aasta oktoobris Argonne metsas USA armee 77-nda divisjoni ja saksa vägede vaheline 4 päevane lahingutegevus on läinud ajalooraamatutesse. Valede juhtnööridega ründama sunnitud jänkid jäid ilma joogivee, söögi ja laskemoonata ülekaalukate keisriarmee väeüksuste vahele kotti, kuid pidevate rünnakute kiuste pidasid positsiooni ega alistunud. Käskjalad ei pääsenud läbi, saksa snaiperid hoidsid veevõttukohti tule all ja kõige lõpuks saatis oma armee neile mürsurahe kraevahele. Divisjoniülema major Charles White Whittlesey ja abikomandöride kaotustega saavutatud läbimurret kogu rinde ulatuses tunnustati vääriliselt ja medaleid kinnitati isegi väiksemate vennikeste rindu. Haavatuna staapi lennanud telegraafituvi Cher Ami´d, hinnati peale tema surma isegi Croix de Guerre medaliga ning tema topis asub siiani Ameerika rahvuslikus ajaloomuuseumis. Telefilmile omaselt püüab režissöör kujutada asju veelgi heroilisemalt jättes mulje justkui oleks sellest piiramispõrgust vaid käputäis sõdureid pääsenud, tegelikkuses oli 194 ellujäänut ja 150 vangistatut. Ka võitlejatevahelised dialoogid on kas patriootlikult nõmedad või keerlevad judaismi ja juudiksolemise ümber. Sionistlikku propagandanooti ei vabanda välja ka tõsiasi, et tegemist on suuremaltjaolt New Yorki poistega, kuna ka üksik eksinud tagakuisamise pärast halav polakk on juudi rahvusest. Vaatajale luuakse taas kohustuslik vastandus - nälja ja janu käes kannatavad juudid priskete sakslaste vastu. Samas on Saksamaa USA liitlane nii, et tuleb näidata ka ühte inimlikku fritsu. Lahingustseenid on hästi lavastatud, nagu viimasel ajal kombeks ja see päästab niimõndagi. Kokkuvõttes hea sõjafilm. 3,5/5

"Kadunud pataljoni" riismed peale lahingut.

City of Men - Cidade dos Homens 1. season

Cidade dos Homens - Philippe Barcinski, Regina Casé 2003

Favela fever tuli täiega peale. Lõpetasin just brasiilia seriaali Cidade dos Homens´i esimese hooaja jätkuks dokumentaalfilmile Favela Rising ja olen väga rahul. Tegemist on Cidade de Deus filmist inspireeritud teleseriaaliga täiesti tavalise favela-slummi elust. Komöödia, draama ja verise relva-actioni segu on küll märgatavalt suunatud pigem välismaalase kui brasiillase silmadele. Palju seletatakse favela elu-olu, jõustruktuuride ülesehitust ja gängide sissetulekuallikaid, mis igale kohalikule niigi teada on. Üles võetud dokumentaalfilmi stiilis, õlaltkaameraga vahetades digipilti filmilindi omaga. Kohati kasutatakse ka still imageid ja animeeritud kaadreid. Sisuks on kahe vallatu ja nupuka poisi petuskeemid, mis tihti koomilise lõpu leiavad. Heasüdamlikud poisid laveerivad rahateenides kohalike elanike, politseinike ja narkogängide vahel jäädes tihti tühjade kätega, kuid säilitades alati hea tuju. Iga episood on eraldivõetav lugu, järjest vaatamine pole kohustuslik. Tavaliselt lõppeb episood järjekordse favelakuninga tapmise või vangistamisega, järgmine naga võtab ohjad üle ja elu läheb taas vanamoodi edasi. Tänu nähtud dokumentaalidele sealsest elust võin julgelt sarja tõepärasust kinnitada. Isegi politseinikute rünnakustrateegiad ja relva kasutus on detailideni täpselt järgilavastatud. Väga hea realistlik pilguheit Rio de Janeiro slummide rajooni kuhu turistil on eluohtlik sattuda. 5 /5

Seriaali peategelased - Lõbusad ja taiplikud sõbrad Acerola ja Laranjinha.

