Vampire Buster - Ninja Vampire Busters

Zhuo gui da shi - Norman Law, Stanley Wing Siu 1989

Seekordne ghost comedy oli minu jaoks väheke liiga tüüpiline ja sellest johtuvalt järelikult ka igav. Krutskeid ei visatud vaid lugu liikus lihtsalt mööda kõiki Hong Kongi populaarse žanri kohustuslikke liine ja teemaarendusi. Deemon võtab alul oma võimusesse rikka firmajuhi, kuid hiljem liigub ka mehe pere teiste liikmete maistes kehades. Mandrihiinast saabunud nõid-arst ja tema soolapuhujast kolleeg püüavad siis mõistatada deemoni asupaika ja teda jõudumööda ohvri kehast välja utsitada. Muidugi tekib koheselt möödarääkimistel ja valearvestustel põhinevat koomikat, kuna eksorsistid ei tea täpselt kelle kehas deemon hetkel pesitseb. Täitsa tsill vähese kung-fu´ga komöödia, kuid mitte kõige parem sellest žanrist. 2/5

Peagi deemoniks muutuv korporatsioonijuht oma litsaka girlfriendiga.

PÖFF 2007 - veel mõned filmide arvustused ja tähelepanekud

Lubasin 30-ndaks novembriks teha veelkordse ülevaate PÖFF´il linastuvatest filmidest. Kaks nädalat tagasi tehtud postitusele on küll mõned uued nimed lisandunud aga antud sõna, et vaatan päevas ühe festivalifilmi ma pidada ei suutnud, paar lugu jäi ikka puudu. Siin siis lingid peagi PÖFF´il linastuvate filmide värskematele arvustustele minu blogis ja mõned varasemad mis esmapilgul kava uurides kahe silma vahele jäid.

I'm a Cyborg, But That's OK - Saibogujiman kwenchana - Chan-wook Park 2006 S-Korea
I'm a Cyborg, But That's OK - poster
Children of Glory - Szabadság, szerelem - Krisztina Goda 2006 Ungari
The Restless - Jungcheon - Dong-oh Cho, Dong-oh Jo, Dong-Oh Jo 2007 S-Korea
No Regret - poster
Eye in the Sky - Surveillance - Gun chung - Nai-Hoi Yau 2007 Hong Kong
The Mark of Cain - Marc Munden 2007 Inglismaa
Secret Sunshine - Milyang - Chang-dong Lee 2007 S-Korea
Hana - Hana yori mo naho - Hirokazu Koreeda 2007 Jaapan
Autumn Ball - Sügisball - Veiko Õunpuu 2007 Eesti
Glory to the Filmmaker ! - Kantoku · Banzai! - Takeshi Kitano 2007 Jaapan
Dasepo Naughty Girls - Multi-Cell Girl - Dasepo sonyo - Je-yong Lee 2007 S-Korea
Singapore Dreaming - Mei man ren sheng - Yen Yen Woo, Colin Goh 2006 Singapur
Never Forever - Gina Kim 2007 S-Korea / US
Ja veelkord varasematele minu kirjutatud arvustustele suunavad lingid:

Battle of Wits - Bokkou - Muk gong - Chi Leung 'Jacob' Cheung 2006 Hiina/Hong Kong
Black Sheep - Black Sheep Jonathan King 2006 Uus-Meremaa
Tervitusi Nõukogude Eestist! - Urmas E. Liiv 2007 Eesti
Driving with My Wife's Lover - Ane-eui aein-eul mannada - Tai-sik Kim 2006 S-Korea
186 Kilometers - Jan Uuspõld läheb Tartusse - Rain Tolk 2007 Eesti
Paprika - Satoshi Kon 2006 Jaapan
Tuya's Marriage - Tuya's Wedding - Tuya de hun shi - Quanan Wang 2006 Mongoolia, Hiina
A Dirty Carnival - Biyeolhan geori - Ha Yu 2006 S-Korea
Getting Home - Luo ye gui gen - Yang Zhang 2007 Hiina
The King and the Clown - Wang-ui namja - Jun-ik Lee 2006 S-Korea
Ex Drummer - Koen Mortier 2007 Belgia, Holland
This Is England - Shane Meadows 2007 Inglismaa

