Comrades

Comrades - Bill Douglas 1986

Inglismaa ajalooline draama sealsest esimesest ametiühingust, sõprade seltsist, kes vandusid käsi piiblil aidata kamraade ja ükteise peresid. Vabamüürlasliku rituaaliga antud truudusvanne saab aga meestele saatuslikuks, sest esimese vastuhaku puhul tööandjale, leiab viimane unustusehõlma langenud seadusepügale, mille kohaselt ei tohi sõprusvannet üksteisele anda ning organisatsiooni peamehed veetakse raudus vanglasse. Sealt edasi Austraaliasse sunnitööle. Briti ajaloofilmilik, ärge küsige mida see tähendab, seletamine võtaks aega, kuid täpselt seda ta on. Filmi teine pool, ehk talupoegade elu Austraalias, oli mõnevõrra huvitavam, kuna näidati asumaa elu - sunnitöölaagreid, talupidamisi ja uusmaaraivajaid. Tükike töölisliikumist ning kolonisatsiooniajalugu. 3,5/5

Dorset -> Bottany Bay

The Wanderer - Странник

Strannik - Sergei Karandashov 2006

Hiljuti võtsime Moskvast külla tulnud sõbraga öösel Niguliste müüril õlut ja ma ikka uurisin ja puurisin, et kuidas saab üks normaalne kutt nii usklik olla, et kannab isegi miniatuurseid ikoone enesega ühes. Tüüp ütles, et purjus peaga tema Jumalast ei räägi ning noomis mind kui õlut kirikuaeda maha ajasin - pidavalt väär tegu olema. Vastus jäi seekord saamata ja ega õiget mõistmist mul religoossetest inimestest ei ole. Seetõttu jäi käesolev mitmete auhindadega ning kiitustega pärjatud vene film mulle samuti kaugeks, isegi arusaamatuks. Olid mõned momendid mis mulle väga meeldisid, aga üldpildi tagant kõike seda pühendumist, kannatamist ja lunastamist ma välja lugeda ei osanud. Ja animatsioonilõigud ei meeldinud üldse. 1,5/5

Secret State

Secret State - Ed Fraiman 2012

Gina McKee tõttu sai vaatama hakatud ning eks see poliitilise thrilleri silt sundis samuti tagant. Nelja osaline briti miniseriaal ja kaks esimest episoodi oli väga hea, põnev ning näitlejate tõttu nauditav. Vaikselt oli tunne, et mõni asi justkui liiga lihtne ning naiivne, kuid need lapsikused hakkasid alles seriaali teises pooles tõsiselt närvidele käima. Charles Dance´i poolt mängitud partei whip ütles peaministrile, et enne vaja elada kui elu muutma hakata ning viimase puhul ei oleks kuidagi säärast sinisilmsust ning kergeusklikust näha tahtnud. Mees on poliitikas, kuid püüab ikka omakandi sõbrameest panna, ei usu teiste pahatahtlikusse, poliitilistesse kokkumängudesse, ega korporatsioonide mõjuvõimu. No tore lugu küll ju iseenesest, et küla ullikesest saab juhuslikult briti peaminister, aga reaalsusest on asi ikka kaugel. Sinna pukile upitratakse tavaliselt karastunud hundid, mitte heasüdamlikud tasased lambad. Stoori ei vedanud lõpuni välja, paljastused ei olnud põnevust väärt ega poliitmängud ja salateenistuste tegemised, mida küll serveeriti alul super-salapärastena, piisavalt peened. 2,5/5

Veetlev Gina McKee.

The Gold Rush

The Gold Rush - Randall MacLowry 2006

Kalifornia kullapalavik jutustatud läbi viie tegelase elukäigu. Kõik viis jõudsid aga jõgedest kulda pesema aasta peale seda kui suurimad kamakad olid juba taskutesse pistetud ning järgi vaid legendid sellest, et kui palju üks päevaga välja uhtus või teine mõne tunniga eluaegse heaolu oma sadulataskutesse pakkis. Ometigi pakkus Kalifornia kõigile midagi, sest noor maa suutis pakkuda muid hüvesid, oli selleks siis võimalused alustada oma äriga, kaubelda maatükkidega, panna püsti restoran või nautida lihtsalt metsikut vabadust kus kodune kirikuõpetus tihti kaardilaua taga hooradega viskit kulistades ununema kippus. Kalifornia õnn ei peitunud alati hernesuurustes kullatükkides. Huvitav pilk USA 31. osariigi loomisesse ja lapsepõlve. 3,5/5

Pildil küll valged ja hiinlased sõbralikult kõrvuti, kuid tegelikkuses hoiti üksteisest väga eemale. Põhilise litaka said aga mehhiklased, keda pisimagi, tihti kellegi teise poolt korda saadetud, korrarikkumise eest oksa tõmmati.

