Jonah Hex : Guns of Vengeance

Justin Gray, Jimmy Palmiotti, Luke Ross, Dylan Teague, Tony Dezuñiga, Phil Noto, David Michael Beck, Paul Gulacy, Jimmy Palmiotti, Giuseppe Camuncoli, Art Thibert - Jonah Hex: Guns of Vengeance
DC 2007

Kui esimest albumit lugedes tekkis tunne, et Jonah Hex´i ja Tex Willer´i nime vahele võiks juba võrdlusmärki vedama hakata, siis teine juttude kogumik tõestas, et Hex on ikka hulga kõvemast puust voolitud kui Tex. Stoorid polnud enam niipalju traditsioonilist westernit meenutavad kui esimeses kogumikus, vaid kerges nihkes mis põhjustatud seksi ja vägivalla poolt. Koomiks hakkas mainstreami rajalt kõrvale ja tumedasse vedama, Hex oli keerulisem karakter ning lood kraapivamad.

Gokurosama

Gokurosama - Robert Nishimura 2007

Peale aastatepikkust tööd pensionile jäänud saleriman ei oska süllekukkunud vaba ajaga midagi peale hakata. Kodus telekat passiv mees ajab endast välja abikaasa kes lahkub, uued valitud hobid ei paista istuvat ning vana ülemus on väga resoluutselt vastu mehe taaspalkamisele. Kenasti tehtud tudengifilm, kuid liiga klassikaline lugu, et midagi uut pakkuda. Kuidas nende jaapani töömesilastega läheb teavad kõik, mingeid üllatusi sel teemal arendada ei suudetud. 2,5/5

Tokyo Streets

Tokyo Streets - Charles Hieronymi 2007

Taschen´il on ilmunud paar jaapani tänavamoodi tutvustavat fotoraamatut mis meiegi kauplustes müügil. On sellised, et justkui võiks läbi sirvida aga enda riiulisse küll ei tahaks, võtab niisama ruumi, sest teabekübe mis vastu antakse on olemasolu õigustamiseks liiga väike. Sama võiks öelda ka käesoleva dokumentaalfilmi kohta mis üldplaanis tutvustas jaapani tänavaelu - kena korra vaadata aga mingit sügavat lähenemist on asjast mõttetu otsid. Ega saa ka öelda, et lihtsalt ilusate lõikude jada, sest mingist pildiesteetikast või kenadest jaapani modellidest oli asi kaugel, kaamera ette olid jäänud hoopis vinninäolised paskaagid lihavusele kalduvad cosplay-tsikid ning ehmunud olekuga gooti-loliitad. No mida sa neist ikka näitad, kõik teavad niigi kus ja kuidas need friigid pesitsevad. Küll aga meeldis mulle väga DVD menüükujundus mis oli üles ehitatud metroosõidule erinevate Tokio linnaosade vahel, paar peatust Shibuya´s, Harujuku´s, Yoyogis ja edasi Shinjuku kaudu Meguro´sse. Samuti olid head kõik juhuslikult digikaamera ette jäänud momendid kui kõnniti mööda öiseid suupisteid müüvaid putkasid täis tänavat või pandi kaamera lihtsalt keset rahvarohket paika ja võeti linti inimesi kes saatuse suunamisel ette sattusid. Üldiselt aga väga pealiskaudne ja tavaline turistivideo. 1,5/5

Industrial-noise´ine tänavaperformance oli eht-jaapanlik.

B.P.R.D.: The Universal Machine

Mike Mignola, John Arcudi, Guy Davis - B.P.R.D.: The Universal Machine #1-5
Dark Horse 2007

Mõnus vahepala kus main stoori hoidis maitsekalt eneses veel nelja substoorit, ehk siis heitis kübeke valgust B.P.R.D. tuntumate agentide, kes kohvilaua taga lobisema sattusid, minevikku. Oma loo jutustasid Liz, Johann Kraus, kapten Daimio ja Abe Sapien, viimane küll mitte otseselt biograafilist, vaid episoodi seiklusest kus amfiibinimese kaaslaseks oli ka Hellboy, agent kes muidu meeleldi büroo-koomiksis nägu ei näita. Lõpp oli kurb, lahkus minu lemmiktegelane, samas aga nagu teada, koomiksikangelased ei sure kunag ega kao kuhugi, eks popsahdab taas mõne aasta pärast esile.

