Thursday, July 31, 2008

Teaserama

Teaserama - Irving Klaw 1955

Kuna kaks nädalat tagasi ei lasknud naine mul korralikult Estconiga tekitatud pohmelli põdeda vaid kamandas koheselt lapsi kantseldama ja tomateid kastma, siis tegin täna mõnusalt pohmellipäeva takka järele. Ostsin poest keefiri, mullivett, Tobasco tomatimahla, apelsinimahla, virsikujogurtit ja köögiviljamahla ning vürtsikaid thai kiirnuudleid ja kartulisalatit. Vedelesin ilma kohustusteta teleka ees diivanil ja vaatasin tsillilt lolle filme ja tegin ka väikese uinaku. Pohmellipäeval ei viitsi eriti ajuvägistavaid teoseid ju vaadata ja sellest ka valituks osutunud Bettie Page´i kehavõludele toetuvad burleskifilmid. Kui Irving Klaw´i varasem Varietease oli puise olekuga linti võetud show, siis käesolev film on juba tugeva erootilise laenguga. Lihtsa eksootilise tantsu ja lahtiriietumise asemel on suund võetud pin-up ikonaalsuse ja fetišismi suunas ja naised on pigem pehmed kassid kui kaameraette asetatud nukukesed. Samuti oli võimalus näha transvestiidi strippietendust, seik mis omal ajal võis kindlasti kõmu ja pahameelt tekitada, eriti kui sul joll peos ning taipad järsku, et oled seda meest vaadates silitanud. Dita von Teese võib küll olla tänapäeval pin-up fetishi maailmas kõva tegija aga Bettie Page oli ja jääb kuningannaks. Mulle ei olnud fotode kaudu kunagi eriti korda läinud ta roll viiekümnendate iluideaali ja unelmatenaisena. Filmilindilt aga oli teda jälgida lust ja mitte selle pärast, et ta oskas nenasti väänelda ja paljast pinda näidata, vaid kuna tal püsis pidevalt kena naeratus huulil. See naeratus muutis ta kuidagi plikalikuks ja läbi selle ka omasemaks mis arvatavasti oligi ta läbilöögi võti. Täitsa armas tüdruk. Teaserama oli hea eksploitation tükk ja laisk pohmellipäev ilma pohmellita oli mõnus. 4/5
Spank that naughty girl!

Varietease

Varietease - Irving Klaw 1954

Something Weird Video täitis minu uudishimutühiku burleski osas täielikult. Muidugi oli varem filmidest vilksamisi näidanud variteekuningannade ja joodikhumoristide etteasteid vanamoodsas burleskiteatris aga seekord sai järjest näha tervet etendust millega Bettie Page ja tema kaastöötajad isegi linnadevahet tuuritasid. Sisaldas laule, tantsunumbreid, anekdootide vestmist, meelast eksootilist tantsu ja loomulikult lõpus kohustuslikku striptiisi. Samuti oli ainult kino jaoks filmitud stseenid näitlejanna buduaaris toimuvast riietevahetamisest mida oli lõikude kaupa monteeritud teatrinumbrite vahele. Lisade hulgas paar trailerit, üks koomiline sketš Petty Page´iga ja kaunitari mustvalge stripivideo. Kena ülevaade viiekümnendate "paljastava" teatri programmist, meelelahutuslik show. 3/5
Kohe heidetakse kasukas seljast.

Blogilugejad, palun aidake!

Seoses hiljuti tehtud labelitega Videomängud filmides ja PÖFF´il linastunud jäi mul kindlasti mitmetele teema alla käivatele filmidele see märk külge panemata. Oleksin tänulik kui blogi sirvides või varasemal külaskäigul jäi sul meelde, hakkas silma, filme mis neid märke väärt oleksid, ehk siis filmid kus mängiti video, arcade või arvutimänge ja filmid mis kunagi on olnud meie kohaliku filmifestivali kavas. Kui mõni märgistamata teos näkku kargab, siis oleksin tänulik kui juhiksite kommentaariga mu tähelepanu sellele. Tänan!Samuti tegin hetk tagasi väikse interaktiivse poll-mängu oma blogi lugejatega. Paremal pool asuvast küsimustikust võid valida isiklikku filmihuvi ( või sadistlikust minu suhtes ) mängu pannes žanri millest luban vaadata 5 filmi ja kirjutada neist nädala jooksul. See on mingil määral enesedisiplineerimine, kuna kuidagi ei viitsiks muidu end kokku võtta ja vaadata järjestikkustel päevadel ( kui üldse - he he ) näiteks viis poola ulmekat või singapuri draamat. Poll läheb kinni nädala pärast ja sel samal õhtul alustan esimese filmi vaatamisega. Tänan teid hääletamast!

