PostUganda

PostUganda - PostUganda
PostUganda 2009

1. Mine is bigger then yours
2. Ma lihtsalt lihtsalt / Harku vangla
3. La Cigale et la Fourmi ehk sipelgate onnid on nii nunnud (J. de la Fontaine’i järgi)
4. Pornoteatri näitleja
5. “As long as there is one woman crying in this world, i keep on fighting”
6. Oh my god, you are so cool
7. Stars in your eyes can never shine like shadows in my heart
8. PostUganda


Näidend pidi usaldusväärsete allikate jutu järgi olema kümme korda hillitsetum kui tutvustav tekst Von Krahli kodulehel mõista annab, vaimukusest ning teravast torkest jääb kõvasti puudu ning ainsana ilmutab plikside tandemist jõulisust Riina Maidre, puuslik Maike Lond on justkui aksessuaarina lavale lisaks asetatud. CD kontsert-etenduse muusikaga ei olnud aga mitte kõige hullem, kuigi märgid viitasid kõvale punnitamisele, seda nii heli kui teksti osas. Loo Pornotetri näitleja oli juba erotomaan Koit Raudsepp Raadio 2-s hitiks mänginud, lisaks kõlbas kuulata veel paar tilulilutamist aga suuremad fännamised jäävad ära, plaat ise juba paar nädalat tagasi riiulisse ära kadunud ja ega otsima minna viitsi.

District 9

District 9 - Neill Blomkamp 2009

Mina jään nõusse selle fraktsiooniga kes väidab filmi teise poole olevat esimesest nõrgem, ehk siis actioni alla jäämise mockumentary komöödia vaimukusele. Kui 45 minutit filmi oli super mõtteterav, detailides vaimustav ning üle ootuste julgete rassismi paralleelidega, siis teine pool filmist jäi oma põmmutamises palju nõrgemaks. No eks sinna sattus ka neid huumoripärle ja originaalsusekübemaid, kuid laias laastus ei suutnud üks korralikult toimiv, kuid väheke liiga õrna soomusega mecha päästa tunnet, justkui jääks millestki pidevalt puudu. Üks fiil oli muidugi see lõpetamatuse hetk. Kuigi filmi tehes ei oleks tohtinud osa kaks kellelgi meeles mõlkuda, jäi lõpus sisse just ootus uue osa järele ning selles valguses ei saaks lõpu üle ka nuriseda, kui teist osa üritatakse otsi kokku tõmmata massiivselt müristades on loogiline, et esimeses ei lastud kogu tulevärki veel käiku. Hea ulmekomöödia, meelekommi pakutakse võrdväärselt silmakommile. 4/5

The Second Coming

The Second Coming - Adrian Shergold 2003

Kunagi sai nähtud selle briti müstikasarja esimene osa ning sellest saati kummitas, et mis seal edasi sai, kas Christopher Eccleston´i mängitud Stephen Baxter oli ikka Jumala poeg või peitus toimuva taga mingi trikk. Nimelt kadus filmis Baxter´i nimeline suvatöllist Manchesteri kutt neljakümneks päevaks ning inimeste sekka tagasi ilmudes teatas, et on Jumala enese poeg kes Maa peale tulnud, et aidata inimkonnal edasi minna, luua uus Uus Testament, ehk Kolmas Testament mis peaks rahva taas usu ning siivsuse rajale juhtima, hoidma ära enesehävitusliku tuleviku ning tooma rahuriigi. Kui mehe sõnasid hakkavad toetama ka imed, lähevad kihevile nii meie seas elavad deemonid, Vatikani võimuladvik ning vabamüürlased kel saatan hinges elamas. Peale Luciferi koomiksi lugemist tundus selline religioossetel teemadel filosofeeriv müstiline thriller täiesti omal kohal olevat, otsast lõpuni oli põnev vaadata, sest peale usudogmadega mängimise pakuti veel ka korralikku horrorit ja lisaks isegi killuke romantikat. Etteruttavalt ütlen kohe, et selle romantikaliini tähtsuse tõus filmi lõpu poole oli väga oskuslik lüke ning andis toimuvale hulga võimsama mõõtme kui seda Uue Jeesuse tulemine või headuse-kurjuse igipõline võitlus teha oleks suutnud. Veider oli see, et televisioonist vaadates oli sari pikem kui DVD-l, kuid kõik televersioonist välja lõigatud stseenid on ilusasti deleted scenes valikus olemas. Mis põhjusel selline cut tehti on selgusetu, võib olla tõesti mõjub teos ilma liigse materjalita kompaktsemana, kuid ega nüüd midagi hullu oleks ka lisamaterjali sisaldades lahti olnud. Lõigutuna või ilma, igal juhul oli tegemist põneva ning intrigeeriva müstilise ulmefilmiga. 4,5/5