Dead Set Serious

Dead Set - Charlie Brooker, CBB Group 2008

Dead Set´i fänedit kus legendaarne CBB lõikas välja kõik vähegi koomilisena ja venitavana tundunud lõigud ning tegi minisarjast korraliku sajaminutilise horrorfilmi, sellest ka pealkirja liide serious. Töö taas kvaliteetne nagu sellelt grupeeringult oodata võiks, pilt puhas, subtiitririda all ning lisaks veel hulk boonuseid millest suurema osa võtavad enesealla deleted scenes, ehk siis täispikast cut´itud lõigud. Kuigi ma mõned kohad kerisin edasi lõhkudes rütmi, sest filmisai ju alles kuuaega tagasi vaadatud, siis ometi tundus teos palju kompaktsem ja terviklikum olevat ja seda mitte vaid seriaalitiitrite puudumise tõttu. Üldidee polnud samuti paha, sest britcomedy elementidega sarjas peitis end korralik survivalhorror ja selle esiletõstmine on kindlasti paljudele õudusfilmiaustajatele meeltmööda. Minule aga on meeltmööda võimalus valida kas tahan vaadata iisimat huumori või karmimat horroriversiooni. Korralik fanedit töö, taas üks film mis lõigutuna on vaat´, et paremgi veel kui originaalis. 4/5

Fänedit versioon on saadaval pareminivarustatud torrentpoodidest.

Life Without Gabriella Ferri - I Feel A Lifelong Bullet In The Back Of My Head

Elu ilma Gabriella Ferrita - Priit Pärn, Olga Marchenko 2008
Ma kuklas tunnen... - Priit Pärn, Olga Marchenko 2007

Ei tea kas on noor kena naine vanamehenässi ahju soojaks kütnud või õpilastele edasiandmisest tühjenenud ideedeanum uut ja värsket täis voolanud, igatahes Priit Pärn on tagasi tugeva tööga. Skeptiliselt alanud vaatamine kus meenutasin härdalt Eine murul aegu, muutus peatselt visuaalsete lahenduste teravmeelseks naudinguks, üks vaimukas moment järgnes teisele ja kuigi oleks võinud ka vahelt ära lõigata, jättis film üldmuljes siiski innustavalt positiivse mulje, oskas kestvale pillerkaarile kaasa võtta küll. Poliitilisest pilast ja otseselt sotsiaalkriitikast hoidumine on teosele vaid kasuks tulnud, absurd ja armastus on kaks kõva märki mis oskasid ka ilma liigse näpuganäitamise ning äraütlemiseta filmi luua. Boonusena diskil olev lühifilm jättis mulje noorte vallatusest, üks hi-hi-hi ja ha-ha-ha kostus nii pildist kui kaadri tagant. 4,5/5

Visand või algidee?

B.P.R.D.: The Black Flame

Mike Mignola, John Arcudi, Guy Davis - B.P.R.D.: The Black Flame #1-6
Dark Horse 2006

Konnasaaga jätkus ning kaks kolmandikku oli nii põnev lugeda, et tegin uudishimusurina ajel isegi harvaesinevat lehekülgede ettepiilumist. Lõpupoole väheke pidurdas hoogu, kuna ilmus kohale mäesuurune monster ja selline hiigeljurakas oli minu arust käesolevasse põnevuskoomiksisse sobimatu ning jättis odava mulje. Hellboyle kõlbab iidsete suurjunnidega rinda pista, tema eepose põhi on sügavam, B.P.R.D.-le istuksid aga minu meelest pigem väikesekaliibrilisemad paralood. Kuigi ma fännan konnade atakki, oleks võinud lahend tagasihoidlikum ja peenem põnevus olla aga eks saab tulevikus näha kuidas seda B.P.R.D. põhiliiniks kujunenud lugu edasi keritakse.

