Kaheksakümnendad. Raadiojaamad käiavad Cars´i The Cure´i ja Depeche Mode´i singleid ja kinodesse on just jõudnud ameerikamaa film First Blood, mida kooli kõige elavam laps salaja kinos filmib, et hiljem piraat video-screenereid taskuraha saamiseks müüa. Juhuslikult aga satub tema lindistatud filmi nägema usklike perest pärit klassivend ja John Rambo tegelaskuju lööb poisil nii pea segi, et Jumala asemel ilmuvad sinna visioonid oma isiklikust filmist. Kaks poisiklutti löövad käed ja asuvad koos lavcastama lühifilmi "Son of Rambo", ühe poolt on kaamera ja butafooria ning teine käib välja oma veidrad ideed. Film algas justkui indiehõnguline lastefilm täiskasvanutele. Väga palju absurdihuumorit, värvikirevat fantaasiamaailma, inside-joke´i nii Rambo kui kaheksakümnendatega seoses ning sekka ka väheke paroodiat John Hughes´i noortefilmide aadressil. Minu suureks pettumuseks aga heideti poole pealt kogu täisealisele suunatud naljavälu üle parda ja lõpetati täiesti tavalise ning klišeeliku lastefilmiga mida pea võimatu tuhandetest teistest eristada. Originaalne ideedefontään keerati kinni ja arvati, et pelgalt sümpaatsuse peale edasi mängides veiab võiduka lõpuni. Olgu, hea film oli sellegi poolest aga veits bitter mekk jäi suhu, oleks võinud ikka lõpuni välja hullata ja hundiratast visata. 3/5
Kolonel Samuel Trautman ja John Rambo poeg.
Vaatasin ka just ära ja tõsi, oleksid võinud sellel fantaasialennul ka teisel poolel jätkata.
ReplyDeleteMa saan veel aru kui sitt film muutub sitemaks aga kui nauditav kino kisub jamaks, on küll pettumus kerge tulema. Olin lausa valiku vahel kas anda vihaga 4 või olla tolerantsem ja mõelda, et üldiselt meeldis.
ReplyDelete