Hannibal - 1. season

Hannibal - 1. season - created by Bryan Fuller 2013

Kirjutasin just The Fall sarjast ja meenus, et suvel sai seda va Hannibali samuti vaadatud. No ma ikka praakisin kohe välja, aga siis üks usaldusväärne sarjasõber soovitas ning uuesti listi ta läks. Minu jaoks oli ta koht aga seal väljaspool, sest ega haledamat sitta mu silmad suvel ei näinud ja kui ka nägid, siis hetkel küll ei meenu. Mis kuradi CSI seeriamõrvari eri? Et kõik on järsku ühed faking asjatundjad ja spetsialistid seal ulmefilmi laboris ja siis veel üks emo kambas, kes kogu aeg nutab, sest tal on paranormaalsed võimed, aga Xavier´i kooli vastu ei võetud, vaid peab pipravitust tsiki, ebaloomulikult julma toonikaga ja ennasttäis kokaga ringi jõlkuma. OK, selles kokas on klassi, aga vaid siis kui ta oma vastuvõturuumis suu lahti teeb, aga muidugi peab ta igas ameerika kolkas asjamees olema, võrke vedama ja kärbseid püüdma. Ja siis ülejäänud aktivistide kamp silkab samuti maksumaksja raha eest mööda kontinenti edasi-tagasi, jookseb iga mõrva peale kohale, kuigi uurimisel järgitavad protokollid sellist asja ei luba. Ime lausa, et Alaskal ära ei käidud.

Mäletan, et aastal 2001 oli briti sarimõrvari seriaal Messiah ning seal mõrvar jättis laibad põnevalt maha, andes sellega edasi sõnumeid ja varem tegi seda Se7en, aga aastal 2013 on minul väga igav igasugust verist nipitamist vaadata, eriti veel siis kui see on mõeldud hollywoodlikult vaataja ahvatlemiseks, aga mitte korralikult kirjutatud stoori osaks. Selline mõrvade põnevamaks muutmine, mis hästi välja ei kuku, vaid hoopis tülgastust tekitab. Aga eks peale Punast draakonit ja Voonakeste vaikimist on Thomas Harris muutunudki järjest rohkem sopakirjanikuks ning ega siis tema järgijadki paremad ole. 1,5/5

The Fall

The Fall - created by Allan Cubitt 2013

Gillian Anderson´i mängitud pealinna uurija saab suunamise Belfasti, et aidata kohalikku politseid noore ärinaise mõrva uurimisel. Peagi selgub, et kuid varem on toimunud analoogne mõrv, kuid ülemus ei soovi sarimõrvari võimalust isegi kaaluda, selleks läheb vaja juba uut ohvrit. Jamie Dornan mängib sarimõrvarit, igati kena perepead, kes oma lähedaste eest varjab öiseid käike, luuret neidude akende taga, kuni aeg rünnakuks küps. Belfast unionistide ja vabariiklaste võitlustandrina aga ei ole nii lihtne linn kellelegi, politseinukud peavad ekstra tähelepanelikud olema ning samuti on mõrvari jaoks orienteerumine kartoliiklaste ja protestantide vahel eluliselt tähtis. Usk ei ole kõige tähtsam, kuid see on pidevalt kõrval. Mitte just parim, aga nii mitme ägeda hetkega, millest suurim on vast lõpus, ehk siis seriaal lõppeb nii nagu tavaliselt kombeks pole. Suur pluss muidugi ka sarimõrvari isik, ei mingi kuri geenius ega peast segi ullike. Ei mingit sarimõrvari tumedat koobast, ega religioosset hullust, aga eks väike kritseldatud vihik ikka ja mõned suveniirid. Väikesed veidrused (sic!), aga muidu üsna tavaline kutt, oma saatuslike vigade ja politseid aitavate ebaõnnestumistega. Ja äge karakter on ka politseiuurija - emotsioonitu karjääribitch, kes teab mida ta elult tahab ning seda alati püüab pressides saada, pannes mängu nii oma vaheda mõistuse kui seksapiili. Kaks korralikku tegelaskuju ning päris realistlik politseiuurimine. Korralik draamapoolne thriller, mille suurimaks veaks võiks lugeda vaid politseikorruptsiooni kõrvalliini. Tundub justkui, et tänapäeval enam ilma korrupeerunud mentidetata üht korralikku politseipõnevikku teha ei saa ja nii tuleb see teema igale poole juurde pookida. Tavaliselt muidugi kukub kenasti välja, aga siinses seriaalis ei andnud see küll midagi olulist juurde ja ligadi-logadi kolises niisama põhistoori kõrval. 3,5/5

Ei mingeid UFO-sid seekord.