Siiamaani on enda PÖFF´i kavva võetud vaid Sulev Keeduse dokumentaalfilmi külastus, kuid kindlasti leian veel midagi isuäratavat. Neid 10% programmist arvesse võttes mis ma juba DVD reliisidena ära olen näinud võib öelda üldistust tehes, et tase on üpris keskpärane. Aasia toodab hulga paremaid filme kui need eestisse sattunud, kuid ju siis ringlevad filmirullid suurtel pidudel ja meie B klassi festivalile riisutakse pudi mis peale leiva lõikamist lauale jäi. See on muidugi ebaobjektiivne üldistus ja tehtud vaid aasia valiku põhjal.

Häid festivalielamusi soovides !

Stranger Than Paradise

Stranger Than Paradise - Jim Jarmusch 1984

Singapore Dreaming

Mei man ren sheng - Yen Yen Woo, Colin Goh 2006

Filmi vaatasin läbi paar päeva tagasi, kuid soundtrack oli juba üle poole aasta mu playlistis olnud. Ma tegelikult ei ole üldsegi selline mees kes viitsib aasia muusikat kuulata. Fänni poolt kokkupandud Jaapani hardcore pungi kogumik ja mõned anime OST´id on küll varem audiotaustaks võetud aga tavaline J-pop/rock ja K-pop/rock on alati välja praagitud, traditsioonilisem aasia pillikääksutamine ja halamine ei meeldi aga üldse. Seda veidram aga on, et Singapore Dreaming´u traditsioonilist ja pop muusikat segav OST mu kõrvade jaoks koha on leidnud ja üks lugu nimega Bong Chun Hong isegi tõeliselt meeldib. Filmis oli sama helikatke kohe alguses ja kenasti subtiitrite abil ka laulutekst ära tõlgitud, kohe tekkis hea tuttav fiil linalugu vaatama asudes. Tegevus keerles Singapuri tarbimisühiskonna tekke ümber kus lavastaja lähenes kerge irooniaga kohalike 5C maaniasse. Viis C-d nagu kohalikud ütlevad on hea elu etaloniks ja tähendab omada cash´i, credit card´i, condominium´i ja car´i, mõnikord lisandub sinna veel üks C - cosmetic surgery. DVD lisade hulgas on üks väljajäetud stseen mis eriti ilmekalt iseloomustab iha selle elustandardi järele, kahju lausa, et see kinoversiooni ei jõudnud. Singapore Dreaming oli selline tore ja armas film. Mitte millegi erilisega silma ei jäänud aga igati mõnus oli vaadata. Oodatud otsese komöödia asemel väheke tõsisem, kuid siiski pigem koomiline lugu kui draama. Tuletas meelde, et mul on juba pikemalt aega vaatamata Singapuri imelapse ja rebeli Royston Tan´i lühifilmide kogumik. Peaks veel singlishikeelset kino vaatama. 3/5

Perepilt.

Rabbit

Rabbit - Run Wrake 2005

Panen siia seekord kohe suure ja ilusa pildi selle meeletu animatsiooni DVD karbist kuna vaid 809 megabaidise mahuga lühianimatsiooni eraldi reliisimine nii kenas limiteeritud kinkepakendis on minu arust väga lahe lüke. Kaheksa ja pool minutit animatsiooni ja paari minuti jagu lisasid ning hinnaks animatsiooniteemaliste meenetega kauplevas poes kolmkümmend dollarit. Kingituseks ( kasvõi endale ) aga ei tundugi see nii kallis olevat, sest tootedisain ja põnev sisu on igat ameerikamaa senti küllaga väärt. Kastide kaupa auhindu saanud animatsioon oli väga nauditavat elamust pakkuv segu fantaasiast, lapselikkusest, ahnusest ja horrorist. Põhineb vanade õppeotstarbeliste kleeppiltide joonistustel, kuid on hoopis teise konteksti viidud. Filmi ametlik sait ütleb vast kõige paremini, et kunagised lastepildid jutustavad täiskasvanuile hoopis teistlaadse loo, ning piltidesse peitunud sõnum omab keerukamat tähendust kui noorena aduda võisid. Õppepiltides kokkupandud lugu on aga vaatamata muutustele ikka veel õpetlik ja noomiv. Laste pärane, kuid mitte lastele, sest loomade tapmine ja lõikumine on üheks läbivaks teemaks. Täiskavanu aga ütleb võrratu! 5/5