Varem haledat videopoodi pidanud, nüüdseks rahvastele jumalasõna jagav Stephen Baxter.

Tipptasemel plakatigraafikat

Ross Kemp on Gangs - 3. season

Ross Kemp on Gangs - 3. season - Anthony Philipson 2008

Olin täiesti kindel, et Ross Kemp on endine SAS, kuid sarjas Ross Kemp in Afghanistan paljastas ta, et viibib esmakordselt lahingolukorras. Hakkasin siis veits uurima ning selgus põhjus mehe ganglandile jalutama kutsumiseks, nimelt olevat ta tavaline briti näitleja kes seebisarjas EastEnders mängis väheke karmimat kutti. Peale seda avastust kadus mehe streetcredibility koheselt ning Jamaica osas nähtud situatsioon kus ta autos istujaile seletab, et tänu kogemusele juba oskab kuuenda meelega tunnetada ohuolukordi ette, tundus hülgelobana. Pealegi veel on ta nii detektiiv Vic Mackey moodi, mõlemad passivad sama tuimalt kaamerasse, et kuidagfi ei tekita sümpaatiat. Üldiselt aga paistab, et kõik huvitavamad gängid on juba varem läbi võetud, kolmas sesoon küll erilist närvikõdi ega huvi ei pakkunud. 2,5/5

Nightmare Detective 2

Akumu Tantei 2 - Shinya Tsukamoto 2008

Mind jättis juba esimene osa ükskõikseks aga Shinya Tsukamoto on ju ikka veel nimi ning tänu sellele sai film kavva võetud. Ja eks ta üks mahavisatud poolteist tundi oli. Mingi mõttetu laste, naiste ja poolmeeste sebimine, tuima olekuga draama ja horrori segu kusjuures mõjule ei pääsenud kumbki. Tundus, et lavastaja oli kellegi nõudmisel oma Nightmare Detective´i tegelaskuju juurde naasnud, sest hinge ei olnud mees kaasa andnud, lugu oli üks tüüpiline J-horror ainult, selline milliseid sealmaal kümnete kaupa vorbitakse ning lõppu ei näi tulevat. Filmis ei olnud jälgegi Tsukamoto kui autorist ja tundus justkui oleks keegi lihtsalt ta nime ühe kinokäkiga kokku kleepinud. 1,5/5

Pissivate plikadega õudukas.

Kordaläinud lõbureis!

Seekordne ostu ja joomareis naaberriigi pealinna oli perfektne. Seda suuresti tänu plaanist kinni pidamisele, ehk kuigi ma iga kord otsustan osta raamatuid ja olla DVD-de suhtes väga selekteeriv, siis kisub aga alati vastupidi olema. Seekord aga läks täpselt nii nagu soovisin, raamatud tassisin kahe kotiga ja diskid võtsid vaid veerandi seljakoti mahust.

