12 parimat indiefilmi

Joonas blogist Pisut filmijuttu käis Sõpruses vaatamas USA kinoveidrusi ning rääkis oma postitustes pikalt kuidas sõnad friigifilm ja kultusfilm on devalveerunud, ega tähenda enam suurt midagi. Sama on tegelikult ka leibeldusega indiekino, võta seal siis lõpuks kinni kust läheb see piir Hollywoodi või NY väikestuudiote toetuste ning enese rahakoti peal tehtud filmide vahel. Seetõttu ma ei alusta üldse vaidlust, et kas minu poolt valitud on on väikeproduktsioonid, undergroundkino või indiefilmid. Minu jaoks nad on viimast, sest pea kõikidega sai tutvust tehtud ajal mil neid nii kutsuti ja minu jaoks on just need undergroundimekised Põhja-Ameerika linalood mis valmisid ajavahemikus 1985-1999 need õiged indiefilmid. Võib-olla ei ole kõik just parimad, kuid vähemalt kindlate sisuliste märkidega mis minul orienteeruda aitavad. Aga kui aega leian, teen ka postituse hilisematest lemmikutest. Nimelingile klõpsates avaneb pikem arvustus.

01. Stranger Than Paradise - Jim Jarmusch 1984
Käesolev linalugu on pigem ikoonilise tähtsusega, niinimetatud klassik ning tegelikkuses ei seo mind filmiga enam rohkemat kui fakt, et 17 aastat tagasi see meeldis mulle väga. Ülevaatamist peaks muidugi tegema, et nüüd täpsemalt neid meeldivusi paika rihtida, kuid eks ole seal ajusopis veel piisavalt mälestusekatkeid, et Jarmusch´i läbilöögifilmi siia asetada.

02. Roadkill - Bruce McDonald 1989
Kanada kangelane Bruce McDonald ja kanada töökaim mees Don McKellar ühendasid jõud, et vändata see suurepärane roadmovie noorukesest plaadifirma assistendist Ramonast kes saadetakse esimese tööülesandega Ontario lumistele teedele otsima tuuri käigus kaduma läinud rockbändi frontman´i. Palju head mussi, südamlikkust, huumorit ning absurdimaigulisi situatsioone.

03. Archangel - Guy Maddin 1990
Archangel on segu nõukogude propagandafilmidest, saksa ekspressionismist ja keel põses tehtud britkomöödiatest. Tummfilmilikult ( kuigi mitte silent movie seekord ) ülemängivad näitlejad, paisutatud visuaalselt nähtavad emotsioonid ja meeletult kirev ( kuigi jah, must-valge ) teatraalne väliskülg nii lavastuspaikade, rõivaste kui butafooria osas. Võiks öelda, et üdini Guy Maddin´lik, kuid ta tööd avaramad ja üldpildis sisaldavad vaid üksikuid äratuntavaid puutepunkte.

04. Trust - Hal Hartley 1990
Trust oli esimene indie-film mida ma teadlikult sellest zhanrist ootasin ja vaatasin. Dialoogid ja tegevus tundus siis nii weird ja freaky, et jäid meelde väga tugeva filmielamusena. Üks väike ja hea kiiksuga filmike, mõnus tsill vaadata. Independent kino nagu ikka, veidike koomilist suhtedraamat ja veidraid muredega tegelasi, ühiskonna liikmeid teistlaadi nurga alt.

05. Living in Oblivion - Tom DiCillo 1995
Kui lõpuni aus olla, siis meeldib mulle DiCillo Box of Moon Light filmina rohkem, kuid käesolev linalugu on kohe kindlasti humoorikam ning satiirilisem. Kohata saab mitmeid üheksakümnendatel väikestes filmides, kuid nüüd kassafilmides ilma tegevaid näitlejaid nagu äpulik Steve Buscemi või imekaunis Catherine Keener, kuid iga nägu siit filmist peaks vaatajale tuttav ette tulema. Palju nalja ja lõbu.

06. In the Soup - Alexandre Rockwell 1992
Indiekino peab muidugi mustvalge olema, eriti NY üheksakümnendate alguse undergroundipuudutusega töö. Ja loomulikult peab seal olema vana sõltumatu kino saurus nagu Seymour Cassel ning uus (aasta 1992 mõistes) indikino tõusev täht nagu Steve Buscemi ning otse loomulikult peab väikeses kõrvalrollis nägema meest nagu Jim Jarmusch ning veelgi väiksemas rollis poisikest nagu Sam Rockwell, unustamata intensiivgeeniust nagu Stanley Tucci. See kõik on olemas ja on mustvalge ja on veel kääbus ning gorilla ja on koomilis-kurb nagu üks korralik New York´i lugu ikka. Klassika!

07. Swoon - Tom Kalin 1992
Gaykinos üks julgemalt piire nihutanud linalugu mis tegi seda isegi nii söekalt, et ajas geidel endil harjad punaseks. Swoon on ilus ja haarav lugu kuritööst, dokumentaalkaadritega pikitud biograafia, millest ei puudu ka traagilise romantilise armastuse noodid. Mõjuv indiekino, väga korralikult, visiooni ning pühendumusega tehtud töö.