Favela Rising

Favela Rising - Matt Mochary, Jeff Zimbalist 2005

Aastate 1987 ja 2001 vahel on Palestiinas hukkunud 467 alaealist. Rio de Janeiro üle kuuesajas favelas on aga selle aja jooksul gängide omavahelistes ja politseiga peetud tulevahetustes hukkunud 3973 last. Ühte favelasse kuulub keskmiselt 30 000 inimest ja naaberasumiga vahetatakse tavaliselt vaid tinaseid tervitusi. Väike arvutus näitab, et Brasiilia pealinnas sureb peaaegu igapäev üks laps kuuli või granaadirünnakus. Täiskasvanutest ohvreid on narkokaubitsejate tänavalahinguis veelgi enam, üle 24 aastast drugdealerit favelas naljalt ei kohta. Vigario Gerai favela veresaunast, kus politseipoolt tapeti ühe ööga 22 narkogängidega mitte seotud rahumeelset kodanikku sai alguse uus vägivallatut elustiili propageeriv elujõuline liikumine. Favela Rising dokumentaal räägibki endisest narkokaupmehest Anderson Sa´st, kes tüdinenuna teda ümbritsevast vägivallast otsustas luua rahupooldava Afro-reggae nimelise sotsiaalkriitilise sõnumiga bändi. Roots reggea muusikast innustust saanud projekt on muutunud multikultuurseks nähtuseks, peale rütmide loomise tegeletakse veel tantsu, traditsioonilise trummitagumise ja capoeira harrastamisega. Praeguseks on noori innustav projekt jõudnud juba 9 "naabruskonna" piiridesse ja kambasõdalaste osakaal favelades on langenud kümnendikuni varasemast. Energilisuses prantslaste Mano Negra´t meenutav hardcore hip-hop bändi Afro-reggae sõnum levib ja välismaisedki heategevusorganisatsioonid on hakanud toetama noorte harrastustegevust.

Politsei ja närkopättide suhted on konkreetsed.

Üle Brasiilia kuulsad bändi asutaja liikmedki suunavad kõik oma teenitud raha tagasi projektidesse, elades ise vanaviisi tagasihoidlikult rottidest ja vägivallast kubisevas tihedasti asustatud linna-asumis. Peategelaste jutustatud headuse ja sallivuse manifest kergelt imes, nagu nad isegi, kuigi dokfilm näitas, et asi tõesti töötab. Palju põnevamad olid hoopis dokumentaalkaadrid favela sisemaailmast. Tihti varjatud kaameraga ülesvõetud lintidel olid relvastatud narkokaupmehed, doup´i liigutamine ja reaalsed tulevahetused politsei erijõududega. Favela on koht kus krimireporteri kaamera pidevalt suriseks ja patareide vahetamiseajal jääb kaks mõrva lintivõtmata. Karm ja informatiivne Brasiilia slummielu kujutamine. 4/5

Üks kuuesajast Rio de Janeiro mägedejalamil asuvast eeslinnast - favelast.

