Jurassic Park III

Jurassic Park III - Joe Johnston 2001

Pool aastat tagasi tuli Juurapargi triloogia jutuks ja sõber Ops mainis, et viimane osa polnud üldsegi halb. Teist olin ma näinud ja selle jura tõttu ka koheselt viimase loo maha kandnud, nüüd aga tekkis uuesti huvi vaadata, sest peale zulu sõdade, geniaalsete serialkillerite, tobe-naljakate hiina kummituste ja riukalike masoonide, olen veel ka suur dinosauruste fänn. Pool aastat käisin Opsilt küsimas ja mees väitis selle filmi laenus olevat. Pool aastat hakkas vaene poiss iga kord oma ajusid pigistama, püüdes meelde tuletada kellele ja millal ta selle DVD välja laenas. No paar nädalat tagasi leidis siis üles. Ülla-ülla, nagu ütleb Raadio 2 -e huumorivaeseim DJ Ott Ojamaa, aga DVD leidus lõpuks riiulist kohe Jurassic Park 1 ja 2 kõrvalt. Juhtub. Opsil oli õigus. Jurassic Park III ei püüdnud kuidagi olla veelgi võimsam ja suurem, ning võttis selle asemel asju iisi huumoriga. Oli actionit, oli nalja ja oli loomulikult lahedaid sauruseid. Fiil oli lahe kuna movie tuletas tänu mahajäetud laboratooriumikompleksidele ja dino-actinile meelde üht mu lemmikmängu Dino Crisis 2. Vaatad vaikselt meelelahutuslikku filmi ja tuletad meelde aastatetagust pelamise kogemust - väga mõnus kutid, väga mõnus. 4/5

Dino Crises 2 - mälestusi kogu eluks.

Eye in the Sky

Gun chung - Nai-Hoi Yau 2007

The Voice

The Voice - Johan Söderberg 2004

Johan Söderberg on minu arust maailma parim videoeditor. Lucky People Centeri aegadest saati on mehe oskused järjest paranenud ja The Voice´i võib juba pidada päris tippmargiks. Õnneks ei ole ta aga hiljem püüdnud pilti ja soundi veelgi kaootilisemalt ja kiiremalt, visuaalselt virr-varritades lõikuma hakata, vaid pööranud pigem tähelepanu montaažiga seostuvale meeleolu loomisele. Meister peab oskama ka kaks viie minutilist stillkaadrit kokku kleepida ja mitte vaid drumm and bass´i rütmis kujundeid loopida. Poliitiline kriitika oli selle lühifilmi plussiks ja miinuseks. Poliitilist kriiitikat, siinkohal vist oleks õigem öelda naeruvääristamist, on alati vaja, kuid selle sidumine kindlate isikute ja sündmustega muudab filmi peagi vananenuks. Veel viis aastat edasi ja kedagi ei huvita enam sisu ja keegi ei mäleta eredalt isegi filmis pilatud poliitikuid. Juba praegu tundusid veel neli aastat tagasi aktuaalsed probleemid juba liialt leierdatuina. No kaua sa ikka seda Bushi ja Co torkimist vaatad, ammu juba kõik nende patud teada. Õnneks ei olnud Johan Söderberg langenud rootsi sotsialistile omasesse lõksu ja näidanud asju mustvalgeina. Tema filmi ulmeline riik Põhjapoolkera Liit, ehk lääne tsivilisatsioon ei ole ainukesena rõhujad ja südametud kapitalisti-sead, vaid oma koosa saavad kätte ka islamistid ja teised kurjuse teljel püsijad. Söderberg pani kõik näod võrdseina ühte patta ja keetis pooletunnise aruande aastast 2004. Terane silm leiab palju vihjeid poliitilisele situatsioonile, kuid sobib nautimiseks ka vaid muusikale ( veits lahja seekord ) ja visuaalsele küljele rõhku pannes. 3,5/5

Great Northern Union - meie tulevik.