08. Rhythm Thief - Matthew Harrison 1994
Rütmivaras räägib, nagu pealkirigi juba ütleb, mehest kes varastab helisid, tehes seda salajase live´ide lindistamise ning bootleg´ide müügiga. Tegevuskohaks NY Lower East Side´i tänavad kus peale töötute, päevavaraste ning narkomaanide, annavad tooni ka uued undergroundmuusika vormid ning esinevad bändid kellest saavad homse päeva superstaarid. Filmis võtab paiga hinge kokku situatsioon kus narkojoobes tüüp tuleb peategelaselt küsima, et mida sa müüd ja kui viimane vastab, et uusi tjuune, siis lubab junkie kohe osta, küsides veel igaks juhuks üle, et mis see on, kas uus smack või mingi veider hero.

09. Nadja - Michael Almereyda 1994
Klassikaline Bram Stockers Dracula aga piisavalt moderniseeritud ja muundatud, et taas värske, uudse ning kohati musta huumori mõistes koomilisena tunduda. Nadja on üsna täiuslik indiefilm ja puudu jääb vaid viimsest lihvist, siit-sealt näppamata jäänud minutist ja tummaks löövast suurest lõpust. Aga kõik muu on kenasti olemas. Peaosas underground ja pisikeste filmide stampstaar Martin Donovan ja tema vastasnäitlejaks igavese müsteeriumina mõjuv Elina Löwensohn, lisaks veel Dracula ja Van Helsingi topeltrolli vedav Peter Fonda, kõvad sõltumatu kino ikoonid kõik.

10. Nowhere - Gregg Araki 1997
Nowhere on parim Gregg Araki film minu arust, pakkudes täpses mõõdus kõike seda mis lavastaja autoristiilile ainuomane. Trash-kino kaost, teismeliste sihitust ja ängi, popkultuuri ja selle paroodiat, sugudevahelisi piire ületavat seksi, narkootikume ning vabadust aga enne kõike taas duubelplaadi jagu head muusikat. Teos on nihilistlik, riivatu ja salvav ja seda miksis mille komponentideks on olnud noortedraamad, undergroundkino ning seebiooperid, lisaks haaratakse peotäis veel ka "alien invasion" tüüpi drive-in ulmeõudukatest.

11. Terminal USA - Jon Moritsugu 1993
Moritsugu on mees kes suudab teha vana head räpast DIY hingega kino, kes loob tuhande dollariga meistriteose ja paneb sotsiaalkriitilise sisuga huumorit nagu noor John Waters. Kümmekond aastat hiljem filmis Miike oma Visitor Q ja selle, kui kuulsama teosega, võikski Terminal USA-d võrrelda. Mõlemad räägivad düsfunktsionaalsest perest kus mamma süstib narkootikume, viimsepäevahullusega löödud isa püüab teeselda töölkäimist, tütar on lits ja poeg weirdo. Terminalis on tegelikult lausa kaks poega, üks müüb narkootikume ning on väga grunge ning teine, prillipapast tuupur, unistab sellest, et vanema venna skinheadidest kliendid teda tagant võtaksid. Lisaks lamab pere elutoas voodisse aheldatud vanaisa kes keemiatööstuses töötades on oma tervise firmale jätnud. Külastaja Q-sid on aga mitmeid, alates cheerleaderitest ja advokaatidest ning lõpetades natsiskinnidega.

12. Motorama - Barry Shils 1991
Kümneaastane pägalik teeb kodunt sääred, vahetab säästupõrsast saadud sendid kupüürideks, varastab punase Ford Mustangi, ostab paagi bensu täis ning kihutab läbi mitme osariigi, otsides autotanklatest Motorama nimelise loterii kuponge. Vahepeal lüüakse poisil veel silm peast välja, visatakse pilvelõhkuja aknast välja, ning tätoveeritakse piltide alla pea terve ta käsivars. Faking cool ju, kindlasti mitme jõmpsika poolt unistatud eluseiklus. Motoramast rääkitakse kui davidlynchilikust mentaalsest roadmoviest ja seda ta oli, vedades lõpuks vaataja täiesti irreaalsusesse ning ulmemaailma. Peaosas laps, aga sõit mööda ühendriike oli mõeldud täiskasvanuile.

+ boonusena Gummo - Harmony Korine 1997
Film mis 15 aastat tagasi kergitas ikka kohe katust ja ega ole oma intensiivsust siiani minetanud, jäädes üheks mu lemmik noortefilmiks. Muidugi võiks siin boonussoovitusena olla ka Korine´i kirjutatud ja Larry Clark´i lavastatud Kids, aga eks ole see Gummo ikka niivõrd toores kraam, et sellest ei saa üle ega ümber.Aga soovitan siia lõppu veel lühifilme, George Hickenlooper´i Some Folks Call It a Sling Blade´i ja Chris Gore´i Red´i.