Soul Of A Demon

Hu die - Tso-chi Chang 2008

Teost võiks pidada Takashi Miike Triad Society triloogia kadunud osaks ja koos moodustuksid filmid koos käesolevaga võrdväärse tetraloogia. Miike kujutab oma triloogias ( aga näiteks ka hitfilmis Dead or Alive ) peale sõda mandrihiinast jaapanisse naasnud jaapanlaste ning nende pereliikmete, tihti juba kolmanda põlve, sobimisraskusi võõrapärasust tõrjuvas ühiskonnas. Tihti pole tegu mitte üldse abielude kaudu hiina verd oma soontes omavate jaapanlastega, vaid ka puhaste etniliste jaapanlastega kes hiinas veedetud aja jooksul olid omanud ka sealse kultuuri ega lasknud sellest lahti ka kodumaale naastes, muutudes seeläbi võõrasteks oma enese rahva keskel. Soul Of A Demon´is oli sarnane teema, kuid pööratud peapeale. Tegevus toimus väikeses Taiwani kalurilinnas Nanfangao´s mis aastasadu oli Jaapani mõjusfääris ning kolonisatsiooni ajal muutunud jaanalikuks linnaks kus paraleelselt hiinakeelele ja kultuurile eksisteeris jaapani oma. Siin oli tegu hiinlastega kes omavad jaapani kultuuritausta, kui Miike filmides omasid jaapanlased hiina oma, ning lõhed tekivad generatsioonide vahele, sest noored võtavad üle hiina mõjusid. Ja kus on jaapani kultuur on ka yakuzad. Isegi yakuzafilmina meenutasid mõningad momendid Miike´t, kuid kahjuks pani kogu teosele raske pitseri taiwanilik esteetika mis läbi mõtlik-venivate kaadrite, meeleolu paigaldavate stillkaadrite ning uneleva taustahäälega muutis vaatamise palju raskemaks kui ühele krimidraamale omane. Kokkuvõttes huvitav kultuuritaust, kuid igavapoolne peredraama ning liiga tagasihoidlik romantika ja pätipõnevuse poolest. 3/5

Noore mehe käes olev nuga ei ntundnud esmakordselt inimverd oma teral.

Jonah Hex : Face Full of Violence

Justin Gray, Jimmy Palmiotti, Luke Ross, Tony DeZuniga - Jonah Hex: Face Full of Violence
DC 2006

Jonah Hex on juba mitukümmend aastat koomiksiveergudel revolvreid keerutanud, vahepeal varjusurmas olnud ning selle westernilugude kogumikuga taas elule äratatud. Koosnes viiest-kuuest loost mille tase jäi tänu mahule ( 15 - 25 lehekülge ühe stoori kohta ) pealiskaudseks ega suutnud haarata, sest seiklused lõppesid enne kui õieti alata said. Parim oli Christmas With The Outlaws kus pinev tulevahetus, hea dialoog ja Tony DeZuniga pliiatsijoon mis oli maalähedasem kui Luke Ross´i lastekunstikooli õppepildid.