Our Friends in the North

Our Friends in the North - Simon Cellan Jones, Pedr James, Stuart Urban 1996

Kõik mida sa oled tahtnud teada Inglismaa lähiminevikust, saab selle seriaali kaudu valgustatud. Nelja sõbra elu läbi kolme dekaadi, alustades kuuekümnendate keskpaigast ning lõpetades üheksakümnendates. Väga inimliku mõõtmega ning arenevad karakterid kes usutavalt käitudes arenevad noortest keskealisteks, kaotavad oma ideaale ja leiavad omale uusi kohti elus. Taustaks briti poliitmaastik skandaalide ning väärkohtlemistega. Korruptsioon politseis ja riigiaparaadis, kuritegevus ja töötus, radikaalsete maailmamuutjate revolutsioonid ning vaikselt rühkivate ausate poliitikute pingutused oma rahva heaks. Iga episood viib vaataja mõned aastad edasi, näitab peategelaste käekäiku, nende suhteid vanade sõprade ning armastatutega, aga samavõrra saab vaataja teada ka riigi arengust või siis negatiuivsuse foonil taandarengust. Eks see tunne tekib jah, et kui poliitika oli juba aastakümneid tagasi nii räpane, mis aususest me nüüd veel üldse rääkida saame. Ülim seriaalinauding terastugevate näitlejatega ning huvitava poliittaustaga. Olen väga õnnelik, et kunagi vaid paari episoodi näinuna sain lõpuks kogu miniseriaali ära vaadatud. 4,5/5

Sõbrad Newcastle´ist.

Glorious 39

Glorious 39 - Stephen Poliakoff 2009

Inglismaa aastal 1939. Riik püüab võimalikult vähe ärritada Saksamaad, sest kuigi natsirežiimi vallutused euroopas teevad tuska, ei tunne valitsev eliit täit kindlust sõttaastumise suhtes. Parlamendisaadikust aadliku just täiskasvanuikka jõudnud lapsed ei vaeva end poliitikaga, on aeg armuda, püüda leida töökoht või niisama suverõõme nautida, kuni pere vanim tütar poolkogemata komistab süngete salduste otsa. Avastab riigisisese konspiratsiooni, mille eesmärgid on valitsuse poliitika toetamine või vajadusel muutmine. Tütarlaps alustab ohtlikku uurimistööd ja seda situatsioonis kus keegi teda uskuda ei taha, vaid pigem pannakse kõik näitlejana leiba teeniva neiu viljaka fantaasia tööks, tema ihaluseks draama järele. Paar kuud tagasi alustasin vaatamisega, aga veider jõuetus tuli peale, jõllitasin tühja pilguga kümmekond minutit ekraani ja panin siis kinni. Eile õhtul oli planeetide seis soodsam ja tähed tänatud, see suurepärane põnevusdraama sai lõpuni vaadatud ning natuke boonuseid veel pääle. Ja kord taas tuleb kiita Stephen Poliakoff´i peent stiilitunnetust ja kirjutamisoskust. Tema oskust luua ajaloolist mõtisklust britannias valitsenud ideedest ja tõekspidamistest, mida võiduka sõja lõpul kiiresti unustama ja peitma kiputi. Aga ometigi oli sõjaõhutajast Churchilli vastasus märkimisväärne, kas küll nii brutaalseid võtteid kasutav kui käesolevas telefilmis, kuid ometigi piisavalt suur, et mitmed kõrgaadlikud oma nime määrisid läbi salaläbirääkimiste. Ajalooline taust on muidugi filmi üks külg ja rohkem keskendutakse aadliperre adopteeritud tütre isikule, tema põnevatele avastustele ning lõpuks ka teda ümbritsevale julmusele ning ükskõiksusele. Vägagi valusaid kohti pakkuv linalugu, kust poliakoffilikult ei puudu nostalgiaraasukesed, need iidse impeeriumihiilguse peegeldajad ning ülitugev näitlejakaart. Karm draama, vaikselt hargnev pea müstilisuse ning paranoiani kulgev thriller. 4,5/5

Poliakoffile heidetakse ette oskamatust hästi jutustatud lugu lõpetada ja seekord tuli kübeke nõustuda.