Wednesday, July 30, 2008

Son of Rambow

Son of Rambow - Garth Jennings 2007

Kaheksakümnendad. Raadiojaamad käiavad Cars´i The Cure´i ja Depeche Mode´i singleid ja kinodesse on just jõudnud ameerikamaa film First Blood, mida kooli kõige elavam laps salaja kinos filmib, et hiljem piraat video-screenereid taskuraha saamiseks müüa. Juhuslikult aga satub tema lindistatud filmi nägema usklike perest pärit klassivend ja John Rambo tegelaskuju lööb poisil nii pea segi, et Jumala asemel ilmuvad sinna visioonid oma isiklikust filmist. Kaks poisiklutti löövad käed ja asuvad koos lavcastama lühifilmi "Son of Rambo", ühe poolt on kaamera ja butafooria ning teine käib välja oma veidrad ideed. Film algas justkui indiehõnguline lastefilm täiskasvanutele. Väga palju absurdihuumorit, värvikirevat fantaasiamaailma, inside-joke´i nii Rambo kui kaheksakümnendatega seoses ning sekka ka väheke paroodiat John Hughes´i noortefilmide aadressil. Minu suureks pettumuseks aga heideti poole pealt kogu täisealisele suunatud naljavälu üle parda ja lõpetati täiesti tavalise ning klišeeliku lastefilmiga mida pea võimatu tuhandetest teistest eristada. Originaalne ideedefontään keerati kinni ja arvati, et pelgalt sümpaatsuse peale edasi mängides veiab võiduka lõpuni. Olgu, hea film oli sellegi poolest aga veits bitter mekk jäi suhu, oleks võinud ikka lõpuni välja hullata ja hundiratast visata. 3/5
Kolonel Samuel Trautman ja John Rambo poeg.

Indigenes - Days of Glory

Indigènes - Rachid Bouchareb 2006

Rachid Bouchareb ei osanud minu arust oma sõnumiga hästi ümber käia. Jutt on prantsuse kriitilisest filmist kus asumaadest palgatud sõduritega käituti armees justkui teisejärguliste kodanikega, kuigi nagu ütles üks filmi peategelastest, et ega saksa automaadikuul tee vahet kas prantsusmaa prantslane või asumaadest pärit murjam, maha niidab ikka mõlemad samamoodi. Kamp Alzeeriast, Marokost, Senegalist, Kamerunist ja teistest Põhja-Aafrika pärit vabatahtlikke võitlesid Prantsusmaa vabastamise eest Kolmanda Reich´i okupatsioonist, kuid medalite, aukõrgenduse ja austuse asemel said hoopis saapaga tagumikku ja passitati peale sõda tagasi oma savihütti, hea kui lubati veel munder alles jätta ja anti paar franki lehma ostmiseks. Kriitika näotu situatsiooni pihta oli muidugi omal kohal aga minu jaoks tundus isegi otsese klišeelisuse vabana natuke liiga tüüpiline ja läbi selle häiriv. Ideaalis oleksin ma näinud kogu seda etteheidete rodu pea märkamatuna, filmi peideteuna, kui hoogsate sõnavõttude ja selgete dialoogiliste viidetega. Vaatajat ei pea alahindama, vaataja saab ise ka aru kui näeb ekraanil midagi ülekohtust või väära. Hea reameesryanlik sõjafilm rikuti ära liiga esiletungiva sõnumiga. No õnneks polnud asi kõige hullem, sest hoolimata morralitsemisest oli tegu ju ometi õpetliku infokilluga Prantsuse armee ja Teise Maailmasõja ajaloost. Kuigi suurepärane sõjadraama Intimate Enemies juba tutvustas möödaminnes alžeerlaste rolli Prantsusmaa vabastamisel, oli sügavam pilguheit vajalik ja teretulnud. Korralik sõjafilm ja huvitavad faktid, kahju vaid, et väheke liiga labaselt armeejuhtimise ja sisepoliitika vigadele osutav. 3/5
Araablased Teises Ilmasõjas.