Never Forever

Never Forever - Gina Kim 2007

Kui Korea ja USA koostööprojekt Dragon Wars meenutas mõlema maa halvimat kino, siis käesolev töö on hoopistükkis tüüpilise Kanada indiefilmi sarnane. Väliselt küll väike vaikne kanada draama, kuid erinevalt vahtralehemaal toodetust puudus piisavalt hea sisu. Iseenesest ju väga tõsiseid teemasid lahkav, kuid kohati liiga kiirelt tegevust arendav, andmata emotsioonidel järgi jõuda. Mõned tutvustavad kohad tundusid aga täiesti tarbetud, lisamata midagi tegusat loole enesele juurde, samaaegselt liikus aga main story hiigelsamme võttes. Suhtedraama kus mõnede suhete arenemine jäeti vaataja fantaasia hooleks ja selliste jõnksude sisseviskamine oli vähemalt minu jaoks ebareaalne, oleksin meeleldi näinud peavoolulikumalt väljamängitud lihtsustamist emotsioonide tekkel ja tunnetemaailmas toimunu selgemat peegeldust. Kord on ja kord pole, selle asemel, et lineaarsemalt toimunut seletada. Kuna kõigi kolme osapoole emotsioonid ei joonistu võrdselt välja, jättis minule peategelanna käitumine väga halva mulje, sest režissöör ei suutnud ta otsustele läbi teiste käitumise piisavalt tagapõhja pakkuda. Väga karm teema oli lahkamiseks ette võetud, kuid sellest kooruv lugu jäi nõrgaks. 2/5

Talk, Talk, Talk

Shaberedomo shaberedomo - Hideyuki Hirayama 2007

Forest Murmurs - A Country Doctor

Forest Murmurs - Jonathan Hodgson 2007
A Country Doctor - Koji Yamamura 2007

Halvasti sattunud töögraafiku tõttu sain Animated Dreams´i võistluprogrammist külastada vaid ühte viiendikku, ehk esimest lühianimatsioonide valikut. Antud postituse pealkiri koosneb kahe mulle isiklikult enim meeldinud animatsiooni nimedest ja võib öelda, et esmamainitu meeldis ka väheke enam kui jaapani meistri Yamamura töö. Kahekesi koos oldi aga minu arust peajagu üle teistest animatsioonidest hoolimata sellest, et kõik lood olid käsitsi valitud ja esindasid maailma paremikku. Jonathan Hodgson´i Forest Murmurs oli uurimistöö Londoni ja Essexi vahel asuva Epping Forest´i tumeda ajaloo ja sünge tänapäeva kohta. Metsatukk on tuntud oma veretööde poolest ja filmi mina tegelane proovis leida põhjendust sellele, asudes põõsastes varitsema, salaja filmima ja lindistama metsa jalutama tulnud inimesi. Midagi konkreetset avastamata hakkab aga uurija aju mängima vingerpusse ning lindistatud kõnelustekatked ja filmitud kaadrid saavad uues, tekkiva paranoia kontekstis, hoopis muu tähenduse. Päikesepaisteliselt alanud "luureretk" muutub järjest masendavamaks ja toob hiljem sisse horror elemendid, meenutades oma lõpuminuteil The Blair Witch Project´it. Käsikaameraga ülesvõetud mockumentary stiilis digifilm segatuna mõningate animtsiooni ja arvutigraafika elementidega. Koji Yamamura Kafkal põhinev animatsiooni pluss oli minu jaoks samuti oskus luua head müstilist õhkkonda. Nihkega inimesed väikeses külas, saatanlikud mustad hobused, inimvaenulikkuseni küündiv tüdimus oma töös teisi aidates ja maagilise, hapralt puruneva tehismaailma atmosfäärsus. Kui veel lisada suurepärane kontideni torkav õõva tekitavav helindus oli tulemuseks millegi arusaamatult ebamaisega hirmu tekitav kinokogemus. Arusaamatuks jäi aga täiesti festivali külastanud noorte valjuhäälsed naerupursked pisikeste ning üpris vaimult kasinate visuaalsete vallatuste peale justkui ajaks iga sajanditagune jalaga tagumikku või grimassitav nägu tanapäevalgi veel inimesi naerma. Minu huumoritase ootab küll väheke peenemat lähenemist või ei jagu mus lihtsalt enam süütut puhast lusti. Teine mind hämmastanud hetk oli Priit Pärna 100% pärnaliku huumori ja nalja ülesehitusliku mehhanismiga animatsioon "Maraton" mille autoriks oli ometi märgitud Kaspar Jancis. Kas tõesti laseb Pärn vastupidiselt Kostabile jüngritel oma töid signeerida ja mitte ei kirjuta oma nime alla õpilaste teostelee? He he ! 4,5/5