Raamatutest ostsin Matti Yrjäna Joensuu Harjunpää lugude uustrüki teosed Heimolaiset, Pyromaani, Poliisin poika, Rakkauden nälkä, Ahdistelija, Pahan pappi, Kapteeni Karhu ja Kiusantekijät. Paar tükki on mul siiani vanas tiraažis olemas ning mõned eestikeelsete tõlgetena, kuid uue trüki kujundus on lihtsalt nii kena, et mu raamaturiiul röökis nende järele. Oma lemmikkirjaniku teoste kogum täienes samuti, leidsin Antti Tuuri raamatud Suuri asejuna Pietarista, Tenoa soutamassa ( ostsin liiga kallilt, veits kahetsen ), Kaksi näytelmää: Sotatuomari ja Setämies, Surmanpelto ja Mainos TV ajaloost rääkiva Kertomus linnusta, joka nousi lentoon. Paavo Rintala Talvisotan äänia on ikka veel rariteet ning kättesaamatu, see-eest võtsin ta varasema dokumentaalromaani, Leningradi blokaadi üleelanute mälestusi pakkuva raamatu Leningradin kohtalosinfoniaa. Lisandus ka üks jaapani krimka, ehk uus Sujata Massey kirjutatud Rei Shimura detektiivilugu nimega Yakuzan jäljillä. Eriti õnnelik olen aga Eduard Uspenski kogumiku üle kus samade kaante vahele on kogutud kõik Onu Fedja lood, kokku kuus huumoriklassikasse kuuluvat lastejutud. No teate küll, see postiljon Petškin kes tõi kuulutuse teie poisi kohta ja muud Proštokvašino lood.
DVD-dest Ken Loachi box ( Ladybird-Ladybird, Song for Carla, Fatherland ja Riff-Raff) Mika Kaurismäki uusreliiside sarja kuuluvad Valehtelija, Tigrero ja Highway Society ning sajanditaguse koloniaalseikluse, ehk Ketan Mehta ajaloofilmi The Rising: The Ballad of Mangal Pandey.
Pidu sai kõigepealt peetud Keijo ja Paajaneni korteris kus peale peremeeste olid kohal veel Tuula, Suvi, Urho, Markku, Piia-Belinda ja tema boyfriend Esa, Urho endine töökaaslane Hanna ja Keijo endine töökaaslane Aila. Kella ühe ajal liikus seltskond korteripeolt Rotterdami pubisse õllele ning sealt edasi läksin Urho, Hanna ja Markkuga Mans Streetille karaoket laulma. Kell kolm vantsisin Keijo poole ja kohale jõudes avastasin teda koos Suviga Duran Duran´i videoid vaatamas ning veini joomas. Võtsin ka veel klaasi, sõin väheke kartulisalatit ja magama. Pohmelli peaaegu ei olnudki.

Illustratsioonidena kasutasin sõber Urho Kähköneni lillemotiividega maalidesarja. Rohkem leiate Urho Kähkösen pieni taidegalleria või tema Facebook lehelt Urhon taidegalleria.

Maalid: Urho Kähkönen

Home Movie

Home Movie - Christopher Denham 2008

Ma asetaksin The Children´iga ühele pulgale, erinevus vaid selles, et seal kus Lastes oli vägivaldsust esilekutsuvaks teguriks saladuslik viirus, jäetakse Kodukinos selgitus jagamata. Mina oleksin aga kangesti tahtnud verejanu põhjendusena näha midagi müstilist või saatanlikku, sest laste ilmumise ning äkkilise kadumisega mängimine oli piisavalt ebamaine, et mõjuda millegi hulga enamana kui lihtsalt kordineeritud käitumisena. Ootasin lõpuni välja damienlikku tulekut, kuid pidin leppima hea creepy children thrilleriga mis otsast lõpuni linti võetud perekonna pisikese digikaameraga. 3,5/5

Inglikesed.

A cinema, an audience, a poem.

Shirin - Abbas Kiarostami 2008

PÖFF 2009 arvustused

Teen siis minagi ära postituse pealkirjaga PÖFF 2009, ega saa ju teistest kehvem olla. Küll aga väheke erinev, sest kui muudel filmiblogijatel on jagada vaid plaanid mida kinno vaatama minna, siis mina jagan juba vaadatud filmide arvustusi. Nagu igal aastal. Nagu ka vihmase ilmaga.