Omega Shell

Omega Shell - Aaron Soto 2000

Mehhiko liivamaiguline cyberpunk ja low-tech cybersex. Aaron Soto debüütfilm oli visuaalselt päris võimas, meenutades mõningal määral Anton Corbijn´i kaheksakümnendate lõpul vändatud lühifilme ja videoklippe, eriti Depeche Mode´ist vändatud kultusfilmi Strange ja Captain Beefheart´i portreteerivat Don Van Vliet: Some YoYo Stuff´i. Kui Corbijn peaks väntama Nine Inch Nails´i jaoks muusikavideo, siis ma kujutan ette, et see võib välja näha nagu Omega Shell. Teiseks ilmselgeks mõjutajaks oli Alejandro Jodorowsky ja see paraleel oli vaid teretulnud. Ükskõik kui palju ka ei proovitud Tetsuot järgi aimata ja tecnofetišismi sisse tuua, ikka jooksis jadorowskilik müstilis-religioosne muinasjutt sisse, muutes filmi aga kloonilaadsest hoopis omalaadsemaks, mehhikopärasemaks. Silmale kena vaadata ja ka elekrooniline audiotaust paitas kõrva aga sisu oleks võinud väheke konkreetsem olla kui liivaluidetel onaneerimine. Samas jälle DVD lisade hulgas olev lühifilm Hueso oli väga selge sõnumiga aga ei suutnud pooltki nii muljet jätta kui tekno-core Omega Shell. Trailerid Soto hilisemate filmide tutvustusega andsid aga lootust, et Mehhikost on uus Guillermo del Toro tulemas, visuaalid olid päris võimsad. 3/5
Saabumine Jumalate aeda.

Destiny - Fate

Sookmyeong - Hae-gon Kim

Võtsin filmi ette kuna lootsin tavalist puhast meelelahutust, sest poster-art viitab ju otseselt odavapoolsele stiliseeritud noortepärasele põnevikule. Noortefilmi all aga peitis end suvaline kakluskohtadega draamakökats ja kui mulle tavaliselt koreapärane melodraamaatiline sündmustik filmides meeldibki, siis seekord tundusid küll kõik draamaliinid täiesti kohatud olevat, sobimatud selle filmi õhustikuga. Ootasin rohkem nagu puhast madistamist aga lavastaja oli otsustanud dramaatika kasuks, ning võltsilt välja kukkunud tugevad tunded varjutasid vägisi ka momente mis pidanuks adrenaliini verre pumpama. Või ütleme nii, et tegu oli järjekordse sõpradefilmiga. Sellise korea kino alažanriga kus grupp koolis tuttavaks saanud sõpru kasvab suureks ja igaüks valib elus ise tee, paar valivad politseiniku elukutse, paar jäävad kriminaalsele minevikule truuks ja paar tüüpi jooksevad justkui sõgedad ringi ja peksavad kõiki kes ette satuvad. Neid filme on juba tehtud kümneid ja paistab, et trend jätkub. Mina astun aga "sõbrafilmidest" hetkeks kõrvale, esialgu aitab. 1,5/5
Kohe näha, et vanad sõbrad.

Tuesday, July 29, 2008

Milka

Milka - elokuva tabuista - Rauni Mollberg 1980

Lapimaalt on tulnud kolm kanget meest - Reidar Särestöniemi, Kalervo Palsa ja Timo K. Mukka. Esimeselt ma olen näinud maale, Palsalt näinud maale ja lugenud päevikut ning kolmanda mehe loomingust on loetud kolm romaani ja posu lühijutte. Käesolev film Milka põhineski Timo K. Mukka lühijutul "Tabu" mis ilmunud ka eesti keeles, nii umbes aastat kümme tagasi Loomingu Raamatukogu sarjas. "Laul Sipirja lastest" ja "Maa on patune laul" meeldisid mulle väga ja puudutasid sügavalt, "Tabu" aga jättis üpriski külmaks, oli hea lugeda aga elamust just ei saabunud. Filmiga oli sarnane lugu, 14 aastase tüdruku ja tema ema armupiinad talu sulase suhtes, ei suutnud kuidagi minu hinge sügavamasse soppi pugeda. Kui raamatut kõlbas veel lugeda, siis filmist jäi vägisi mulje, et liiga palju naiselikku iha ja ängi ning minul kui mehel jäi sulase ees riideid seljast heitvate naiste suhtes empaatiat väheks. Küll aga väärib Rauni Mollberg´i filmi puhul äramärkimist Tarkovski Zerkalo laadne pildiõrnus, kaunis staatiline Lapimaa loodus ja kohalik sõnalõppe ampsav murre. Ilus film mille sisu aga ilma paikkonna taustata palju ei pakuks. 2,5/5
Timo K. Mukka