The House I Live In

The House I Live In - Eugene Jarecki 2012

Veider jah, et alkoholireklaamid rihivad sinu heaolu täiustamise poole, püüavad niigi mõnusat olemist märgistada alkoholiga, justkui annaks see veel paar pööret juurde. Pista piknikukorvi paar siidrit ühes, võta õlu kui sõbraga linnas kohtud või kangema kraadiga margijook õhtul peale päevatööd tugitoolis vaba minutit võttes! Mulle meeldis väga siinses dokumentaalfilmis ühe intervjueeritava uuriva ajakirjaniku sõnad, et ta elu on piisavalt huvitav ja lahe ka ilma narkootikumiteta, kuid tal peaks ometigi olema õigus neid tarvitada kui tuju tuleb. Üsna täpselt sama mis ma ise mõtlen. Hetkel küll tunnet ei ole, et võimalusel viskaks peotäie rattaid keele alla, veaks valget vagu või ajaks lusika kuumaks (kanep ei ole kunagi mulle sobinud), aga kui tahan, saaksin seda teha ning loodetavasti hankida kraami sel juhul legaalset kanalit pidi. OK, esialgu pole me ju veel ravikanepinigi jõudnud, rääkimata siis apteegikokaiinist. Esialgu räägime alles sellest, et kui sul taskus peale hommikuse doosi veel ka õhtune, siis pole mõtet kohe türmi saata. The House I Live In räägib USA valitsuse absurdsetest seadustest mis laastavad ühiskonda ning hävitavad indiviide. Sotsiaalprobleemidest mille lahendusi otsitakse vaid piitsa ning mitte prääniku abil ja kus poliitiline näotegemine ja on lõpuks tähtsam reaalselt toimuvast. Statistiliselt võib väärseletada, et kuna rohkem diilereid on vangis, siis seda edukam on narkovastane võitlus, kuid tänaval on iga kinni nabitu asemele kohta ootamas mitu foot soldierit. Ei ole nii täpselt kursis, kuid mul on eesti puhul samuti tunne, et eduka narkootikumide piiramisena esitletakse võrkude viisi prügikala, samas kui haid edasi ujuvad. Ja ega saa neid haisidki ju välja noppida, narkarid lähevad abiprogrammide ja selgitustöö nappuses siis täitsa hulluks, kukuvad standartkraami puudusel pesupulbrist ja kaminasüütevedelikust hirmuäratavaid asju kokku keetma, mädanevad elusalt ja põlevad heleda leegiga. Inimlikum ja säästlikum oleks hoopis kliente diilerite juurest neid ära tooma hakata, püüdes neid jalule aidata, sest kui raskerelvadest peetud sõda narkootikumidega ei ole USA-s tulemusi andnud, siis kuidas saabki sama meil läbi minna? Aga lõpuks on surnud ring nagunii, ei ole ühendriikides neile uut elu läbi töökohtade pakkude, ega suuda ju siingi riik oma kulul rehalibiteerituid lõputult poputada. Süstigu siis pigem edasi, järsku pakuks järgmisele põlvkonnale töökohti ja läbi selle piisavat heaolu, et nad narkootikume ei tahakski panna. Et nad võiksid kui tahavad, aga et see neil ainsa huvitava asjana elus ei tunduks. The House I Live In´i kiituseks tuleb öelda, et ääretult professionaalselt monteeritud, vägagi teaberikas ning teemakasitluses meeldivalt piiri pidav. Illustreeriva selgitusega nii, et lihtsaimgi otu asjadest aru saaks, inteligentse lähenemise ning maitsekalt üht või teist sümpatiseeriv. Ainsa möödapanekuna jäi silma oskamatus leida mõnda innercity noort, kes diileriks hakkamise paratamatust sama mõistetavalt oleks osanud seletada kui professorihärra või endine krimiajakirjanik. Jutt, et diiler respekt olla ja siis saab osta kõigile sotsmajade noortele jäätist või botaseid töötas vastu haritud meeste analüüsile vastu ja kuigi viimastel on kahtlemata õigus, jääb kahtluseuss ikka hinge kripeldama, et kas tõesti mõistatav paratamatus või soovitud inimlik kehklus bossi panna. Soovitan vaadata! Soovitan DVD-d, seal 6 lisalõiku informatiivse tekstiga. 4,5/5

Sorts - Half A Person MC

 

Sorts - Half A Person
Trash Can Dance 2013
TCD06 kassett

A:

Half A Person (vocals Ank)

B:

Half A Person (vocals Pille Rand)

Kestvus 7:33
Tiraaž 30 tk.
Hind 2 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.