Koji Yamamura visand animatsioonile A Country Doctor.

Superbad

Superbad - Greg Mottola 2007

Üle eesti filmiblogide on käimas Superbad´i arvustuste laine ja püüan minagi sellesse oma tilga anda. Mulle film istus ja kohe väga. Küll pean ma aga nõustuma samas ka kõigi väheke leigemate kritiseerijatega, sest mingit hüper-teost ei leidnud selles minagi. Kolledž-komöödia nagu ikka, kuid siiski väikese erinevusega, milleks minu jaoks olid fantastiliselt hästi seatud dialoogid. Alkoholipoes täpsustavaid küsimusi esitavad politseinikud või filmi lõpus arenev jutt teksaste sobivuse üle - no lihtsalt geniaalne. Häiris mind aga politseinike liigvoolav omajopelikkus ja tugevalt vindi ülekeeramine selle asemel, et tuua kinoajalukku tõelised weirdo-mendid. Küll sai aga kinoajalugu juurde ühe wirdo-geek´i - Havai kuumima poissmehe McLovin´i.Mõistmatuks jääb aga mõnede arvustajate viited kui ropule ja vulgaarsele teosele. Vaatasin minagi uncut versiooni ja ei suuda isegi mõista mida oleks veel saanud cut´itud versioonis välja lõigata, tegu ju täiesti tavaliste kuttide lõõpimise ja naljaga suguelu teemadel. Või olen mina, mees kes tervitab tänaval vastutulevaid tuttavaid juba kaugelt küsimusega: "Mis nussid?", liiga paksu nahaga neis asjades? Üle pika aja üks hea tiinikomöödia, välimuselt tavaline aga sisult smart. Minu jaoks kõige oli naljakaim koht kui Roger Iwata mängitav Miroki tegi kodunduse tunnis kassi järgi. Kukkusin naerdes diivanilt maha. Ausõna! Või noh, vähemalt natuke. 3,5/5

Filmitudengist soomlane Antti on tantsuhoos.

Dasepo Naughty Girls - Multi-Cell Girl

Dasepo sonyo - Je-yong Lee 2007

Dasepo tüdrukud polnudki nii ulakad kui pealkirjast järeldada võiks. Film ei osanud kordagi ületada seda ahvatlevat piiri mis eraldab labase palagani tõeliselt kuumast veidrast sekskomöödiast vaid jäi isikupäratult pendeldama sinna jantide poolele. Prooviti teha bizarre nõksuga, kuid kuna kinno on vaja lasta ka kolmeteistaastased, jääb kõik vaatamata seksivihjetele siivsa noortefilmi raamidesse. Lavastaja Je-yong Lee on varem draamade mees olnud ja tema lavastatud on ka mainekas Untold Scandal, kuid noortekomöödiaga käe surumine käis mehele selgelt üle jõu. Film põhineb edukal Multi-Cell Girl´i nimelisel internetikoomiksi stripil ja lühikeste konkreetsete naljade väljamängimine täispikas filmis võibki keerukas olla. Škets šketsi otsa ja kui ükski neist veel piisavalt vaimukas pole, jääb tulemus väga nõrgaks. Sinna miinuste poolele tuleb kanda ka jaapani anime/manga live actioni sarnasus, korea koomiksil põhinevana oleks lootnud samuti väheke korealikumat filmi. Pelgast korea komöödiale omasest grimassitamisest jäi seekord väheks. Seoses Dasepo Naughty Girls´i postitusega tutvustaksin hoopis hiljuti eesti blogimaastikule ilmunud uut ajaveebi nimega Kristo Nikkolo Aasia teemaline blogi. Sealt leiab käesoleva filmi sarnaselt leige arvustuse kui ka ülevaatlikku teksti muudest aasia filmidest ja anime tutvustusi. Kui filmiteemad jäävad süüvimise asemel tutvustavateks sisukirjeldusteks, siis postitused aasia kommetest, hullustest, köögist ja trendidest on väga põnev lugemine. Soovitan pilk peale heita! Dasepo tüdrukute vaatamisest võib aga kerge südamega loobuda. 1,5/5

Jaapani seksufilm Maboroshi Panty vs Henshin Pokoider tundub ulakam.