Robot Chicken : Star Wars

Robot Chicken: Star Wars - Seth Green 2008

Lisade hulgas olevas reklaamtraileris lamab George Lucas psühholoogi juures diivanil ja kurdab kui metsa ta pani lubades lavastada legendaarselt halba The Star Wars Holiday Special´it. Nüüd pidavat aga need noored Adult Swim´i tüübid samuti Star Wars´i filmi teha ja ta küsib, et kas peaks lubama või mitte? Psühholoog sattus vaimustusse, kiitis ideed takka ja nii valmiski järjekordne Robot Chickeni episood - pühendatud ainult Star Wars´ile ja oli poole pikem kui tavaliselt ehk tervelt 24 minutit. Ja 22 minutit kogu toodangust oli puhas kuld. Olen küll näinud igasuguseid Tähtedesõja paroodiad, fänfilme ja animatsioonipilasid, kuid vaid Seth Green´i huumor suutis mind diivanil mõnust vigisema panna. Absurdne, terav ja anarhistlik - täpselt selline kokteil mu suunurgad üles kisubki ja päeva päästab. Suurepärane! Kohustuslik kõigile Star Wars´i maailma tundvatele naljasõpradele. 4,5/5
Boba Fett pedereerib Han Solo kujuga.

Lost Boys 2 : The Tribe

Lost Boys: The Tribe - P.J. Pesce 2008

Jänku kirjutas nii suure pühendumisega kaheksakümnendate noorteõudukast The Lost Boys ja tutvustas ka omi mõtteid uue, niinimetatud jätkufilmi Lost Boys: The Tribe´iga seoses. Erilisi lootusi ta sellele ei pannud ja ega teinud seda minagi, tahtsin lihtsalt midagi iisit ja see film tundus olevat kella kaheseks öiseks filmivaatamiseks sobiv. Öösiti laskis TV3 oma sarjade kordusi ja umbes selline fiil, et nüüd tuleb suvaline Angeli või Buffy osa, oli ka käesoleva filmi puhul. Vampiiride meik oli sarnane ja ka sisu vastas pigem telekäkile kui täispikale filmile. Surfivad vampiirid kes vahepeal proovivad veel Fast and Furious tsiklivennad olla, no ma ei tea. Seoses surfarite kambaga tulid koheselt Point Break ja Surf Nazis Must Die meelde aga, et vampiirid lainelaual kunni paneksid tundus minu jaoks küll igati väär, eriti kui üks surfiässadest ja vereimejatest oli šokolaadipoiss. Eks prooviti olla pop ja noortepärane aga kõik see oli lihtsalt hale. Ainukeseks plussiks kogu filmile on, et vampiirid hoolimata oma alternatiivsest eluviisist, olid täielikud põmmpead, sellised eesti Tulnuka filmi sobivad maakad kes lõbustasid end üksteise ootamatu pussitamisega. Vampiiridena olid nad muidugi surematud aga kui sõber naljapärast sul kõhu lõhki lõikab ja sooled välja kukuvad, saab ju vaip ikka vaip määritud. Sellise eluterve huumoriga poisid olid need surfivad nosferaatud. 1/5
Silmailu eest hoolitses Autumn Reeser.

Monday, July 28, 2008

Rubber's Lover - Gerorisuto

Rubber's Lover - Shozin Fukui 1996
Gerorisuto - Shozin Fukui 1990

Nädal tagasi Andrey Iskanov´i Nails´i vaadates kiikasin ka DVD lisade hulgas olevaid boonuseid ja kuna tegu oli Unearthed Films´i reliisiga, siis neid ikka jagus. Lisade hulgas oli ka Rubbers Lover´i paariminutiline trailer-reel ja see tuletas meelde, et film on mul juba aastaid ripakil, pool vaadatud ja pool suurest tüdimusest vaatamata jäänud. Kolistasin väheke keldris ja kätta ta saingi, tolm maha ja masinasse. Seekord aga otsustasin enne filmi kallale asumist tutvust teha boonustega ja see oli õige lüke, intervjuu lavastajaga andis tutvumiseks filmige hoopis teise, inside-teadmistega lähtepositsiooni tänu millele suutsin end uuel katsel filmi lõpuni venitada. Lõputiitrite ajal pidin aga endale tunnistama, et mul on kadunud igasugune huvi vaadata jaapani tekno-fetish cyberpunki. Aeg on justkui mööda läinud, industrial muusika ei keera enam sisikonda krussi, must pole enam lemmikvärv ja segasele underground-kinole eelistan ma lihtsat hollywoodi pingevaba actionit. Aga mitte mina pole vaid muutunud, film ise ongi ühe ajajärgu märk ja hoolimata universaalsetest ideedest, ei suuda tänapäeval enam nii mõjule pääseda kui kümme aastat tagasi. Tetsuo on surematu, Electric Dragon 80.000 V samuti aga Kummiarmastaja mitte. Põhjust võib otsida filmi tempos. Low-budget kino saab olla palju parem ja seda kasvõi kärpides kestvust ning sellega lisades filmile intensiivsust. Praegu aga jäi mulje justkui vaataks pisikeste jaapanlaste sagimist ja siis korra, nii 15 minutiliste pauside vahele, lasti jõulist kino - heade märkide ja detailidega, korraliku stilistikaga. Siis aga läks jälle suvaliseks leelotamiseks. Ajuväänamisele sekundeeris konkreetne ajunuss boonuste hulgas oleva Shozin Fukui lühifilmi näol. Tegemist niinimetatud piilukaamera efektiga kus filmiti vargsi näitlejat kes lihtsalt ja valimata sõimas möödakäijaid, proovis neid oma ootamatu füüsilise kontaktiga šokeerida ja püherdas metroorongi põrandatel. Selline Jackass´i tüüpi lähenemine aastal 1990, päris kobe kraam. 2/5
Esteetiline tsillimine, vägistamine ja veristamine - jaapani värk noh.