Kassetiversiooni on saanud ka Sortsi paari aasta tagune "Half A Person" CDR-singel ja seegi kord tuleb paarkümmend eksemplari vabamüüki, võimalus mida plaadi puhul ei olnud. A poolel pakub The Smiths´i kaverile vokaali eesti metaliveteran Ank, B poolel imekauni häälega Pille Rand. Kujundus hoiab plastikplaadi disaini, vaheleht 130 grammisel sinisetoonilisel paberil mustvalge digiprindiga, värvilised kleebisetiketid. Kasutatud on valge korpusega ferrum lindiga PMD Magnetics C10 toorikut, karbiks kvaliteetne A-klassi vanakooli mustast plastikust seljaga.

Sorts / The Necroscopes MC

Sorts / The Necroscopes
Trash Can Dance 2013
TCD17 kassett

1. Sorts - Make Believe 1:53
2. The Necroscopes - Dancehall Inferno 3:26

Kestvus 5:25
Tiraaž 30 tk.
Hind 2 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Eelmise aasta mais ilmunud Sortsi ja The Necroscopes´i split-singlist on nüüd kassetiversioon. Kui CDR oli vaid sõpradele ja tuttavatele jagamiseks, siis kasseti tuleb paarkümmend eksemplari ka vabamüüki nii, et huvi korral võtke ühendust.  Toorikuna kasutatud C14 arvutiprogrammide salvestamiseks mõeldud kassette kus sama salvestis nii A kui B poolel, vaheleht 120 gr värviprint ja pakendiks india kassetitehase Lara vanakooli mustad karbid. Pixies´e logo disainis Sortsi omaks ümber Kristjan Ait.

Gangster Squad

Gangster Squad - Ruben Fleischer 2013

Enne James Ellroy "L.A.: City of Demons" dokumentaalsarja juurde jõudmist otsustasin end meeleollu sättida selle Los Angeleses toimuva thrilleriga, kuid igasugune meeleolu jäi seekord tulemata, sest midagi nii halba ei olnud ma ammu nägema juhtunud. Based on real story my ass. Muinasjutt missugune, kõik klišeed kenasti kokku pandud, kaasa arvatud see kangelase poolne kurikaela armukesega semmimine. Standartsed action-kohad, igavad tulevahetused ja tagaajamised. Tundub, et nüüd pean kiiremas korras selle Ellroy asja ette võtma, et normaalset meeleolu taastada. 1/5

Mickey Cohen

The Train Has Stopped - Остановился поезд

Ostanovilsya poyezd - Vadim Abdrashitov 1982

Kahe linna vahel toimub hommikuhämaruses rongiõnnetus - reisirong põrkab kokku kuue uitama läinud platformvaguniga. Hukkub vedurijuht. Raudtee sõlmpunktis asuvasse väikesesse linnakesse saadetakse uurija, et inimelu nõudnud õnnetuse asjaolud selgust saaksid, kuid põhimõttekindel mees ei leia kohalike seast ühtegi, kes vähekenegi sooviks juurdlusele kaasa aidata. Miks vagunid pääsesid liikuma, kes vastutas ohutuse eest, kõik põiklevad neist küsimustest kõrvale? Isegi hotellis tuba jagava ning sõbralikes suhetes ajakirjanikuga esineb möödarääkimisi ning mõistmatust. Omal ajal kindlasti kõnekas kinolugu, sest lavastaja ei püüdnud võtta seisukohta, vaid jättis vaataja otsustada, et kas toetada mõtteis uurijat, kelle arust peab kõik täpselt seaduse järgi käima ning möödalaskmiste eest ootab karistus või püüda mõista depoo tööd, kus pidev varuosade defitsiit ning inimlikke vigu juhtub kõigest hoolimata. Teoreetiliselt kaldub kaalukauss uurija suunas, kelle suhu on peidetud ka mõned stalinlikule korrale omased laused, kuid välja joonistub ka linnakese mõistetav mentaliteet, kus inimesed on juba väsinud samast stalinlikust süüdlase otsimisest ja igast uurimisest mis peab vanglaga lõppema, eriti veel juhul kui töö on käinud võimete ja oskuste piires nii nagui aastakümneid. Hea film, eriti kiidaks Oleg Borisovi uurijana. 4/5

Uurija töötab.