Évocateur : The Morton Downey Jr. Movie

Évocateur: The Morton Downey Jr. Movie - Seth Kramer, Daniel A. Miller, Jeremy Newberger 2012

1988 otsustas MTV produtsent paisata eetrisse uut moodi vestlussaate, mille eesmärgiks oli rahva valgustamise asemel hoopis nende patriotistlikele konservatiivsetele mõttemallidele surumine ning selleks palkas ta saadet juhtima karismaatilise Morton Downey, Jr´i, kes lihtsalt sõimas kõiki liberaalseid väärtusi austavaid saatekülalisi kommunistideks ja satanistideks. God bless America! Kes vähegi teelt eksis, rääkis kanepi legaliseerimisest, naiste õigustest või homoseksualismist, sai kohe rämeda sõimu ja teravalt torkava kriitika osaliseks. Menusaade, mille kõrval kõik Geraldod ja Jerry Springerid kahvatusid. Trash TV võimas esiisa. Saade, mida tänapäeval teha ei saaks, sest Mortoni valusalt ründav humoorikus annaks alust tuhadetele kohtukeissidele, aga 25 aastat tagasi oli veel kõik lubatud ning stuudiokse taga lookles järjekord inimestest kes 15 minutise kuulsuse eest olid valmis end avalikult häbistada lasta.

Meediakriitikud muidugi nägid läbi, et võltspatriootlikusega püütakse vaid vaatajanumbreid, kuid lihtrahvale jättis mölaklik saatejuht ausa ja otsekohese inimese mulje nii, et ülepäeva hüppasid numbrid kõikjal lakke ning Mortonist sai armastatud superstaar. Mida kiirem tähelend, seda piinlikum alla kukkumine. Poolteist aastat hiljem oli pakiti stuudiodekoratsioonid kokku ning The Morton Downey, Jr. Show lahkus eetrist. Tõusu ja languse tagamaadest see dokumentaal rääkiski. 3/5

Soomepoisid - Suomen-pojat

Anne-Riitta Isohella - Soomepoisid : Eesti mehed Soome Jätkusõjas
Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus 2008

Ääretu sümpaatia ja kaastundega kirjutatud raamat. Hästi valitud läbilõige elulugudest, mis tutvustavad erinevaid tahke inimsaatustest - kes langes lahingutandril, kes eesti kaitselahingutes, kellel õnnestus läände põgeneda ning kelle saatuseks sai Siber. Lisaks üldpildilised ülevaated hetkemeeleoludest ning seljataha jäänud kodutaludes toimunust. Ajalugu ja inimsaatuseid, eesti meelt ja sirget selga. Soovitulik lugemine nii ajaloohuvilisele kui lugejasõbralikkuse tõttu ka pehmema maitsega kirjanduse tarbijale.
Ilmumisaastal tundus see raamat oma 375 kroonise hinnaga kole kallis nii, et otsisin seda isegi soomekeelsena aga ei leidnud. Aastal 2013 aga ei tundunud 24 eurone hind üldse ülejõu käivana.

Soomepoisid Ülo Jõgi ja Päivo Kasekamp Inta söekaevanduse sunnitöölaagris.

Dancing on the Edge

Dancing on the Edge - Stephen Poliakoff 2013


Muusikaajakirjanik avastab Soho keldriklubist omanäolise orkestri, mille ameerika immigrantidest neegermuusikud on Inglismaale kaasa võtnud blues´iliku ja estraadiliku lähenemise euroopat vallutavale jazzmuusikale. Kriitik soovitab seda ansamblit oma sõpradele ning peagi naudivad muusikud edu, neid käib kuulamas nii Londoni koorekiht aadlike ja ärimeeste hulgast, aga ka kuningliku pere võsukesed on uutest muusikasuundadest huvitatud. Kariibimere meloodiad on varem saareriiki jõudnud, nüüd murrab südameid hillitsematu jazz. Saksamaal aga on ehitatud juba esimene süntesaator, ehk instrumentideta muusikariist nagu seda seriaalis ajaga kaasas käivad muusikakriitikud kutsuvad.