Minor Threat at DC Space - Buff Hall - 9:30 Club

Minor Threat at DC Space - Buff Hall - 9:30 Club - Dischord compilation 2003

Minor Threat on mu lemmik HC/punk bänd ja nende kontsertkogumikku hindan nii kõrgelt vaid tänu surematutele lugudele. Luust ja lihast läbitungiv agresiivne, kuid positiivset suhtumist propageeriva sõnumiga hardcore oli 15 aastat tagasi mu jaoks keha ja mõistust liigutav.Sai vist mingist Villu CD-st koopia tänu Streetile tehtud ja seda käiatud juustusel Hitachi pannil kümneid kordi nädalas. Minor Threat´i live lood on kõik repertuaari kullavara, kontserdite videopilt on aga isegi oodatust kehvem. DC Space´i 1980 aasta livelindistus on täiesti must-valge, koos ajapuretud märkidega videolindil, hilisemad pakuvad killukese värvi ka, kus domineerib küll valdavalt kollane. Kuna muusika on ikka põhiline siis seda roppu pilditaset ei märkagi. Mõned ajad tagasi vaadatud Screwdriver´i samakvaliteetne kogumik aga häiris viletsa kvaiteedi tõttu täiega. Ju siis ei olnud laulude valik nii hea. Hea meenutus aastate tagant, kui punk oli punk, HC oli HC ja taevas sinisem. 5 /5

Philanthropy

Filantropica - Nae Caranfil 2002

Härra Nuks käis mul eile külas, tegime tšilliube, piimaga kohvi ja lobisesime "novoe russkoe kino" teemadel. Kui otsustasime filmi vaadata oli valik selge. Meie hing nõudis midagi sovjetihõngulist ja Rumeenia "novoe kino" sobis selleks suurepäraselt. Romania anno domini 2002 on justkui eesti ajal kui iseseisvus saavutati ja teletorni kaitsti. No tegelikult küll mõned aastad hiljem aga rumeenlaste riideid, lagunevat tänavapilti ja säratut elu nähes tekib tunne nagu elataks sealkandis varajast pronksiaega läbi. Film ise oli üllatavalt muhe ja mõnus. Algusekaadrite balkani kabaree kadus õnneks kiiresti, asendudes ühiskonnakriitilisusega, mis oli väga peene koomikaga vaatani toodud. Saime Nuksiga ikka mitmeid kordi südamest naerda ja Nicolae Ceauşescu laste rumaluse üle ironiseerivaid pilke vahetata. Tegemist on kelmilooga, kus inimestes kaastunnet äratades püütakse võimalikult palju raha välja lüpsta. Filmi mõnusaim kutt on krimiparun, kelles maailmamainega reklaamikompaniid osava copywriteri on kaotanud. Nimelt tegeleb Viktor Kaasiku välimusega vanahärra kerjustele südantlõhestavate legendide loomise ja petmisskeemide väljatöötamisega. Tema petumängude võrku langeb harrastuskirjanikust aus kirjandusõpetaja, peagi tulevad areenile veel kaks kaunitari ja mees on valmis kõike tegema. Käima lükatakse Rumeenia suurim rahateenimiseks loodud lavastus, kust väljapääsemine enam nii kerge polegi. Hea segu draamast, tragikomöödiast ja killukesest romantikast. 3,5/5

Paljukannatanud kooliõpetaja. Rumeenia oma Juri Nikulin.

Qixia Temple 1937

Xi xia si 1937 - Jianguo Deng 2004

Nankingi veresauna ajal tuntuks saanud Qixia templi pagulaslaager oleks kindlasti väärinud paremat ja kvaliteetsemat kujutamist kinolinal. Ootasin heroilist Hiina propagandafilmi säravate kangelaste ja kurjade japsidega. Praegune film on kahvatu ja isikupäratu, odava Hongkongi explotationi stiilis ning toonis, kuid vägivallatu kuiv faktide demonstreerimine. Dokfilmina töötaks hästi kuid mängufilmina jääb uskumatult tuhmiks. Võib olla Nankingi sündmuste kerge pealiskaudne tundmine muutis asja minule igavamaks, uudsus puudus. Spirituaalsuse eelistamine tüüpilisele vägivalla kujutamisele oli hea ning munkade mõttemaailma tutvustamine vaatajale kiidetav. Ma mõistsin noorukese kloostriülema Jirani vaimseid heitlusi, temast õhkuvat headust ja eneseohverdust, kuid kahjuks oli kõike seda hingelistmaailma odavalt lavastatud. Loodan, et uuslavastus tehakse peatselt, potensiaali on suureepose võrra. 1/5

Nankingi veresaun. Kuue nädala jooksul umbes 300 000 ohvrit.