Mad Detective

Sun taam - Johnny To, Ka-Fai Wai 2007

Kowloni politseijaoskonnas töötas veidrate uurimismeetoditega politseinik keda kolleegid napilt kannatada suutsid. Kui aga mees otsustas politseiülema pensionile mineku kingiks lõigata oma pea küljest ära kõrva, otsustati hoolimata uurija kõrgest kuritegude avastamise protsendist, ta siiski vallandada ja suunata ravile. Viis aastat hiljem palub oma uurimusega ummikusse jooksnud noor politseinik "hullu mendi" abi ja koos asutakse läbi ebatraditsiooniliste meetodite tõde välja selgitama. Peatselt aga kerkib küsimus, et kui hull see räämas vanamees tegelikult on? Vaimudega suhtlemine ja taevaste märkide järgi mõrvari otsimine ei meenuta kübetki loogilist politseitööd, vaid viitab ajapikku järjest enam läbipõlenud mehe tõelisele vaimsele häirele.Mad Detective oli 100% Milkyway, ehk siis Johnny To ja tema lahutamatu sidekick´i Ka-Fai Wai tiimi film. Taas näidati üles ainuomast originaalsust, luues viimse keeruni pinges thrilleri vaid läbi ühe haige inimese nägemuste. Johnny to ei jaganud vaatajat vaimudemaailma viies The Sixth Sense´i tüüpi üllatusi, vaid pani Ghost´ilikult "vaimud" loomulike kaaslastena inimeste kõrvale elama. Nende olemasoluga harjus ootamatult kiiresti ja filmi müstiline sisu tundus ununevat kui mängu tuli reaalsuse ja abareaalsuse, detektiivi vaimse tervise küsimus. Johnny To järgis õnneks traditsioonilist rada, sest me kõik juba teame kui nõmedalt läilad on filmid kus vaatajat pettes pakutakse võltsversiooni toimuvast, et siis lõpuks saaks "selle twisti" ära teha. No teate küll, Haute tension ja tema kloonide tüüpi värk. Nõme! Johnny To peategelane jäi positiivseks kangelaseks, kuid lõpus suudeti ikka asju mõnuga kohe segamini ajada ja tuua sisse üllatavalt negatiivne lahend. Thriller nagu olema peab, vähe paugutamist aga palju pinget. Loodan, et teinegi eelmisel aastal linastunud ja HK sarnase nimega film, Oxide Pang Chun´i The Detective on sama hea kui põnevike žanripiire nihutava geniaanius To viimane meistriteos. 4,5/5

Hull detektiiv laseb end inspiratsiooni saamiseks elavalt matta.

The Famous Sword Bijomaru

Meito bijomaru - Kenji Mizoguchi 1945

Vehklemismeistri kasulapsena üles kasvanud sepasellist noormees otsustab oma tänulikkust väljendada kingituse näol, lootes, et ta enda valmistatud mõõk on sobivaim meelehea tasakaalukale ja heasüdamlikule kasuisale. Väike plaan on ka kosida keiserliku mõõkleja tütar kellega koos sai üles kasvatud, kuid saatus juhib elu teistele radadele. Ebakvaliteetne mõõk puruneb juba samal päeval ja paneb vehklemisõpetaja keisri ees väga piinlikusse olukorda. Meest karistatakse koduarestiga ja ta kasupoeg on häbitundest valmis oma soolikaid põrandale laskma. Legendaarse lavastaja Kenji Mizoguchi film valmis viimastel sõjakuudel ja tänu sellele ei sisaldanud produkstsioon kalleid kulisse ega toretsevaid stseene. Ära näidati peamine, keiserlikku imperaatorit ülistuse keskmesse seadev meelsus ja üksikisiku kindlus oma tahte täideviimisel. Teema oli aga piisavalt universaalne ka poolsada aastat hiljem ja jaapani legendil põhinedes surematu, mitte kammitsetud ajastule iseloomilikku propagandistlikku suunda. Lugu ei lähe eepiliseks ega oma meeletuid keerdkäike, kuid väikese filmikesena väga sümpaatne. Ebaõiglust on teinud ka valmimisaeg, sest korralikku kinoekraanil olekut ei saanud see töö kunagi tunda, vaid vajus peatselt järgnenud USA okupatsiooni ja jaapani ülesehituse käigus aastateks unustusehõlma. Pisike pärl jaapanimaalt. 3,5/5

Mizoguchi loomingut tutvustava filmifestivali poster.