I Want a Dog for Christmas, Charlie Brown

I Want a Dog for Christmas, Charlie Brown - Larry Leichliter, Bill Melendez 2003

Ei saanud minagi jõulude ajal ilma jõulufilmita. Peanuts´i animatsioone hakati tootma juba kuuekümnendate lõpus, see episood aga on võrdluses üpris noor ning seda märkas ka teemakäsitluste poolest. Minu jaoks on Peanuts alati olnud pigem täiskasvanute kui laste koomiks, kuid eks ameerikas peetakse animatsiooni tootes pigem lapsi silmas, käesolev film oli aga sihtrühma arvesse võttes üpris küpse huumoriga ja tekitas paratamatult küsimuse kas tänapäeva laste huumorimeel on tõesti nii jõudsal tasemel? Loodan, et on, sest sellisel juhul leiab ka teistes uuemates Snoopy seiklustes head täiskasvanuliku puudutusega nalja. Mõnus nagu kogu Charles M. Schulz´i looming, kahju vaid, et boonusena polnud eraldi filmi nagu tavaliselt, vaid parimate palade kogumik. 4/5

Pure Fucking Mayhem

Pure Fucking Mayhem: A New Documentary - Stefan Rydehed 2008

Mayhem´i elujärgud kuues peatükis. Valgustati bändi kurikuulsat ajalugu, Dead´i enesetappu ja Euronymous´i surnukspussitamine Count Grishnackh´i ( Burzum ) poolt, loomalaipadega lavaesinemisi, albumite valmimisi ja Norra black-metal scene tekkelugu. Ootasin väheke enam kogu muusikastiili tutvustamist Mayhem´i taustal, kuid eks bändidokumentaal ole ikka bändikeskne ja enamat nõudma ei peakski. Veidi koomiline tundus, et olin alati pidanud neid norra bläkivendi eriti karmideks kuttideks, eks oli ju neid kirikupõletamise, laibarüvetamise ja nugadegavehkimise lugusid kuuldud ning selle järgi peas teatud pilt kokku pandud. Euronymous´e ja Varg Vikernesi ( Burzum ) näomaalingute taga varjasid end tegelikult kaks täiesti tavalist pikajuukselist kutti, esimene väheke pontsakas ning teine nohiklik ning üllatavalt noor, teismeline mõrvamõtetega lõngapea.Peaks vist ikka Once Upon a Time in Norway doki ette võtma, et sellest black´ist aru saada. 2,5/5

Pelle Yngve Ohlin ja Øystein Aarseth - norra black´i isakesed ja esimesed ohvrid.

The Swordsman in Double Flag Town

Shuang-Qi-Zhen daoke - Ping He 1991

Hiina loodeprovintsi külasse saabub ebaharilik reisija, umbes viieteist aastane poiss kel mõlema sääre küljes mõõgad rippumas. Kohalikkudele tundub selline välimus veider, samuti noormehe võõra paikkonna rõivad ning jutt sellest kuidas ta saabus siia endale pruuti otsima. Ammusel ajal olevat poisi isa oma parima sõbraga vahetanud lubadusi oma lapsed üksteisega naitada ja nüüd isa surma järel tuligi poiss oma tulevast kaasat ülekaema. Kohalik kõrtsmik taipab, et jutt käib tema tütrest ja poiss on ta kunagise relvavenna poeg, kuid ei kiirusta noortele seda paljastama, sest poiss tundub veits ohmu olevat ning kindlasti kohe tema silmaterale sobimatu.Elu on mind uuel aastal hellitanud, taas vaatasin ära suurepärase filmi millele pole kahju anda täispunkte. Hiinlased olid seekord westerni žanrit lavastamas, kuid Metsiku Lääne asemel toimus tegevus kõrbeäärsetel liivaluidetel, mehhiko väikeküla asendatud hiinasavimajad mis surutud iidse kindluse müüride vahele, saja aasta asemel oli tegevus nihutatud tuhatkonna aasta taha ning revolvrid olid asendatud möökadega ning vaarisadelt õpitud kungfu-võtetega. Kõige suurem erinevus seisneb aga selles, et peategelaseks, ehk siis westerni mõistes kiireimaks revolvrikeerutajaks on noor poiss, vaevu lapseeast väljajõudnud piimahabe. Kuigi seda aimab, ei kiirustanud lavastaja kosjasaabunu oskusi demonstreerima, vaid lasi filmil end tasa koguda, anndis vaatajale aega end veidraks noorte romantikafilmiks häälestada ja alles teose keskpaiku paljastas millistele veristele panustele mäng tegelikult käis. Kuigi Ping He pakutud paraleel vesterniga on õige, omab film tegelikult tausta hiina enese ajalooga. Vaatajale pakutakse minimalistlike mõõgavõitluste ( sest mõõgahoop peab olema sama kiire kui püstolikuul ), noorte romantilise suhte ja külaelu dramaatika veel ka elu-olulisi teadmisi ajastust - kuidas riietuti, mida söödi, kus magati ning milliseid mõtteid mõlgutas üks puruvaene hiina külaelanik. Suurepärane ajaloofilm kus kerge koomika ja ülivõimsad mõõgakokkupõrked. Ja ilus veel kõigele lisaks. 5/5