The Exorcist

William Peter Blatty - Manaaja
Tammi 1972

Väga nauditav romaan, põnev ning põhjalik. Viimane just psühhiaatriliste aspektide tõttu, sest nii doktorite kui psühholoogist vaimuliku isa Karrase püüded deemonist vaevatu inimeses leida teadusliku meditsiiiniga seletatavaid hälbeid, olid ääretult nauditav lugemine. Sina lugejana muidugi tead, et plikatirtsu sees istub kurivaim, kuid arstide jaoks oli kõik ikka kümne erineva sümptomiga ja nende ühisnäitajatega seletatav. Samuti oli väga kõhe Regani muutumine deemoni mängukanniks, sest lapsevanemana suudad sa seda empaatiat palju paremini üles saada ning elad südamest kaasa lapse hirmudele ja valudele ning ema pingutustele oma tütart tervena tagasi saada.

Mars et Avril

Mars et Avril - Martin Villeneuve 2012

Asusin siis minagi ulmefilmi vaatama, kõik ju seda teevad kogu aeg ja muud juttu polegi kui uus sci-fi film ja uus sci-fi film. Vaese inimesena ei olnud mul koorekihi "Europa Report´i" kusagilt võtta ja seetõttu pidin prolede ulmega end toitma ning arusaadavalt ei olnud see pooltki nii toitav. Prantslased kaamera juures on juba halb iseenesest ja ega need kanada prantslased, paari erandiga, just paremad ole, kuid üht-teist on ikka anglo-saksi naabritelt õppinud ning täeielikuks ajaraiskamiseks seda digisäras lugu pidada ei saaks. Idee teha inimeste järgi, võttes arvesse kõiki isiku iseloomu eripärasid, unikaalseid muusikariistu, oli minu arust ääretult nokkel ja samuti jättis poealiskaudsusest hoolimata sümpaatse mulje romantiline pool. Ja muidugi oli veel filmis mu lemmik french-canadian Robert Lepage, kelle näident on hetkel ühe kohaliku teatri kavas ning siin tuleb esile käesoleva kinoloo unikaalsus. Nimelt on filmis Robert Lepage´il päris korralik kõrvalosa aeg, no nii 12-15 minti ikka ekraanil, kuid näitleja ise luges sisse vaid teksti ning ajanappusest jäid võtted tegemata, kuid filmis näeme teda ikka - keha mängib dublant ning pea on ulmeliselt sobiva maitseka 3D graafikaga. 2,5/5

Nii lahendati paarikümne foto abil näitleja näo puudumine.

InAPPropriate Comedy

InAPPropriate Comedy - Vince Offer 2013

Kui juut teeb rassistlikke nalju, siis see kaotab justkui poole oma mõjuvõimust. Juute keegi rassismis süüdistada ei saa ning seetõttu on sedalaadi huumori monopol nende valduses, vaadake ükskõik millist komöödiat või seriaali, kus aga pilatakse juute või toonikaid, seal ikka valitud rahva pojad ise taustal. Nii nagu toonikad võivad vabalt üksteise suunas N-sõnu loopida, võivad ka juudid kõiki nende ümber olevaid tõsiseku ning legende ükskõik kui palju väänata ja isegi tõtt endi kohta ekraanile lubada ilma, et keegi rassismiküsimust esile toob. Mõned juudid räägivad samu asju huumori asemel tõsises vormis ning nemad ei pääse, vaid saavad kohe enesevihkajast juudi märgi külge. Aga nalja teha võib juut palju lustib, oma poja tehtud eneseirooniast peavad lugu teised juudid ning poliitkorrektsusesse köidetud valge heteromees saab seda vaadates samuti natuke auru välja lasta. No vaatan minagi ja itsitan, et näe kus mees paneb, oskab valusat nalja teha küll. Häiris muidugi see, et niinimetatud reality hetked olid kokku mängutid ning lavastatud, kuigi püüti pakkuda tõe pähe, kuid dialoogid olid ikkagi ääretult vaimukad. Siis valdavalt, sest lipsas sisse ka labasusi. Ma nüüd rääkisin filmis olevast The Amazing Racist karakterist ning sketšidest temaga, aga see on koos pornofilmide kriitikutega kogu linaloo ainuke vaatamist vääriv osa. Muu on ikka nii halb satiir, et piinlik kohe vaadata. The Amazing Racist ja The Porno Review mõlemad pea täishinnet väärt, aga üldhinne tänu muule jurale keskmise kanti. 2,5/5

Pornokriitikud.