Mis filmid peituvad nende postrite taha? Take 2

Trade

Trade - Marco Kreuzpaintner 2007

Väga tõsine ja karm teema seksorjadega seotud inimkaubandusest aga üllatavalt sinisilmne ja loogikavaba. Kui selgroog oli enam vähem korralikult paigas, siis luudele liha kasvatamisega ei saadud küll eriti hästi hakkama. Kohati lausa naeruväärseina tunduvad apsakad ja ebareaalsed käitumismudelid, totakad kokkusattumused ( ja ma ei räägi praegu sellest vaidlusi tekitavast lahti jäetud otstega peenelt vihjatavast kuid mitte-midagi reetvast lõpust ) ja suvalise pula tasemel dialoogid. Pätid käitusid enam-vähem normaalselt aga nende ohvrid ja jälitajad olid küll liiga suvalisele stsenaristile visandada antud. Ja kui ma nüüd nn. esimesest lõpust, mis oma veidra kaksipidi mõistmisega oli intrigeeriv, ei räägi ja tuletan oma peas meelde viimaseid sekundeid enne lõputiitrite algust, siis tulevab mu hingesügavustest üks nõrdinud ohe. Karmi hingekriipivat realismi ei tohiks kunagi hakata hollywoodliku happy-end´ile suunatud popkornikinoga segama ja pigem proovida liikuda pisara-draamast dokumentalistika suunas. Tegevuse sujuvust, ehk tüüpvormile sarnasust ei tohiks peale suruda või siis vastupidi, avarat elavat filmi ei tohi standartse vormi sisse panna. Hoolimata pettumusest, andis teos seni tundmata teavet Mehhiko ja USA vahelisest inimkaubandusest ja selle toimimise mehhanismidest. Tore oli ka taas üle pika aja näha ekraanil Kevin Kline´i. Detektiivi rollid paistavad talle täitsa sobivat, seda enam nüüd kui koomilise hurmuri jaoks on vanust juba liiga palju. Traffic´uga sarnast fiili kandev, kuid keskpärasem ja ebaoriginaalsem. 2,5/5

Kevin Kline teeb 13 aastasele mehhiko lolitale kohe bedobear´i.

Breath

Soom - Ki-duk Kim 2007

Just täna kuulsin, et oli olemas Salò o le 120 giornate di Sodoma kinoversioon ( BFI DVD on reliisitutest kõige uncutim, kuid siiski tsenseeritud ) kus elusad rotid topiti naise vagiinasse, õmmeldi ava kinni ja heideti vaene õnnetu aknast välja. Loomulikult ei pääse sellisest šedöövrist mõtteid heietades mingi pisikene juurte juurde püüdlev kim ki-dukikene üldse mõjule. No tegelikult pole mõjule pääsenud juba mitme viimase filmiga, seekord aga meeldis siiski rohkem kui The Bow või Time. Mõningad kaootilisemad kohad meenutasid kuulsa lavastaja varasemaid töid kus veel vääratused olid lubatud ja naiivsed eksimused asjakohased. Minu jaoks just need konarlikkused tegidki Ki-duk Kim´i ja viimaste filmide lihvitud pilt jätab tühja ja elutu mulje. Ka tema viimaste filmide teemad on minu jaoks pseudoproblemaatilised eputamised. Vanasti tegi mees filme näljast ja vägivallast aga nüüd interjööridest, autodest, disainitud esemetest, arhidektuuriliselt omapärastest majadest, artistlikest skulptuuridest ja nende esemete keskel elavaist tühjadest elututest nukkudest. Tühi inimene aga vajab täitmist ja seda läheb ka Hingetõmbe kangelanna otsima elavate inimeste hulgast. Tema väljavalituks osutub süüdimõistetu kes omab Kim Ki-duki varasematest filmidest tuttavat tausta - hüljatute ja tagakiusatute jõudu ning energiat koos puuripandu loomaliku vihaga. Muinasjutulaadselt röövib naine ta hinge, et täita oma elu. Küllus võtab vaeselt veel viimase, luuakse mõistuloo laadne igivana rõhumise kuvand ja ehitatakse selle nõidusliku teoga sild varasema ja hilisema Ki-duk´i loomingu vahele. Tagasi minekuks sotsiaaldraama manu sai tee ehitatud, kuid sillake oli alles nõrk ja hästi veel ei kandnud. 3/5

Pier Paolo Pasolini oli geenius.