Peig ja pruut.

Suicidal Variations

Suicidal Variations - Kim Gok, Kim Sun 2007

Kolmeminutiline lugu mis venitatud viieteistminutiliseks. Ahistuses naine, kahtlus, et ta on tapnud kellegi, ahistus jätkub, täitsa hästi tehtud nupukas horrormoment, veel lisa ahistust, helisev telefon, veel ja veel ahistust ning lõpuks poomisnöör. Ja pääsemine ja ahistuse taasteke. Kolm minutit maksimum, sest kaksteist minutit oli vaid silmi kurnavaid videoefekte ja kõrva torkivat elektroonilist pininat. Korea Eraserhead´i lubati, ei tea, no mustvalge oli ja kohati võis ka helis sarnasusi leida, muidu ikka suvaline tudengi filmikatsetus. 1,5/5

Motorama

Motorama - Barry Shils 1991

1981 ilmus eesti keeles valik M. A. Numminen´i lastejutte. M. A. Numminen´i puhul on tegu eksentrilise kirjanikuga ( ja muusiku, kunstniku, kultuuriedendaja, lavastaja, näitlejaga ) ning tänu sellele olid ka tema tekstid hoopis teistlaadsed kui laste muinasjutud muidu. Väikese kiiksuga, põnevad ning isegi õudsed, mäletan, et mul olid seoses paari looga ikka päris kõhedus sees. Üks lemmarlugudest rääkis tavalisest koolipoisist kes keset klassitundi välja kutsutakse ning erioperatsioonile saadetakse, sest peale kooliskäimise oli juts veel ka superagent. No see pani mul lapsena küll fantaasia tööle, kujutage ette, ise laps aga samas jamesbondilikult äge kurikaeltepüüdja. Võimas! Sarnane tunne võib ka vallata last vaadates Motoramat. No mõjub ju ikka küll kui kümneaastane pägalik teeb kodunt sääred, vahetab säästupõrsast saadud sendid kupüürideks, varastab punase Ford Mustangi, ostab paagi bensu täis ning kihutab läbi mitme osariigi, otsides autotanklatest Motorama nimelise loterii kuponge. Vahepeal lüüakse poisil veel silm peast välja, visatekse pilvelõhkuja aknast välja, ning tätoveeritakse piltide alla pea terve ta käsivars. Faking cool ju, kindlasti mitme jõmpsika poolt unistatud eluseiklus. Ainult, et tegu pole lastefilmiga. Arvasin tegelikult ise samuti enne vaatama hakkamist, et nüüd saab siis näha seda paljude taevanikiidetud lapsepõlvefilmi, sest ega eriliselt sisusse süüvinud polnud, olin lasknud pigem postril ja screenidel enesele rääkida. Mõne aja pärast aga tundus film lasteka jaoks kuidagi veidralt nihkes olevat, õhus oli indiefilmi hõngu ning mida edasi, seda vägivaldsemaks, müstilisemaks ja veidramaks kõik muutus. Selgus, et filmi kiites ei peeta üldse silmas lapsepõlvemälestustel püsivaid emotsioone, vaid rääkitakse teosest kui davidlynchilikust mentaalsest roadmoviest ja seda ta oli, vedades lõpuks vaataja täiesti irreaalsusesse ning ulmemaailma. Peaosas laps aga sõit mööda ameerikat oli mõeldud täiskasvanuile. Täiesti vapustava mulje jättis, kuigi eks oma osa on siin sellel, et lihtsalt ammu polnud ühtegi originaalset ja kenasti ärakammivat indiefilmi näinud ja meel oli sellelaadse töö jaoks kena tühja ruumi ettevalmistanud. Kümne aasta pärast võtan ka oma lapsed sellele reisile kaasa ja teen sellest neile lastefilmikogemuse. 5/5

