Black Metal Satanica

Black Metal Satanica - Mats Lundberg 2008

Kuigi olen viimase poole aasta jooksul black metalit austama ja nautima õppinud, ei ole ma veel kindlasti selline asjatundja, et võiksin peensustesse laskudes seda dokumentaalfilmi lahata, eristada kõigis nüanssides võltsi ehedast ning mölajuttu sõnumist. Mina hindan võrreldes varasemate analoogsete scenet tutvustavate dokkidega mida nägema olen juhtunud ning nendeks on Satan Rides the Media, Once Upon a Time in Norway ja Pure Fucking Mayhem, samuti lasen hindamisel segamatult rääkida sisetundel. Kui nüüd see võrdlus ette võtta, siis kahtlemata oli Black Metal Satanica informatiivsem kui kolm eelpoolnimetatut kokku, esimene black´i dokk mis haaras kogu skenet ega asetanud valgusvihku vaid Mayhem´i ja Count Grishnackh´i peale. Muidugi peab objektiivsuse huvides mainime, et kui jutt ikka Mayhem´i biograafiast, siis ei tasu loomulikult kogu black´i miljöö tutvustust oodata ja juba selle tõttu on käesolev film kordi laiahaardelisem. Alustati Norra paganliku tausta tutvustamisega ning leiti, et vikikingijuurte juurde tagasiminek on üks anti-kristluse tugevaid alustalasid ja black metal´i sõnumi platvorme. Teine oli loomulikult puhas saatana kummardamine või ütleme siis, et satanism ilma kellegi ees kummardamata. Religioonist liiguti scene tutvustuste, bändide ajaloo ning black metali kui muusikasuuna üldisema arutelu juurde. Väheke nadi mulje jättis, et suurem osa dokist oli üles ehitatud rääkivate peadega, ehk intervjuudele tosina mehe ja ühe naisega bändidest Watain, Shining, Vreid, Mordichrist, Rimfrost ja Svartahrid. Minule kui black´i õpipoisile ei ütle need nimed ( veel?) midagi aga mussiga võis enam-vähem rahul jääda, kriipis liha all luid küll ja kompas siseelundeid. Oleksin aga oodanud rohkem intervjuukatkeid ka teiste, kasvõi legendaarsemate nimedega ning kohe kindlasti oleks olnud võimalik hankida jutu taustaks rohkem videomaterjali. Nagu ma aru sain oli lavastaja ise ka muusikastiili austaja ja üks fän oleks seda pildimaterjali viitsimise korral leidnud, nüüd jäi dokumentaalfilm vaatamata informatiivsusele ikka väheke liiga amatöörlikuks, rütm kõikus kuigi uut teavet tuli pidevalt. Aga arvan, et järgmisena loosi minev luftivenna Bill Zebub´i dokk "Black Metal: The Norwegian Legacy?" on kordi kehvem. 3,5/5

Tüüpiline laibamaaling.

The Incal : The Epic Conspiracy

Alejandro Jodorowsky, Jean Giraud (Moebius)- The Incal: The Epic Conspiracy
Humanoids / DC 2005

Kui aasta tagasi nähes sõber Lauri jõudsalt kosunud koomiksiriiuleid sai imestusest ahhetatud, siis nädal tagasi toimus sama Opsi juures, ka tema oli minu teadmata hulgaliselt kallist kraami oma kollektsiooni hankinud. Üks neist väärtkoomiksitest oli see Alejandro Jodorowsky kirjutatud ja Möbius´e joonistatud ulmeseiklus mis kangesti tuletas ülesehituselt meelde Tintin´i pildivihikuid, maailma eksootiliste paikade asemel oli vaid universumi värvikad planeedid ning nende asukad. Ülesehituselt liiga edasitormav ilma sügavamal tasandil tegevust põimimata, kuid ultra-ulmelise küberpunk sisu ning totaka koomika tõttu väga nauditav lugemine.