9/10 - Disco and Atomic War - Disko ja tuumasõda
8/10 - Breathless
8/10 - Moon
8/10 - Black Dynamite
7/10 - Nymph
7/10 - Russia 88
7/10 - Volchok
6/10 - Cow
6/10 - The Limits of Control
6/10 - Mimino
6/10 - Castaway on the Moon
6/10 - The Wish Tree - Soovide puu
6/10 - Thirst
5/10 - Hunger
4/10 - White Light
4/10 - First Squad

Kahju, et festivali lehel sellel aastal filme kommenteerida ei saa, mõned sealsed kommid olid ikka huumor omaette. Aga jään ootama meie filmiblogijate arvamusi nähtud filmidest ja loodan, et te ikka viitsite midagi muljetest ka masinasse toksida.

Camp FEMA 1 : American Lockdown

Camp FEMA - William Lewis 2009

Mõtlesin üks õhtu veits FEMA laagrite kohta netiuuringut teha, kuid väsimusest loobusin ja kobisin magama. Suureks rõõmuks oli järgmisel päeval Konspiratsioonikeskuse lehel ülal lausa DVD mil nimeks Camp FEMA, no parem ikka ju vaadata kui tuimalt googeldada ning hiljem nina kuvaris teksti lugeda. Oli huvitav ja hariv küll, mõned asjad loomulikult juba ka varasemast teada, kuid ka palju uut. Doki huvitavaim osa olid politsei ettekirjutusaed ning õppevideod kuidas käituda kahtlaste inimestega ning kes üldse on need valitsusevastased jõud.Imestust tekitas aga see, et Fox´i telekanali materjale nii palju näidati. Bush´i valitsuse ajal oli ju Fox kõigil hambus ning Murdoch´i meediaid peeti valitsuse hääletoruks, kiruti nii, et vähe polnud. Nüüd aga kõlbab Fox´i materjale kasutada küll ja eriti veel kui see nn. "valitsusemeelne telekanal" on valitsuse mahhinatsioone uuriva ajakirjandusena paljastamas. Õige NWO suuvooder hoiaks pigem madalat profiili, mitte ei saadaks žurnaliste okastraadi äärde luurele või pommitaks saatekülalisi piinlike küsimustega. 4/5

Föderaalse Eriolukordade Agentuuri koonduslaagrid USA pinnal.

Bang Bang You're Dead

Bang Bang You're Dead - Guy Ferland 2002

Kirjutasin täna FutureArt´i foorumis, et võtan homme kirve ning lähen Kloostrimetsa Puukooli. Proovin võimaluse korral enne kui mind peatatakse maha võtta võimalikult palju puid, äsan sinna ja tänna, võtan mehemõõtu kastaneid ja pöidlajämedat lepavõsa. Juhul kui ei viitsi kohale sõita, helistan ja ähvardan veeuputuse, põua või rändtirtsudega. No tegelikult muidugi ei lähe ega helista aga ega nemad siis tea, võtavad veel täna öösel ette ja istutavad prožektorite vihus kõik puud ümber ohutumatesse kohtadesse nii, et homme võib puukoolis näha vaid kaeveaukudega kaetud lagedalt välu. Bang Bang You're Dead oli film koolitulistamisest. Selgrooks oli võetud samanimeline kuulus koolinäidend ja püütud selle ümber ehitada teismelise draamalugu. Näidend võis ju tõesti mõtlemapanev hitt olla, kuid film jäi minu jaoks nõrgaks ning ebareaalseks, eriti see mustast lambast kooli päästjaks muutumine ning sellega kaasnevad soodustused nagu näiteks näidendi esiettekanne koolihoones. 9/11 järgses politseimanuaalis on kindlad juhised mida teha selliste tüüpidega kes hulguvad koos terroristidega ( jah, tänapäeval liigitatakse selline grupp homeland terrorismi alla ning võrdsustatakse igasuguste Al-Qaeda´dega ) , filmivad neid, semutsevad nendega ning alles viimasel hetkel astuvad sammu tagasi ja kohe kindlasti ei ole selleks pea paitamine, vaid pigem reaalne vangistus.Ralf´ile film meeldis, kuid kirus romantikaliini mis minu arust oli küll üsna hoomamatu ja arvatavasti peitub põhjus hoopis selles, et talle endale Jane McGregor hinge läks ning mängu tuli armukadedus. Paranoiadisko ütles samuti hea sõna, kuid tema puhul kallutas kaalukaussi ta isiklik välimuslik sarnasus ühe kooliõpetajaga ning arvatavasti nautis ta vaatamise ajal paralleelselt unelmat kus ta ise lastele tarkust jagab. Mind, nagu ütlesin, jättis väheke pettununa maha. Kui Ben Foster´i väga veenev roll ning tema tegelaskuju poolt monteeritud video välja jätta, siis muu oli keskpärast laadi. 3/5