Kui mu armastus Stephen Poliakoffi vastu suutiski kõikuma lüüa, siis käesoleva seriaaliga sai taas stabiilsus majja - ta on siiani parim telerežissöör/stsenarist. Suurepärane oskus jutustada lugu kus segamini ajaloolised faktid, tegelaste romantilised liinid ning läbi toimunud mõrva ka põneviku kaasahaaravus. Sarjas on briti kostüümidraamade hõngu, poliitiliste thrillerite pinget ning muusikadokumentaalilikku lähenemist. Maitsekalt ning liialdustesse minemata on sisse punutud tegelaskonda pea hoomamatult, kuid tõsiste tagajärgedega puudutavate, vabamüürlaste salajased tegemised. Ja loomulikult ei puudunud Stephen Poliakoffi isiklik lemmik - fotograafia. Briti telekvaliteet Poliakoffi käe all on summaarselt võetav kui ruudus.

Teoreetiliselt on seriaal 5 osaline, kuid lisaks on veel boonusepisood muusikakriitikust peategelase poolt läbi viidud intervjuudega kus Louis Lester Band´i eri liikmete jutust joonistub välja veel üks massoonide müsteerium. Kuulake nüüd mind palun ja võtke soovitust kuulda! Nimelt tasub vaatamata jätta viimane viies episood ning selle asemel võtta koheselt ette see niinimetatud boonusepisood, sest nii palju kui sul viienda sisust teada vaja, rääkitakse ka seal ümber ning lisaks annab see hoopis kompaktsema huvitavama salapärasema tunde kogu seriaalist. Viies episood iseenesest on lihtsalt illustreeriv ning ilma suurte paljastuste, ega kärata ning sellest üle libisemine koheselt "kuuenda" juurde, on igati õigustatud. 4,5/5

Moodsa muusika sõbrad, kolmekümnendate hipsterid.

A Band Called Death

A Band Called Death - Mark Christopher Covino, Jeff Howlett 2012

Peale petufilmi Sugarman, on analoogseid linalugusid tulemas nagu sohilapsi punaarmee poolt "vabastatud" euroopas. Silma on juba paar sellist hakanud, kus keegi omalajal tähelepanuta jäänud geenius lõpuks avastatakse ja selgub, et ta oma bändiga tegi juba ragtime´i kuldajal techno-industriali või oli hüpnagoogiline juba siis kui Fender elektrikitarri tutvustas. Proto-pungi bändiga Death on sama lugu - lindistasid punki juba ajal mil kõik teised veel lilli juustesse seadsid ja San Francisko poole sammusid. Olgu nii. Muss oli ju OK, aga seda pläma, et tegelikult maailma esimene pungibänd ja nime Death tõttu nii võõristatud, ei peaks küll ajama. Neid analoogseid karmima saundiga gaaražibände leiaks kindlasti teisigi ning kui omal ajal ei osatud pungilaines kaasa minna, siis lollide oma asi. See et nüüd vanamehepässidena püüavad sama trummi taguda, on igal juhul hale. 2,5/5

Matkoilla Euroopassa

Antti Tuuri - Matkoilla Euroopassa
Otava 2011

Loodan, et sünnipäevaks kingitakse Antti Tuuri uus reisiraamat "Bospor Express", viimati aga lugesin tema euroopa reiside mälestusi ja peab ütlema, et võrreldes varasema, Saksamaa muljeid jagava "Neljännen valtakunnan vieraana" raamatuga, olid need kirjeldused hulga elavamad ja humoorikalt lähedasemad. Targutusi ei leidunud, pigem selline vaikne tsill mis andis suurepäraselt edasi erinevate euroopa riikide elu ja olu, tutvustas natuke kultuuri ning avas päris palju kirjanikku ennast, tutvustades asju mis talle isiklikult meeldivad või millised harjumused on talle omased. Lugeda oli huvitav ja ladus. Mainiti viiel-kuuel leheküljel ka Eestit.