Golden Boy

Golden Boy: Sasurai no o-benkyô yarô - Tatsuya Egawa, Hiroyuki Kitakubo 1985

Mäletan, et käesolevat animesarja kiitsid nii sõber Ops kui sõber Nuks, rääkisid läbisegi paremaid momente ning naersid WC-poti fetishi üle, inside-teema mis minust siis mööda läks. Mõned aastad hiljem sai isegi kahest diskist koosnev DVD-reliis hangitud, kuid sel hetkel huvi puudus ja nii ta jäi. Umbes aasta tagasi mainiti Kuldset poissi paar korda Baka foorumis ja sealt innustust saades suundusin keldrisse, et karbiga üles ilmudes üks mõnus huumoriõhtu korraldada, kuid kuigi lasin suilmal kolm-neli korda üle riiulite käia, ei leidnud ma seda mitte kusagilt. Olen mitmeid kordi keldrisse sattudes taas karpi otsinud, sest tihti asjad varjavad ennast, samas kui teinekord taas ise esile trügivad, kuid see oli lootusetu, karp on kellegi käes laenus ja ma ei tea kelle käes. Kui sa nüüd kallis laenaja seda loed, siis tea, et võid vabalt endale jätta, sest anime ei olnud pooltki nii hea kui ma ette kujutasin ning teistkordselt ei hakka ma seda kohe kindlasti vaatama. Sari oli üks pehme nunnutamine, kõik naljad millele oleks sobinud hulga hardcorem lähenemine, olid lahenditelt tasased ja silutud. Ei leidnud ma sealt sümpaatseid karaktereid ega paeluvaid stooriliine, ülesehituselt püsis episoodide kaupa sama struktuur ning tuntud WC-poti nali oli lõpuks ainuke mis tänu pidevale kordamisele lõpus selle koomikamomendi saavutas, ülejäänute similaarsed situatsioonid mõjusid tülgastavatena. Kuus episoodi millest igaüks on alla poole tunni pikk ning peab stsenaariumi järgi kandama iseseisvat lugu on muidugi piir milles palju liikumisruumi ei jäeta ja eks see võtab oma osa. See paistis eriti silma romantiliste hetkede loomisel, sest paratamatult jäi ajast puudu, et üks tõeliselt südamlik lugu välja oleks koorunud, ikka jõudis peategelane enne minema vändata kui asi vedu võttis ning kuna ka selle erootikapoolega koonerdati kõvasti, siis oli lõpuks tegu ühe keskpärase tühinühkimisega. Oolrait vaadata aga minu maitsele liiga kesu. 2,5/5

Väga häirivad olid mõned peategelase ilmed mis tema muu omadusega kohe kuidagi ei klappinud.

The Tale of One Bad Rat

Bryan Talbot - The Tale of One Bad Rat
Dark Horse 1995

Väga hästi jutustatud ning joonistatud koomiks mis rääkis peresisese seksuaalvägivalla eest pakku jooksvast tüdrukust kes võtab ette oma iidolile, kuulsale lastekirjanik Beatrix Potterile, sarnase teekonna ning seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Nagu Talbot koomiksi järelsõnas ise ka nendib on seda teost väga keeruline lahterdada, draama o vast kõige otsesem, kuid lisaks leidub ka fantasy ning biograafiaelemente. Viimane viitab Beatrix Potter´i eluloole mille kujutamist kogu projekt alguse sai, tütarlapse sarnane saatus on hiljem lisandunud, kuid tänu seksuaalse ärakasutamise teema mängutoomisele täiesti iseseisvalt jõulise sõnumiga. Tugev draamalugu mis tekitas huvi vaadata paar aastat tagasi valminud filmi Miss Potter ja tutvuda Bryan Talbot´i uue koomiksiseeriaga Grandville mis kannab edasi Beatrix Potter´i loomingule sarnast maailma, tõsi küll, hulga tumedamates toonides.