The Weakness of the Bolshevik

La Flaqueza del bolchevique - Manuel Martín Cuenca 2003

Kui eelmine minu poolt vaadatud hispaania film Vacas oli insesti siis "Bolsheviku nõrkus" on pedofiilia maiguga. Kolmekümneaastase ärimehe ja neljateistkünmese plikatirtsu armastuselugu muidugi hästi lõppeda ei saa ja sellest annab vihje juba filmialgus. Ärimees Pablo tutvustab end nimelt naljapärast tüdrukule bolshevikuna, kuid selline asi ei saa kuidagi jääda jumala poolt märkamata. Kommunistid, vabamüürlased, sodomiidid ja jehoovatunnistajad langevad kiiresti kõigevägevama viha alla ja lõpetavad oma elupäevad piinarikkalt, jäädes ka peale surma tühja kestana maa ja taeva vahele laperdama. Paradiisiväravad jäävad kurjuseteenrite ees igaveseks suletuks. Nii läheb Pablol aga ka Arnold Rüütlil, Toomas Hendrik Ilvesel ja masoonivuntsil Siim Kallasel. Saatanasulaseks olemisel on ränk hind.Filmi etteaimatavalt tume lõpp pole ainus masendav hoovus. Terve stoori keerab vaikselt jälestustunnet kõigi tegelaste vastu üles. Pisisulilike kalduvustega ärimees (kes näeb välja nagu hispaania Robbie Williams) ega noorusnaiivne tüdrukuke ei leia minu silmis heakskiitu, kuigi nende armumisest tekkinud püüdlus muutuda paremaks peaks lunastuse tooma. Filmi suureks plussiks ongi kõigile tegelastele jagatav karm saatus, mingit sentimentaalset allahindlust kellegisuhtes ei tehta. Jumala karistav mõõk tabab nii valetajaid, eputajaid, pedofiile kui ka uhkeid. Kuigi 16 aastase María Valverde filmidebüüt oli hea ei ole tegemist siiski suurte hispaania kinokunsti teoste kampa sobiva linalooga. Selline tavaline draama ja põneviku segu, mida hispaanias aastas mitmeid toodetakse. 2/5

María Valverde - kas tuleviku staar ?

Cows - Beiak

Vacas - Julio Medem 1992

Legend järgi otsustas missus minu kasuks peale seda kui olin talle videopealt Medem´i La Ardilla roja´t näidanud. Ta taipas, et mul on hea maitse filmide suhtes ja otsustas koos minuga oma edasist elu veeretada. Kas just täpselt nii oli seda enam ei mäleta, kuid me mõlemad tõesti armastame Julio Medem´i filme. Kati vist isegi sutsu rohkem kui mina, vähemalt vaatas ta Sex and Lucia korralikult otsast lõpuni kui mina samalajal paar sukeldumist internetisügavustesse tegin. Vacas oli igaljuhul film mida kindlasti koos vaadata plaanuisime, et mõnus õhtu veeta. Kohe filmialul tuli mulle meelde, et olin seda kunagi varemgi, kümmekond aastat tagasi YLE pealt näinud aga õnneks midagi sisust meeles ei olnud nii, et alustasin ise samuti pea puhta lehena. Filmis näidati kahe rivaalitseva talu elu-olu Baskimaal 60 aasta jooksul, kolmandast karlistide sõjast kuni Hispaania kodusõjani. Taluperemehi mängisid läbi kolme sugupõlve kaks sama näitlejat, Medemi sõbrad Karra Elejalde ja suurepärane Carmelo Gómez. Iseloomult ja varaliselt erinevaid mehi sidus aga haiglane isu oma õega seksida, kusjuures karlistist Ilegorri käis veel ka öösiti kahtlaselt oma õepoja sängiveerel istumas. Ka poolt filmi läbiv armastusliin oli õe ja venna insestisuhtele ülesehitatud. Tänu Emma Suárez´i võrratule esinemisele oli aga see nii nauditav, et noorte armunute sugulusidemed meelest lähevad ja vaatajagi nende ühtimist armastuses ootama jääb. Peale inimeste on filmis palju metsa, puitu ja lehmasid. Sel ajal kui talurahvas tülitseb ja armastab, longivad nemad taluõuedel ja lähimetsades stoilise rahuga, justkui üleolevalt suhtudes inimestevalisse nääklemisse. Lehmade hooleks on vaid metsas vältida mürgiste seente söömist, inimeste elu on keerulisem. Medem´ile omast maagilist hetke nappis, kuid nauditav oli sellegipoolest. 4/5