The Undefeated

Neskorenyy - Oles Yanchuk 2000

See on nüüd selline film, et taas tuleks kiita Oles Yanchuk´i vastuvoolu liikuvat pühendumist Ukraina valusatele ajalooaastatele, tema tõeotsinguid ja piiritut patriotismi ning armastust kodumaa vastu, aga filmi ennast nagu väga kiita ei sooviks. Temale andestan keskpärase linaloo, temale luban amatöörlikkust, samas kui analoogset eesti filmi kipuksin kindlasti materdama. Võime ju öelda, et Elmo Nüganen tegi samuti patriootliku eesti filmi, aga ikka sitt mis sitt. Ja on meilgi ju küüditamist näidatud või metsavennad ekraanil käinud, aga ikka justkui uhket tunnet või valusat pistet sellest rinda saa. Aga ega meil muidugi selliseid filme tehta ka mis idanaabril nii pinnuks silmas, et seal peab kino kõrvale kohalik ajaloolane seletama, et mida see ukraina fašist ütlemata näitamata jätab ning selleks on muidugi palav armastus nõukogude/vene inimese vastu. 3,5/5

UPA vabatahtlikud andmas vannet võidelda oma kodumaa iseseisvuse nimel viimase veretilgani.

Cosmos Laguna - Fukushima

Cosmos Laguna - Fukushima
Trash Can Dance 2013
TCD36 2xCDR

1. No More Sushi  8:07
2. Mr. Death 2  7:52
3. Nobody Nowhere  6:34
4. Pol Poth  8:05
5. Fukushima  9:26

+ Bel-Air Trash Disco video by Antti Häkli

Kestvus 40 minutit ja 8 sekundit
Tiraaž 50 tk.
Hind 4 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Kaua plaanitud plaat lõpuks valmis. Cosmos Laguna on küll viimase kuu jooksul ka uusi lugusid teinud, kuid Fukushima, nimilugu välja arvatud, on kogumik vanematest träkkidest, mis seekord said valitud just pikema kestvusega ja karedama loomingu hulgast. Vahele paigutasin eerilisema helipildiga, Deleriumi meenutava, Nobody Nowhere pala, mis annab korra hingetõmbe industriaalse ragina vahele. Toorus, killustikulisus, mürasus ja raudraske biit nagu Cosmos Laguna puhul omane. Meenutab neid aegu kui industrialbändid püüdsid tantsumuusikaga tiiba ripsutada, aga ka vastupidiselt tänapäeva, kus teknomehed lisavad tööstusmüra oma muusikasse. Läbivaks teemaks on taas muusik Alari Keskla hool Maakera ja inimkonna saatuse pärast, õiglustunde tõus väärkohtlemisi nähes, on selleks siis vähenevad kalavarud, Kambodža veresaunad või jaapani tuumakatastroof.

Plaadil on kaasas arvutis vaadatav Antti Häkli loodud video "Karma Cleaner" albumilt pärit loole "Bel-Air Trash Disco", millest on tehtud visuaalpildi jaoks paar minutit lühem edit. Samuti on samade kaante vahel boonusplaadina nüüdseks läbi müünud ja laiali kingitud, tõmmis Cosmos Laguna esikalbumist, tõsi küll ilma sealse lisaloota. Karbina kasutasin ebatraditsioonilist püstist mini-DVD karpi, toorikud on kvaliteetsed Taiyo Yuden´i toodang. Mõlemal plaadil on kasutatud termotrükki. Vaheleht 160 grammine. Samuti tunnistan kohe alguses, et kujundus on tõesti Nine Inch Nailsi "Wish" albumiga sarnane. Mulle lihtsalt tundus nii värvigammat nähes see suurest algustähest ja tekkiv paralleel kahekümne aasta taguse kultusplaadiga väga sobivat.