Quiet Days in Clichy

Stille dage i Clichy - Jens Jørgen Thorsen 1970

Noor vihane kunstikuraator Hanno Soans oli ühtaegu raju Henry Milleri austaja ning süstis ka minusse vaimustust sellest kirjanikust. Sai temalt laenatud paar soome või ingliskeelset teost ning läbi loetud, eesti keeles ilmunud "Vähi pöörijoon" oli juba varasemast tuttav ning kogu mehe loomingust jäi väga positiivne mulje aga eks see üheksateistaastasena nii peabki olema. Hiljem vaatasin ära filmi Henry & June ja peale seda unustasin kirjaniku kuni käesoleva filmi leidmiseni. Korraga tuli meelde, et Miller mulle meeldis ja loomulikult tuli kohe ka filmi kaema asuda. Jens Jørgen Thorsen´i auhinnatud erootikafilm põhines Miller´i samanimelisel 1956-ndal aastal ilmunud romaanil ja rääkis kahest päevavargast kes elatusid üksnes seksist ja odavast veinist, vahel sekka ka kuivanud batoon või poolik lihakonserv. Suurem osa ajast kulus kurameerimisele ja Pariisis uitamisele ning lõbude linna saabumise eesmärk oli ajuti täiesti ununenud. Sex ruulis ja töötegemine oli totaalselt down. Tegevus oli toodud tänapäeva, kuid taustast adus Miller´i kolmekümnendate aastate Clichy mälestusi ja seetõttu oli teos otsekui ajas koperdav, Pariisi boheemide ennesõjaaegsed vallatused ja samas tänavapildis vuravad moodsad sõidumasinad ja see mis osasid mängisid näitlejad, ei oleks kuidagi valmimisaastasse sobinud, seda isegi hipiliku vabaarmastuse tähe all. Lõpuks oli see ikka justkui kolmekümnendate elu mida kujutati seitsmekümnendate dekoratsioonide vahel. Filmi miinuseks pean liiga graafilist seksi kujutamist mis käesolevas lõikamata versioonis käis porno piiri peal ära. Niinimetatud erootikakohad olid igavad ning venivad, see mis valmimisaastal võis inimesi šokeerida, jättis nüüd labase exploitation´i mulje ja mõned lahterdavadki teost rohkem b-filmi kui draama alla käivaks. Plussina võiks aga toonitada Country Joe kirjutatud ja esitatud saundtrack´i, eriti filmi keskpaiku kostuvat nimilugu. Henry Milleri fännidele pakub rohkem kui teistele kes võivad kirjanduslikku tausta tundmata näha vaid jaburat seksfilmi. 3/5

Vitt Eiffeli torni kõrval hõljumas.

AniMatsuri 2009

AniMatsuri 2009. 12.-13. september 2009


Mis toimub:
# Cosplay
# Joonistusõpetus ja -võistlus
# Ettekanded (karate, eesti animefännidest, jaapani keelest, vestluspaneel jne)
# Viktoriin
# Mängud (Stepmania ja Guilty Gear + lauamänge)
# Söömisvõistlus
# Tantsimine (The Melancholy of Haruhi Suzumiya, Lucky Star ja veel mõni + Lucky Star tantsuõpetus)
# Vestlusõhtu
# Anime vaatamine "Tuulteoru Nausicaä" (koostöös JAFFiga)
# pidu Genialistide klubis


Terve päeva tegevus:
# Asashio, EVA ning Miyako infolauad - info animeklubide kohta. Asashio lauas ka info ürituse enda kohta, registreerimine ja muu sarnane
# Joonistus- ning origamilaud
# Kirbuturg
# Krisostomuse mangamüügilett - võimalus osta kohapeal olevaid ning võimalus kohapeal tellida internetist
# Jaapani ruum - Ann Tenno fotoraamatu "Jaapan. Aiad" pildinäitus võimalusega neid tellida/osta (A4 ja A3 suuruses), mangalugemisnurk, traditsiooniline Jaapani muusika, lauamängud, joonistuslaud.
# Karaoke (peaaegu terve ürituse aja)

AJAKAVA

Laupäeval (12.09):

13.00 - avamine
13.30 - 1. ettekanne
14.30 - joonistusõpetus
15.30 - viktoriin
16.15 - Stepmania võistlus - tantsumatt
16.45 - PIKK PAUS
17.45 - 2. ettekanne
18.45 - Stepmania võistlus - klaviatuuril
19.30 - tantsimine
20.30 - auhindade jagamine
21.00 - lõpetamine