Julio Medem´i muusa Emma Suárez tema filmis Tierra.

The Cube

The Cube - Jim Henson 1969

The Muppet Show ja Seesame street´i isa Jim Henson´i 1969 aastal NBC-le toodetud ning lavastatud lühifilm oli 40 aastat tagasi kindlasti uudne ja meeldesööbiv. Praegu vaadatuna aga natuke kohmakas, telelavastuslikkuses 80-ndate alguse reedese "Teatriõhtu" stiilis. Selline Vanalinnastuudio tüüpi teletükk, kerge filosoofilise ja koomilise maiguga, kus isegi Baskini klooni näidati. Sisuks on lugu mehest, kes sattununa valgesse kuupi otsib sealt väljapääsu. Teda külastavad mitmedki kummalised tegelased kes sisenevad ja väljuvad erinevatest kuupi tekkivatest ustest ja akendest, kuid vangil lahkumine ruumist ei õnnestu. Niikaua kui kuup on vangla ka tema mõtteis ei suuda ta seda. Mingil hetkel muutub vangla juba vangi territooriumiks kust lahkumine juba ka võimaluse saabudes raske on. Aju ütleb, et sa seda ei suuda ja kuup reageerib sellele signaalile vastavalt. Vabasta oma mõtted, lükka ümber piirid omas teadvuses ja jalutadki vaba mehena minema. Teleformaadi 53-est minutist kauem vaadata poleks suutnud. Oli ikka piisavalt hipiaegset filosofeerimist ja lihtsalt bulli ajamist, mis filmile kuidagi kasuks ei tulnud, vaid pigem pidurdasid kulgu ja segasid rütmi. Kohatist vaheldust tõi Super Mario mängudest tuttava torumees Luigi välimusega kuubiparandajast töömees. 2/5

The Man in the Cube and Luigi.

The Interpreter

The Interpreter - Sydney Pollack 2005

Kunagi juhtusin nägema Nicole Kidman´i andmas intervjuud ilma meigita ja ei suuda seda õudust siiamaani unustada. Juba paaraastat tagasi nägi see alla neljakümneaastane noor naine välja nagu Baltijaama odekolonni joodikust vanamutt. Kas tõesti on sientoloogia toredast Austraalia pliksist kõik elumahlad välja imenud ? Ei tea, kuid trivia informatsioon väidab, et "Tõlgis" kasutati plahvatuste peale vähem arvutit kui peaosatäitja digitaalseks kortsudesilumiseks. Ohh Nicole ! Ja siis veel see vilets "nose job". Kui nüüd Kidman-nukukese demonstreerimine välja arvata, siis filmis suurt muud ei olnudki. Tüüpiline ameerika elu kus vallaline valge naine vihkab koguhingest mustanahalist meest. Paari positiivse asjana nõrgas linaloos olid imekena Catherine Keener, väike Abu Ghraib´i nali ja kerge ümbernurgakriitika Zimbabwe juhi Robert Mugabe pihta. Muu oli naeruväärselt lame. Juudi vanahärra oli osanud kohati nii imalat sentimenti üleskloppida, et süda läikis tunde peale filmi lõppu. 1,5/5

El Hitler Negro - Robert Mugabe.