Glory to the Filmmaker ! - Kantoku Banzai !

Kantoku · Banzai! - Takeshi Kitano 2007

Millest teeb režissöör filmi kui tal pole millestki filmi teha? Siis ta teeb filmi sellest kuidas tal pole millestki filmi teha. Takeshi Kitano on oma mojo kaotanud ( eemale tõuganud, hüljanud ) ja aus lähenemine sellele teemale ei taha eneseiroonilisusest hoolimata hästi töödata. Kitano filmib oma mõtted ja püüdlused lindile, kuid lõpude lõpuks pole tal ju ikka mitte millestki filmi teha. Kivinägu kasutas sama, loomingulise bloki temaatikat Takeshis' filmiski ja kõike seda uuesti näha ei olnud just kõige põnevam. Lavastaja enda jutud, kuidas ta soovib kunstiliselt oma loomingu pärandit hävitada ei kõla minu jaoks usutavalt vaid meenutab rohkem sellist ette ära vabandamist, läbi mille saab end hilisemate tagasilöökide vastu kaitsta. Kui ikka ei ole millestki filmi teha, ei tasu ka kunstpunnitada, küll austajad jõuavad ära oodata mil ideed taas voolama hakkavad. Kitano mojoks on gängsterifilmid ja lavastaja teab seda suurepäraselt. Kantoku Banzai! algabki viitega tema yakuzafilmide tegemisest jäänud inertsile ja proovib oma loomingu paremikku peapeale põõrates ja sellest taganedes end välja vingerdada. Loomulikult on ka ta draamad Kikujirô, A Scene at the Sea ja krimisugemega Hana-bi väga head, kuid koomilise maiguga gängsteridraamadest ei pääse Kitano ümber ega üle. Zatôichi võis olla küll tema edukeim film, kuid Kitano isikliku loomingulisusega jäi side nõrgaks. Pimeda samurai seiklustest pajatav lugu oli liikumine mööda jaapani kultuuris liigagi sissesõidetud rada. Kantoku Banzai ! võib jagada mõtteliselt kahte ossa kus viimane, Getting Any? stiilis, kuid hulga nõrgem komöödia kiskus filmi üldmuljet tugevalt alla. Esimene pool filmist aga oli väärt lausa kümmet punkti minu hindamisskaalal. Kitano nimelt parodeeris väga tagasihoidliku vaimukusega oma isiklikke filme kui ka jaapani kinoajalugu üldisemalt. Väheke nipponi kinoga kursis olevale inimesele teevad nalja juba nn. võltsfilmide pealkirjade ajastu ja stiilitruud logod, rääkimata klassikalisest Yasujiro Ozu kaamerakõrgusest või Yôji Yamada Tora-san´i rahvalugude fiili edasikandmisest. Kitano vaatab peeglisse ja kujutab ennast. Võib-olla ei meeldi ta ka iseendale enam, võib-olla ta tõesti pigem soovib anarhistlikku kaost kui vaatajasõbralikku filmi. Mina arvan aga peale filmi vaatamist, et lugesin sealt välhja vihjeid lavastaja eneseõigustuste kohta oma lubadusi rikkuda, et saaks meid hiljem veel ühe mainstreami hõngulisema krimidraamaga või südamliku kinotööga kostitada. Ta laseb oma isiklikel meele vastuoludel ja äärmusambitsioonidel nukuna välja pääseda, et ise hiljem puhanud mehena taas lavastajatooli istuda. Filmis nuheldakse kõik patud nuku kaela ja Kitano ise jäi puhtaks poisiks, nii võib loota ta ka päriselus toimivat. Loodame meiegi, sest samas võib tal jaapani superstaarina olla ka kõigest ükskõik. 2,5/5

Kaks Kitanot - kaks mina.