Combat 16

Kombat Sechzehn - Mirko Borscht 2005

Isa uue töökoha tõttu kolib lääne saksa teismeline ida-saksamaale, jättes hüvasti nii oma toonika armastatuga kui ka lahkudes viimase ise poolt juhitavast taekwondo trennist. Ida-Saksamaal muidugi teised kombed, enne kui terekäsi antakse, uuritakse välja, et kas oled parem või vasakpoolne ning kui rahuldavat vastust anda ei oska, sõidetakse rusikaga näkku. Taekwondo-kutt loomulikult oskab enese eest seista ja kuna uues elukohas just sõpru pole, siis hakkab isegi norijatega hängima. Peagi arvab toonikas treener ta elukohavahetuse tõttu klubist välja ja toonikas tüdruksõber on truudusetu. Kerkib viha toonikate kui reeturlike isendite vastu ning kätte sattunud ppeeglikilluga aetakse pea kiilaks. Nüüd on enam küsimust ei ole, et kas parem või vasakpoolne. PÖFF-i noortefilmide programm jahib meeleldi sedalaadi moraalitavaid skinnifilme ja ma ei imesta kui käesolev teismelistele suunatud fiulmike meil siin aastaid tagasi linastus. Lapsik ja naiivne, halb filmitegemine veel lisaks. Saksamaalt ikka õiget munadega skinnifilmi ei tule, raske on neil nii, et hea ja paha kõrvutamist sisse ei tooda ning suisa lausa ime, et toonikat plikat näidati üleaiusalööjana, see ju puhas rassism. Kus küll tsensori silmad? Lahe filmis oli vaid see, et ühe hoone trepil istusid pidevalt vanemad skinnid ja kallutasid pudelit sekkkumata noorte asjadesse. Las kutsikad purelevad, meil niigi tsill siin sõõmu võtta. Igal juhul kordi lahedam kui mingi vanemate skinnide elukool noortele. Ei ei, las mürgeldavad ise. 1,5/5

Trennis.

Tharaphita - ´97 Promo

Tharaphita - ´97 Promo
Trash Can Dance 2013
TCD37 kassett

1. Raev
2. Sündinud tulest
3. Kesk tapetuid ja leinahala
4. Ürgsete jõudude otsingul

Kestvus 24 minutit
Tiraaž 50 tk.
Hind 3 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Cassette Store Day puhul re-reliisib Trash Can Dance koostöös Tharaphitaga nende esimene salvestise, saksa underground leibeli jaoks salvestatud neljaloolise helikasseti, mida omal ajal tavakuulajatele ei jagatud, vaid jäi ainult bändiliikmetele endile mälestuseks. Kuigi promosalvestise läbi ei tekkinud välismaise plaadifirmaga koostööd, ei saa selles siiski süüdistada lindistatud materjali - kõik lood on korralikult seatud, sisse mängitud ning kodustuudio võimalusi arvesse võttes ka kvaliteetselt salvestatud. Käesoleva Tharaphita demo puhul ongi säravamaks pooleks üllitise duaalsus - ühtpidi esmaüllitise puhul imetlusväärne oskus kirjutada häid haaravaid lugusid, neid hingega komponeerida ja korralikult sisse mängida, samas aga säilitades kõik metal-demole omased raagused, toorused ja kargused, mis lihvituma stuudioalbumi puhul kipuvad põradapragudesse kukkuma. 1997. aasta Tharaphita promoplaat kannab juba tugevalt kõiki selle bändi positiivseid omadusi - kompromissiotut undergroundi brutaalsust, piiridekompamise värskust ning muinaseestlaslikku, esiisadelt päritud geenidega tunnetatavat, sõnumit.

Kassetid said salvestatud Telexi kassetiduplikaatoriga. Masteri tegemiseks kasutasin Technics´i duubeldekki, kus peal helikahinate filter ning millel lindistuse ajal lasin vaid Anki kriiskav-karjuvatel vokaalikõrgetel punasesse peksta. Telexi helikõrged sättisin samuti ohu piirile ning lisasin näputäie heli valjudust. Kassetina kasutatud flo-green metal-lindiga C50 kassette. Sama salvestis on nii A kui B poolel. Kaanekujunduses on kasutatud originaalpromo vahelehe skänneeringut ja lisatud vaid sisekülje bändifoto, TCD logo, seerianumber ning eksemplari märgistus. Kaaned mustvalged ja kulunud, tehtud võimalikult originaalilähedasena meenutamaks mustast tahmast toituva hiigelsuure koopiamasina suust paiskunud hägust peberprinti. Tiraaž 50 tükki, kassetid käsitsi nummerdatud ning "pitseeritud".

Wochtzchée - T400

Wochtzchée - T400
Wochtzchée 2013

1. T400 04:00
2. Jääkiired 04:38
3. Masinkaja Masinaga 05:34
4. Algusemaiguline Lõpp 05:28

Kuula - osta!

Öeldakse, et heal lapsel mitu nime ja Taavi Tulevi muusikaprojektidel neid tõesti jagub. Ei vaidle vastu, et Taavi ise on hea laps ning kõik tema muusikalised tööd jäänud alati keskpärasusest kõrgemale, seega samuti väga head. Nüüd siis Wochtzchée nime all uus nelja looga neti-EP, mille vamem vend füüsiliselmeedial on päris tugevalt omanäoline reliis - limiteeritud ühe träkiga plaat mida sa kunagi ei kuula, sest selleks peaksid lõhkuma plastikümbrise. Aga kuulata saab bandcampis ning vajaduselka formaati koduarvuti jaoks osta.