Laupäev jaapani ruumis
-------
14.30 - Jaapani keele näidisloeng
18.45 - vestlusõhtu

Genialistide klubis
-------
21.30 – AniMatsuri pidu


Pühapäeval (13.09):

12.00 - avamine
12.30 - söömisvõistlus
13.15 - cosplay
14.25 - 3. ettekanne
15.15 - Guilty Gear võistlus
16.15 - auhindade jagamine
16.30 - "Tuulteoru Nausicaä"
19.00 - lõpetamine

Pühapäev jaapani ruumis
--------
12.30 - Go + mahhjong
15.15 - vestluspaneel (mitu esinejat)
16.30 - Go + mahhjong jätkub

Lisainfo aadressil http://asashio.anime.ee/

- Suitsetamine vastavas ruumis!
- Alkoholi tarbimine keelatud!
- Kohustuslik on kaasa võtta hea tuju! : )


*Täpsem info ilmub aja jooksul.
* Korraldajatena jätame õigusi teha kavas muudatusi!

The Shadow of the Wind - Tuule vari

Carlos Ruiz Zafón - Tuule vari
Varrak 2009

"Tuule vari" oli üks igavesti vahva poisteraamat, seikluslugu hilisteismelistele kus peale müsteeriumite ja värvikate olustikukirjelduste on ka kaks romatikalugu, peategelase ning tema iidoli oma. Poistekirjandusega võrdlen just seetõttu, et paljud tegelaskujud on liiga mustvalge olemisega ning justkui raamatuveergudele juba enne roimaani kirjutama hakkamist kohale ilmunud, nii öelda, kohustuslikus korras sinna kamandatud. Kuigi alul annab teos lootust, et kohad võivad vahetuda, näiliselt heasüdamlike maski taga peidavad end deemonid ja kurjuse käest marutaudi puretuil on tagataskus õilsate tegude trumbid, siis lõpuks lastakse ikka algusest tagakaaneni üpris ühtlases rütmis ja üllatustevabalt. Püant pea puudus ja müstka rida sumbus, kõik oli liiga malbe ja tasane, ei mingeid ohtlikke karisid ega sügavikke. Hoolimata minu maitsele liiga ühtlasest joonest oli aga raamat samaühtlaselt ka pidevalt põnev ja kohe vaimustavalt meeldiva kkeelekasutusega. Siinkohal peab vist tänama Kai Aareleid hea tõlke eest, väga mõnus oli lugeda.

I Am So Proud of You

I Am So Proud of You - Don Hertzfeldt 2008

Everything Will Be OK´id arvustades ütlesin, et kiidusõnu just huulilt ei poeta, kuid seekordse Don Hertzfeldt´i filmi kohta jagub mul neid vaat, et liiastki. Seekord oli mees suutnud oma animeerimistehnikaga üllatada ning stooritellinguga lausa armastama panna, teos oli igast nurgast vaadatuna küps kraam, jagus nii visuaalseid vallatusi, koomilisi situatsioone, paroodiamaigulisi viiteid varasematele töödele kui ka tugevat kiiksuga draamaatikat. Film oli elust enesest, näitlejate asemel vaid lavastajale omased kriipsujukud. Pilk tasuks kindlasti peale heita ka boonustele, sest storyboardiga kokku miksitud making of tüüpi featurette pakkus nii mõndagi lahedat mis põhifilmi sisse ei mahtunud. Hea koom animatsioon. 4,5/5

Elutõed.

Northlanders : The Cross + The Hammer

Brian Wood, Ryan Kelly - Northlanders #11-16
Vertigo 2009

Selline imelik asi, et kahest vihikust koosnev Lindisfarne mis pidi olema teise Northlanders´i trade paperbacki alguses jäi seal ilmumata ning satub siis loodetavasti hoopis kunagi hiljem kaante vahele. Igaljuhul ootan, sest käesolev sari on ülikõva ja The Cross/The Hammer stoori vaid tugevdas muljet. Kui esimene koomiks viikingitest oli põnev, siis teises meeldis mulle traagiline taustalugu, isa ja tütre omavahelised suhted. Aga ka vägivalda oli kõvasti ning samuti tutvustati lugejale keskaegset detektiivi - viikingite sõjalord Ragnarit.