Nanking

Nanking - Bill Guttentag, Dan Sturman 2007

Autumn Ball - Sügisball

Sügisball - Veiko Õunpuu 2007

Kurikuulus eesti film mis esimesena kasutas läbilöömiseks David Lynchi sekti poolt praktiseeritud satanistlikku vereohvri meetodit. Kahtlus mustade jõudude kasutamises tekkis mul juba Veneetsia festivalil saavutatud suurt ja enneolematut võitu kuuldes, sest samaaegselt kui Veiko Õunpuu hüppas tiivulise kuldlõvi sadulasse, jäi vaestelinnaosas kadunuks Rumeenia immigrantide poeg, kuue aastane mustlaspoiss, kelle moonutatud verine keha leiti hiljem kanalist hulpimas. Eesti esilinastuse ajal aga ohverdati süütu sülekoer kes hirmsa peksuga aeti läheneva auto rataste alla. Eesti rahvaarv on väiksem ja filmivaatajate meel lühem, siin piisab koera verestki, et filmile head mainet saada. Hiljem käis kultuseliider Lynch kes oma viimaseidki filme vaid verejõuga on inimestele lummavaks muutnud, eesti vasallide tööd kontrollimas ja jäi juttude järgi rahule - punast voolab piisavalt. Mina olen elu jooksul juba tonnide kaupa hiina ja taiwani ning sekka ka üksikuid valge mehe filme musta maagia olemusest näinud ja seetõttu omasin kerget kaitset Sügisballi tumeda jõu vastu. Kaitse oli siiski tagasihoidlik. Seal kus teised verise võlujõu kütkeis kinos mõnust oigasid, filmi vaadates ekstaatilist naudingut tundsid ja lähenevat orgasmi oodates istmete vastu höörusid, sain mina vaid nentida, et meeldis. Meeldis rohkem kui oodata oskasin aga filmi lõppedes vähem kui keskpaiku tundus. Peale seda kui eesti vabaks lauldi sain ise samuti aastaid Lasnamäel elada ning mitmed filmist läbi vilksatavad võttepaigad tulid tuttavad ette. Magalarajooni noostalgiat, nagu mu sõbral aga ei tekkinud. Samas mitte ka tülpimust nähes linnaosa kuhu tagasi kolida ei sooviks, olid rohkem justkui bussiaknast nähtud möödalibisevad pildid, distantsilt huvitavad. Filmi valdavalt õnnetu meelega sobis Lasnamägi aga kokku suurepäraselt, masendav üksindus on neisse betoonseintesse juba sissekodeeritud. Suurepärased olid Rain Tolk ja Tiina Tauraite. Tühirannas tolatsevalt koomilisena mõjunud Tolk oli sarnast rolli linnamiljöös tehes justkui kala vees. Ei sobi üks napsutav Kuku joodik liivaranda ega männimetsa, küll aga Krahli iba ajama ja Lasnamäe majade vahele kakerdama. Tauraite aga oli minu jaoks kõige enim mõistetav tegelane oma käitumise ja ütlemisega. Mainida tasuks veel kõrvalosades sümpaatseina silma jäänud Laine Mägi´t, Liina Tennosaar´t, Viire Valdma´d, Rein Pakk´u ja iroonilist Erki Laur´i. Arusaamatuks jäid aga täiesti Maarja Jakobson´i ja soomlase Sulevi Peltola liinide sissetoomine. Kui ma ütlesin, et film meeldis keskpaiku enim kui lõpus, siis võib põhjust selleks otsida Taavi Eelmaa ( teate küll, see näitleja kes saates "Jumal tänatud, et sa siin oled!" ei osanud improviseerides A-d ega O-d öelda ) ebaveenvas vägivaldses vihapurskes ja Tolk/Pohla suhte enam-vähem positiivsest lõpust. Kripeldama jäid ka pisikesed pidevad vead nagu korrusmaja pakkettakendega toas vilisev tuul, liigtihe liiklus öises kanalis, üksinda tehaseväravast lahkumine ja paljud teised. Ma ei saa küll täpselt neid ebaloogilisusteks pidada, kuid silma riivasid seekord rohkemgi kui õunpuulik ajatute nostalgiaelementidega mängimine. Aga nagu ütlesin - mulle meeldis. Teine eesti Lynchi jünger Rainer Sarnet arvas, et filmisisesest satanismi teemast piisab ja Kuhu põgenevad hinged vereohvrit ei vaja. Tulemus oli kohe näha, pooltki mitte nii palju kiitust kui Õunpuu teosele. 3/5

Sügisball vene lasteaias.