Fantasy Romance

Mo hua qing - Taylor Wong 1991

Seekordne kummituskomöödia oli igav ja fantaasiavaene lollitamine. Kolm punni tulevad vaid kolme momendi eest filmis, ilma nende hetkedeta oleks tegu olnud täiesti mõtetu looga. Esiteks oli peategelane koomiksikunstnik ning kogu tema korter täis lahedaid anime-plakateid, teiseks luges peategelase kummitusest girlfriend igavusest Katsuhiro Otomo mangat Akira ja kolmandaks muutus filmi viis viimast minutit otseseks plagiaadiks norra menugrupi A-Ha videost "Take on me". Jajah, koomiksist ilmus käsi ja tõmbas noored mustvalgesse pliiatsijoonistusmaailma kus nad siis kahe rõlli eest põgenema pidasid. Nii üks ühele kopeeritud, et lausa lust vaadata. Kahju vaid, et miskit muud lusti ei saanud. 1,5/5
Tony Leung - mida sina siit filmist küll otsisid?

Homicide : Life on the Street - 1. season

: Life on the Street - created by Paul Attanasio, David Simon 1993

Tegelikult pole politseiseriaalid mulle kunagi suurt huvi pakkunud. Muidugi sai lapsena vaadatud meelelahutuslikku Hill Street Blues´i ja loomulikult glamuurile rõhuvat Miami Vice´ning teismelisena tõsisema taustaga Law & Order´it, kuid mingit kiindumust mul žanri suhtes ei tekkinud, eradetektiivikad nagu Dempsey & Makepeace, The Equalizer ja Spenser: For Hire ( Kovaa peliä Bostonissa ) meeldisid mitmeid kordi enam. Briti politseitööst rääkivad krimiseriaalid nagu Prime Suspect koos oma järgedega ning Wycliffe olid sutsu erinev klass ja neid vaatasin alati põnevusega. Selle aasta alguses aga kogesin ilmutust The Wire näol ja peale seda pole enam miski endine. Käesoleva seriaaligi ostsin vaid tänu ühistele pidepunktidele lemmikseriaaliga milleks olid tuttav Baltimore Maryland´i krimitsoon ja sarja loomise juures kõvasti tööd teinud David Simon - seraalis nähtavate vägivaldsete tänavate kasvandik. Aga olin ka kuulnud kiidulaule kui novaatorlik Homicide oli, kui mitu auhinda on produtsendid gaaladelt kaasa saanud ja kui sügaval see seriaal ameerika rahva hinges elab. Sain väikse pettumuse. Omal ajal kindlasti ilma teinud seriaal oli nüüd ootamatult lapselik ja naiivne. Kogu menu oli saavutatud detektiivilugude ja seebiooperi segamisele ( minu tagantjäreletarkus millega pole nüüd palju pealehakata ) ja kohati ei saanud enam arugi kas vaatad Melrose Place´i või krimisaagat, nii imalaks ja nõmedaks kiskus vägisi ära. Oli muidugi häid momente ja karme kohti, kuid kõik käis liiga lihtsalt, mendid tegid justkui pidevalt haltuurat ja saatus ise juhtis neid õigetele jälgedele. Täitsa nõrgaks ei saa aga seriaali ka pidada, päris huviga vaatasin esimese hooaja ära ja tegelikult tahaks näha ka edasi. Mul on tunne, et asi muutus järjest paremaks ja iga uus sesoon lõi mängu rajumaks, sest teleseriaalide standardid hakkasid Sopranode saabumisega kibekiirelt muutuma. Augustis ilmub The Wire´i viies hooaeg DVD-l ja sinnani kustutas Homicide nälga küll. 2,5/5
Must ja valge koer.