Kui ma siin kuid tagasi vaimustusin Taavi Tulevi albumist "Televiisor On Tuksis", siis sinna kõrvale asetaksin samuti uue EP "T400". Ei räägi muusikalistest sarnasustest, vast leidub neidki, vaid hoopis tunnetuslikust - sama tugeva emotsionaalse löögiga olid mu jaoks mõlemad. Nagu välk selgest taevast, et paneb mängima, kerib paarkümmend sekundit ning siis lööb sutsaka ära, taipad poolehmatusega, et see sulle väga meeldib, see inspireerib sind ning täidab just õiged tühikud. Kui EDASI loomingu puhul olen täheldanud, et sekundeid peale seda kui oled mingist helist puudust tundnud, see kohe ka kostub, siis käesoleva albumiga on samalaadne lugu - tekib peas tunne, et miskit võiks lisaks olla ja siin see ongi. Tahad natuke helget sündipopilikkust, palun väga, soovid pikemalt uneleda, me lubame seda, soovid karmimat värinat, ei ole kadedad! Wochtzchée isegi astub sammu kaugemale ja ennetab su mõtteid, teades juba ette kõiki su meelesoove. "T400" on minu jaoks debüüdist heledama helikeelega, minimalistlikumalt peeneb ja sätetes täpsem suurepärane ambientitöö. Hea algus uue täispika albumi ootusele.

Orphan Black - 1. season

Orphan Black - 1. season - created by John Fawcett, Graeme Manson 2013

Üks viimase aja põnevamaid seriaalivaatamisi. Ja põnevust siin tõesti jagub, ehitatakse teist päris kenasti, mätsitakse korralikult ning lisatakse aeg-ajalt paar pisipõnevust veel lisaks. Aga ometigi ei seisa selle sarja väärtus ainuüksi põnevusel, sci-fi taustal seda vähem, vaid hoopis huumoril, mille britid on suutnud täiskomplektis üle ookeani toimetada, sest tegu ju BBC America jaoks toodetudsarjaga.Viimane tähendab seda, et briti telekvaliteet on säilitatud, kuid tegevus toimub ameerikas ning formaat rohkem sinna USA sarjade kanti. Kerge õrn, isegi üsna labane (kloonid) kui nüüd nii otse mõelda, ulmeline taust, korralikult sätitud läbiv kui ka situatsioonipõnevus ning lõpuks veel killukesed seda briti musta huumorit - väga muhe vaatamine, mis ei püüagi enamat kui olla hea meelelahutus. 4/5

Kaks lemmikut - rentboy Felix ja üks kloonidest, pereema Alison.

Wick Blaze

Wick Blaze
Trash Can Dance 2013
TCD38 kassett

A. Sleep Furiously 9:57   (kuula - lae alla)
B. Stories From The City 8:58   (kuula - lae alla)

Kestvus 19 minutit
Tiraaž 25 tk.
Hind 3 eurot
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee. 

Wick Blaze on inspiratsiooni ammutanud ning oma helitöödes kasutanud mitmeid erinevaid elektroonilise muusika žanreid, millest vast enim on mõjule pääsenud house, seegi aga kerge tumeda kõrvaltooniga. EP mõõtu kasseti jaoks valisin välja kaks artisti süngeimat pala. Sleep Furiously - öös kerivad helid mida oma peas võib kuulda teleka ette uinuja ja kus unenäohääled lähevad segi televisiooni vahendusel saadetutega ning loovad oma maailma, sellise ohtliku ja ähvardava kõverpeeglireaalsuse. Stories From The City on väsimusedub, kus sõpruskond on jäänud hommikul suitsusesse tolmusesse inimtühjusest inetusse peosaali hängima, kes otsib taga oma jopet, kes tukub tooli ja kes püüab veel viimaste klaasipõhjadega dope´i mõju tagasi meelitada, kuigi ammu nõuab aeg seda, et peaks edasi astuma hakkama, kas siis koju või mõne sõbra juurde, aga kindlasti edasi liikuma. Selline on minu nägemus neist kahest palast, artistil on loomulikult omad lood jutustada ja seda toonitab Wick Blaze´i enese poolt tehtud mustvalge kaanekujudus kus figureerimas anonüümsed hundid ning metskitsed. Mustvalge minimalistlik kujundus koos valge 20 minutilise kassetiga tõi minu jaoks silmade ette üheksakümnendate alguse BM bändide demod, väheke küll kenamini sätitud, kuid samas ikka päris toore UG tundega.