Jerome Bixby's The Man from Earth

The Man from Earth - Richard Schenkman 2007

Kolmekümnendates aastates ülikooli õppejõu ärasaatmispeole on saabunud kolleegid akadeemilisest maailmast. Looduse keskel asuvas majakeses võetakse väike lahkumisnaps ja tuletatakse viskiklaasi taga meelde ühiseid häid aegu. Ootamatult teatab aga võõrustaja, et on siinses maailmas elanud juba 14 000 aastat ja tema praegune õppetoolilt lahkume on vaid tänu sellele, et paari aasta pärast märkaksid muidu kõik mehe igavesti säilivat noorust. Kõik ahhetavad. Kromanjooni inimene tuleb aga peagi lagedale veelgi vapustavama uudisega - tema oligi Jeesus Kristus. Toas asuvad õppejõud - arheoloog, psühhiaater, bioloog ja sotsioloog asuvad mehe väiteid kummutama vajudes aga ise samas järjest sügavamalt fantastilise loo lummusesse. Horrori ja sci-fi stsenaristina tuntust kogunud Jerome Bixby kirjutatud lugu oli taotluselt kaasamõtlemist nõudev intellektuaalne pähkel. Kahjuks aga ei oldud väidete tõestamisel ja ümberlükkamisel kuigi usinad ning vähemalt minu jaoks toimus hüpoteetiline "ulmemäng" liiga lihtsates ütlustes ja ideedes. Vanale paranoiakeisrile ja konspiratsioonide austajale nagu ma olen ei pakkunud väike flirt surematuse ja Jeesuse algupäraga mingit erilist emotsioonide möllu, küll aga paistab film jänkisid sügavalt intrigeerivat. Vaadata aga täitsa sobis. Väike kammerlik vestlustel püsiv sõltumatu film. 3/5

John Oldman ja sõbrad. 95% filmi tegevusest toimus selles toas.

A Silent Forest -The Growing Threat Genetically Engineered Trees

A Silent Forest -The Growing Threat Genetically Engineered Trees - Ed Schehl 2007

Kui tavaliselt keskenduvad GMO vastased dokumentaalfilmid meie söögilaualt leitavatele köögiviljadele nagu oad, tomat, mais ja soya, siis seekord tehti juttu põhiliselt manipuleeritud geenidega puudest. Suure usinusega on paberitööstuse rahadel asutud laborites looma uusi puid mis kasvaksid kiiresti tüvematerjali teiste orgaanilisele organismile omaste toimingute arvelt. Tolmnemisvaba ja juba sissekodeeritult mürgine putukaid peletav puu mille ainsaks funktsiooniks jääb juurtega vett imeda ja tüve kasvatada on hetkel juba reaalsus. Isegi vaigu tootmine on sellisel tehispuul välja praagitud, sest hilisem paberitööstuses toimuv vaigu eraldamine puumassist on liiga kulukas. Sellised monstrumpuud aga mürgitavad loodust, kuivatavad liigselt pinnast, suretavad välja enda ümber asuvaid liike ja mõningatel juhtudel rikuvad tolmnemisega ära lähikonna sama liiki ehtsad puud. Doktor David Suzuki ja mitmed teised teadlased ning looduskaitse aktivistid teevad üpris masendavalt süngetes toonides selgeks mis meid ees ootab kui koheselt avalikku arutelu ja GMO tooteid piirama ei hakata. Ja siis muidugi Monsanto seemne ja patendiäri, kuklakarvad tõusid hirmust püsti ja see polnud üldse esimene kord kuulda hiidkorporatsiooni mahhinatsioonidest ja autoriõigustest oma geenidele. Sõltumatule dokumentaalfilmile kohaselt haleda montaažiga, kuid see eest informatiivne ja hoiatav. 4/5

Leib tulevikus.