Emperor of the North Pole

Emperor of the North Pole - Robert Aldrich 1973

Kesk-Lääne avarustel sõitev kaubarong number 19 on hulkuritele hukatuslik, sest selle ülemana töötav Shack on armutu mees kes haamri ja ketiga peksab priisõitu püüdvad "jänesed" vagunitelt maha. On Ameerika Suure Depressiooni aastad ning keegi ei tunne puudust mõnest hulkurist kes selle läbi rongirataste all hukkub või vigaseks jääb, õigus jäneseid "maha tõsta" on antud ja iga mees käitub nendega nii nagu talle sobib. Julma Shack´i kiuste otsustavad aga kaks hobo, nooruke kollanokk Sigaret ja vana kogenud relsirändur A-Number1, talle väljakutse esitada ning tõestada kõigile, et nad on võimelised rongil number 19 sõitma.Noorema mehena pidasin seda filmi rohkem põnevikuks, sest kaubarongil kassi ja hiirt mängivad hulgused ning neid vasaraga küttiv rongiülem pakkusid mitmeid trillerlikke situatsioone. Nüüd aastaid hiljem üle vaadates aga panin tähele hoopis hulkurite kombeid, žargooni ja üldist Suure Depressiooni kujutamist mille kohalolu võis rongisõidu ajal kõikjal märgata. Esile tungis rohkem ajastufilm kui action, kuid korralikku meelelahutuslikku põnevust leiab siit kindlasti. 3,5/5

The League of Extraordinary Gentlemen : Century 1910

Alan Moore, Kevin O´Neill - The League of Extraordinary Gentlemen, Volume III: Century
Top Shelf / Knockabout 2009

Ei teagi mida sellest õhukesest seiklusest arvata, oli hea lugeda aga ega hingetoitu piisavalt jagunud, liiga ruttu tuli tagakaas vastu ja liiga teravalt oli tunda, et ilma seniilmumata järgeteta lugama asumine oli vale otsus, oleks pidanud complete "Century" ära ootama. Koomiks sisaldas viiteid Musta Raamatu ning samuti The Invisibles´i koomiksi suunas, viimasest oli napsatud Kuulapse, Nähtamatu Kolledži ja King s Crossi kroonimise teema, kuigi Grant Morrison´i sarjaga samadele radadele jõutakse ( eeldatavasti ) alles kolmanda osa kolmandas osas.

Tulpan

Tulpan - Sergei Dvortsevoy 2008

Ei tea mis lugu nende saksa produtsentidega on aga iga kord kui mõnele kesk-aasia vaimuinimesele tuleb pähe vändata film kohalikest nomaadidest, on fritsud oma rahapakkidega platsis. On film usbekistanist või kasahhi päritolu, ikka leiad produtsentide alt saksa nimesid ja mongoolia filmidega kohe kindlasti, kõik sealsed mis ei kanna hiina propagandapitserit on poolenisti made-in-germany. Eks see ole tegelikult üks tasuv nišhitoode, kohapeal ühe jurta ja traktori ümber kasutades sealseid näitlejaid või lennates pooldokumentaalis mustalt peale, ei ole filmimine ju kallis aga festivalidelt nopitud auhindu ette näidates saab filmi päris kenasti kaubaks lasta. Uue aja Kesk-Aasia linaloo sildiga meelitab kinno küll, eriti veel kui teos on antropoloogilise ja sotsiaalkriitilise sisuga. Noor Vene Merelaevastikus teeninud kasahh elab töö eest kostilisena oma õemehe majapidamises ning unistab oma enese lambakarjale aluse panemisest. Karjuse töö on aga raske ja elukogenud tasakaalukas õemees ei ole just abivalmis noort hakkajat meest järjepeale aitama. Tegu pole isekusega mis laseks tal head sulast majapidamises hoida, vaid tõsiasjaga, et mees ei saaks ilma abistava naisekäeta hakkama, keegi peab karjusele süüa keetma ning rõivaid paikama. Kogu stepi peale on aga vaid kolm perekonda ja ainult ühes neist elab naitumisealine tütarlaps, isekas neiu nimega Tulp.Tulpan oli ka saksa rahadel vändatud film ja kuigi kasahhide oma toodang Racketeer oli parem, võis ka seda stepidraamat õnnestunuks pidada - leidus sotsiaalrealismi, etnograafilist teavet ja ka osake koomikat, kõik mida sellised filmid reeglina pakuvad. Samas aga võin vabalt olla ebaobjektiivne, sest kuulun samuti nende hulka kes kõiki kättejuhtunud rändrahvaste elust pajatavaid filme vaatavad ja seega juba ette müüdud mees. Huvitavam oleks hoopis teada kui paljud eestlased seda kinno vaatama lähevad, sest film linastub "Sõpruses" alates 4. septembrist. 3,5/5