Post-apokalüptilised visioonid, väike Mad Max.

Nuclear Assault - Louder Harder Faster

Nuclear Assault - Louder Harder Faster 2006

01. Rise from the Ashes
02. Brainwash
03. F#
04. New Song
05. Critical Mass
06. Game Over/Butt Fuck
07. Sin
08. Price of Freedom
09. Long Haired Asshole
10. Trail of TearsBonus:

1. Price Of Freedom (clip)
2. Long Haired Asshole (clip)
3. Live At Hammersmith
4. New Jersey Metal Fest
5. Live At CBGB's
6. Rehersal
7. In The Studio
8. Live In Japan
9. Live in 85'

Pettumus, sest hoolimata asjaolust, et DVD oli otsast-otsani kõiksugu kraami täis nagu tosin erinevat live-esinemist, stuudio ja videoklippe, siis ometigi puudus plaadilt "Critical Mass´i" muusikavideo, minu lapsepõlve suur lemmiklugu. Kontsertvariandis sai küll kuulata aga soojad mälestused on mul just seoses videoga. Üldpildis vanade meeste rokk-kontsert kus enam seda nooruslikku attack-powerit juures pole.

Kitarrist nägi mõned aastad tagasi välja nagu el mariachi Los Lobosest aga mitte karm thrash-metallist.

JCVD - Le Rois des Belges

JCVD - Mabrouk El Mechri 2008

JCVD valmimise ajal hakati foorumites sosistama, et lõpuks teeb Jean-Claude Van Damme sellise filmi mis peaks peenema maitsega kriitikutele samuti meeldima. Võib-olla meeldis ja mina lihtsalt ei oma nii väljatimmitud meelt kui tõelised filmikriitikud, igaljuhul mulle küll suurt muljet ei jätnud. Küll aga oli tööd muhe vaadata, Van Damme´t keskeakriisi ja depressiivsuse käes vaevlevana pole just pilt mida iga film pakuks. Eks selle JCVD vastandamise peale oli asi üles ehitatudki, kerge eneseiroonia ja paroodia, kübeke dokumentaalse maiguga tausta ning kogu kickboxer´i isikut siduv fiktiivne tobe komöödialugu. Brüsseli puupea oli tasemel ja tema ümber pöörlevad naljad ruulisid. Eriti alguses kui Hong Kongi filmilavastaja süüdistab meest John Woo Hollywood´i meelitamises ning kantonist inglisekeelde panev tõlk proovib vihase hiinlase teksti viisakamaks siluda. John Woo´ga seotud süüdistused hüppavad aga hiljemgi veel esile, samuti mehe teiste filmirollidega seotud inside-joke´id. Aga seda JCVD filmikarjääri ümber toimuvat oleks võinud veelgi enam olla, lõpuks jäi ikka nii, et eht-prantslaslik jant võttis võimust ja Van Damme isik ei saanud kogu väljateenitud ekraaniaega enese alla. Olen täiesti kindel, et britist või jänkist lavastaja oleks mehe ümber mitmeid kordi maitsekama ja teravama satiiri ehitanud, näiteks Spike Jonze sai John Malkovich´i kõverpeeglisse asetamisega suurepäraselt hakkama. 2,5/5

Rusikamehe õnnelikud filmiaastad.