Пиф, паф, ты - мертв!

Wolfy - Волчок

Volchok - Vasili Sigarev 2009

Üks filmidest mis PÖFF´i kava vaadates huvitav tundus ja väike otsing näitas, et DVD-l täitsa hangitav, inglise subbakadki all mis uute vene filmide puhul üsna harukordne. Sotsiaalrealistlik draamafilm emast ja tütrest. Ema viskas köögis poolpaljalt viina ja ütles nurgas kössutavale varateismelisest tütrele, et aserid on teda nii palju nussinid, et vitt on väljaveninud justkui ämber ning küsis, et kas tütar tahaks näha? Ja bljät ning nahuj käis iga teise sõna ette ning taha, vänge suuvärgiga naine oli. Film ise aga nii vänge kraam ei olnud, mõstetava valuga draama mis sõnumi kohale toob, kuid jätab lõpuks liiga episoodilise mulje. Oleks nagu ühte nurka veel vaja läinud. Muide PÖFF´i kavas öeldakse, et tütar saab emalt kingiks hundikutsika, kuid tegu on siiski vurriga, lihtsalt sisututvustuse vene keelest tõlkijana kasutati arvatavasti Google Translator´it. 3,5/5

Väike hundikutsikas, väga südamlik rollisooritus noorelt Polina Pluchek´ilt.

Moon - Whistle

Moon - Duncan Jones 2009
Whistle - Duncan Jones 2002

Ei ole ka mina kiidusõnadega kitsi, üle hea aja inimlik draama-ulmekas kus rõhk on ulmel ja mitte mõttetul actionil. Muidugi meenutas varasemaid suurfilme, kuid kopeerimisest juttu ei tee, "do androids dream of electric sheep" tüüpi sci-fi stooride sarnasused on sagedased ning interjööride omad seda enam. Käesolevas filmis oli 2001: A Space Odyssey disainivälimus kindlasti taotluslik, justkui austusavaldus tööle mis inspireerinud mitmeid. Minule tegi aga hoopis nalja need tillukesed sarnasused Outland´i kosmosevesterniga. Kui väheke viriseda aga ilma ma ju ei saa, siis heidaksin ette filmi lõppu, ehk siis neid tekste mis vahetult enne lõputiitreid ning nende ajal jooksid. Mõtled ju ikka väheke kaasa, et kuidas see tulevikumaailm ehitatud on, millised sotsiaalsed struktuurid või muutunud tavad. Lõpulausetest jäi aga mulje justkui toimuks kogu tegevus tänapäeval ja mitte tulevikus, seda reetis kloonide teema kohulikkus Maa õigussüsteemi jaoks. Jäi mulje justkui oleks vaid selles baasis Kuu teisel küljel kasutatud kloone, teoreetiliselt aga mitmetel ohtlikel töödel ning kõik need "eksploitatsioonid" oleksid ka kenasti seadustega sätestatud. Ja mis bullshit see veel seoses Lunar Industries´i 30% aktsiakukkumisega oli? Asetage see võrdlusse filmi alul tehtud ülevaatega ning asi näib eriti punnitatud kaunistekstina filmistsenaariumis. Boonusena lisaks olnud Duncan Jones´i varasem lühifilm oli põnevust tekitav, kuid liiga lihtsa lõpuga. 4/5

Ilus.