Kaamelipoeg loomavelskri küüdis.

The True Story of Kaluaikoolau

The True Story of Kaluaikoolau as Told by His Wife Piilani - Koohan Paik 2008

19. sajandi lõpus diagnoositi pereisal Kaluaikoolau´l leepra ning kuna valitsus keeldus tal lubamast Molokai pidalitõbiste saarele naist ja poega kaasa võtmast, käivitus sündmusteahel mis hävitas mitu inimelu ning sundis põgenevat perekonda endid aastaid Hawai metsades varjama. Dramatiseeritud dokumentaalfilm põhines 1906. aastal ilmunud romaanil, näitlejateks Ke Kula Ni`ihau O Kekaha keelekooli õpilased ning oli oma maad ja rahvast tutvustades hawaikeelses ni`ihau murdes. Kultuuridokk mille põhjaks kurb, kuid ilus perekonnalugu. 3,5/5

Seadusesilm on tulnud leeprahaiget meest otsima, et teda ravilasse viia.

Fateless

Sorstalanság - Lajos Koltai 2005

Aastaid tagasi olin ma suur HOLOCAUST-filmide sõber ja lausa kollektsioneerisin neid, sest hea fantasy nappuses võis ka piirialal liikuvaid fantaasiafilme vaadata. Alati oli suur rõõm näha ebareaalseid asju nagu krematooriumikorstnast taevasse sööstvad leegid või klaasitud aknad gaasikambrite eest, ühes Steven Spelberg´i dokumentaalfilmis aga väideti suisa, et doktor Mengele poolt elavatelt vangidelt ära lõigatud jäsemed visati nurgas seisvasse ämbrisse kus need tegid viimaseid tõmblusi nii jõuliselt, et ämber olevat põrandal lausa tantsinud. No kui see pole puhas ulme, mis siis veel? Igaljuhul oli HOLOCAUST´ist pajatavaid filme alati lõbus vaadata ja kui iga ebaloogilisuse peale viinapitsi kummutad, oled enne juba lõputiitreid mäluaugus, tõenäoliselt diivani ja telekalaua vahel magamas. Möödapanekuid asusin ma ka käesolevast filmist otsima ja esimesena torkasid silma rinnas olevad kollased taaveti tähed mis kogu Budapesti juutidel olid täpselt ühesugusest kollasest kangast tehasetoodang, justkui oleksid kõik käinud Gestaapo Pudupoest neid ostmas ja mitte iga pere ei oleks kättejuhtunud vahenditest endale eraldusmärke ise õmmelnud. Samuti olid need ungari juudid veidrad, kuna armastasid oma kollast tähte ka pereringis kanda ja mitte ainult väljas kasutatud üleriietel nagu seadus nõudis. Filmi juutidel oli märk absoluutselt igal riideesemel, pintsakul, kampsunil ja isegi siidist õhtukleidil mida siseringi pidulauas kanti. Jaburdused saatsin peategelasi ka rongisõidul Auschwitz´i. Esiteks oli vagun pooltühi, seal võis vabalt patseerida ning hea tahtmise juures isegi saalihokit mängida, väga kahtlane sakslaste ratsionaalsust silmas pidades. Imestusest kulme kerkitama pani aga ühe juudi poolt teisele öeldud õpetussõnad, et kuna vett napib, siis ärgu noormees söögu talle pakutavat liha ja vürtse. GULAG´i sõites anti vangidele odavat (kuivatatud ) soolakala ja hoitati analoogselt, tundub aga, et surmalaagrisse sõidutades nuumati õnnetuid seekh kebabide või liiga terava lambakarriga. Kui aga laagriväravad tegelaste taga sulgusid algas hoopis teistlaadne film ja ma olen südamest tänulik isikule kes seda paar kuud tagasi ühes filmifoorumis soovitas, sest tegu oli kahtlemata parima HOLOCAUST´i teemat lahkava kinotööga. Ütlen, et realistlikuma, sest puudusid igasugused märgid mida meile tavaliselt sedalaadi filmides ette söödetakse. Ei olnud elajalikke fašiste, gaasikambreid, öökimaajavalt lääget dramaatikat ega ka otsest julmust. Film astus justkui žanrist välja, näitas inimeste hukkumist haiguste ja nälja käes, mitte surmamasinat kus konveieril lähevad triibulistes ürpides kõhnad inimesed sisse ja teisest otsast tuleb tuhk välja. Film oli kohati lausa revisionistlik ( film otseselt ei viita gaasikambritele, jättes nende olemasolu kuulujutu tasemele ) ja ketserlik ( raskelt haigeid vange pesti ja põetati ) ja kohe kindlasti realistlik juutide endi vahel toimuvat, religiooni ja meelsust kuvades . Näidati inimesi ekstreemses olukorras ja nende saatust ilma liigset vahtu üles löömata, paljud surid aga mõned elasid laagriaastad üle. Maailmakuulsa operaatori Lajos Koltai debüütfilm oli muude HOLOCAUST-ist rääkivate teostega võrreldes suurepärane, mõnede arvates originaalne mis peaks olema seda nishižanrit silmas pidades väärt kiitus. Soovitan tutvuda! 4,5/5

Surmale lähedal.

Muusikasõbrad! Palun aidake!

Viimase poole aasta jooksul olen end rohkem muusikale pühendanud kui viimase kolme aasta jooksul kokku. Eks plaate sai kuulatud pidevalt, kuid just viimaste kuude jooksul on tekkinud uuesti huvi leida uusi senikuulmatuid albumeid, avastada bände ning vaimustuda asjadest mida varem eales kuulanud ei olnud. Alustuseks sai tööl läbi võetud kogu mu CD-de kollekstsioon, nüüd aga läheb päevast päeva peale värskeid saunde ja tundmatud kõlasid.Seoses sellega on minul Teile kallib blogilugejad palve, et palun soovitage mulle kommentaarpostitusega albumeid mis Teie jaoks on olulise tähtsusega ja tehke seda muusikažanrite kaupa, ehk siis näiteks teie lemmik stoner´i plaadid, lemmik EBM´i omad või Acid Jazz´i paremik Teie meelest. Aga palun ärge üksikuid plaadinimesid loopiga, tehke mõnus stiilisiseselt 5-10 albumist koosneb komplekt, et mul seda kuulamisrõõmu jaguks ikka kauemaks. Olen tänulikult nõus uue muusikaga tutvuma, kuigi pead ei anna, et kõiki asju leian ja kuulan. Kui midagi eriti hinge läks, annan sellest blogivahendusel kindlasti teada.Samuti teen uue küsitluse ( vaata paremale! ) kus uurin oma blogikülastajate muusikamaitset. Kuna stiile eraldi pannes oleks list liiga pikk tulnud, siis üritasin sarnaseid asju paari panna. Loodan, et see kedagi ei sega ja omad valikud saab igaüks probleemideta tehtud. Valikuvõimalusi on loomulikult mitu. Tänan teid vastamast, kahe nädala pärast teen kokkuvõtte. Häid kuulamiselamusi teilegi!

Illustreerivate piltidena on kasutatud metal bändide kaanekujundusi. Tegu on albumitega mis filmiblogija Edasi poolt antud soovituslikus kuulamislistis mulle kõige enam meeldisid ning tänu sellele tema poolt kokku pandud ekstreem-metal nimekirjale, tekkis ka idee käesolevaks postituseks.