Assembly

Ji jie hao - Xiaogang Feng 2007

Executive Koala

Koara kachô - Minoru Kawasaki 2005

Ühes jaapani tootereklaamiga tegelevas firmas töötab usin saleriman. Muidu nagu kõik teisedki aga tema puhul peidab end halli ülikonna sees koala. Ta pole küll ainus tööl käiv loom - firmajuht on valge laboriküülik ja lähedalasuvas selvemarketis töötab kassiirina konn. Hoolimata sellest, et naised armastavad pehmet koalat ja tööl läheb edukalt, on vaesel kukkurloomal mure. Tema kunagine girlfriend kadus jäljetult ja siiani neiusse armunud koala on kurb ja segaduses. Peagi ilmuvad kuulujutud salapärasest mõrvast ja naise kadumist uuriva detektiivi silmapiirile ilmumine ei vaigista just looma hingerahu.Minoru Kawasaki on see mees kes tegi paljukõneldud The Calamari Wrestler´i ja on muidu tuntud kui straigh-to-vide tasemel silly-komöödiate vorpija. Nii mõneski neis on näha ka veidraid karvaseid elukaid mis minu arust on mehe firmamärgiks. Kalmaar-maadleja film on mul nägemata aga aga peale ärimees-koala vaatamist ei tundugi see nii tähtis enam olevat. Küll kunagi jõuab. Executive Koala oli lahedatest momentidest ja originaalsest lähenemisest hoolimata liiga vagur film. Stoori twist´e prooviti küll järjest hullemaid peale keerata ja b-movie´le omased kakluskohad olid tervitatavad, kuid asja oleks häbenemata võinud veelgi meelesegasemaks ja absurdsemaks ajada. Jaapan on ju sõna weird sünonüüm ja keegi viltu vaatama ei hakka kui sa asjadel totaalselt hulluks minna lased. Ühest koalast, jänesest, konnast ja pisikesest oravast jäi väheks, et camp-maigulist mõrvamüsteeriumiga thrillerit vääriliselt ehtida. 2/5

Koala ja küülik "veterinaari" vastuvõtul.

Pee-wee's Big Adventure

Pee-wee's Big Adventure - Tim Burton 1985

Praegu kui tehakse juttu Tim Burton´i viimasest filmist, otsustasin mina ära vaadata ta esimese täispika lavastuse. No ma ei tea, pole suurem Burton´i fänn kunagi olnud ja ega käesolev film mind samuti imelapseks tituleeritud režissööri rohkem austama ei pannud. Beetle Juice oli mõnus, Batmanid olid väga lahedad ja Ed Wood suurepärane, kuid muu toodangu koha pealt jään väheke nõutuks. On eriline ja visioonirikas küll aga mitte just kõige parem ega põnevam kino. Paar ultrastiilset gadget´it ei tee veel nauditavat filmi ja gooti stiiliga üledoseerimine on vast vaid emodele turgutav. Pee-wee's Big Adventure oli üles ehitatud koomik Paul Reubens´i loodud Pee-wee Herman´i tegelaskujule. Kaheksakümnendate algusest pidevalt populaarsust koguv koomiline karakter vajas eraldi filmi ja seda Pee-wee´ga maailmaga kaasnevat hullust kutsuti lavastama Tim Burton. Kuigi on Pee-wee koduses majapidamises hoomata burtonlikku detailisättingut, muinasloolisust ja tuttavat prop-disaini, on 90% loost ikkagi koomiku enda tolatsemine. Minul isiklikult selle hale-naljaka tegelaskujuga seoses lapsepõlvest mälestusi pole ja tänu sellele tundus ka kogu mehe pullitamine üpris mannetu. Jänkidele on aga asjas nostalgiavõlu ja kogu PW kraam müüb seal endiselt hästi. Nagu tihti juhtub, nii ka seekord, et basseinitäie tobeduse sekka oli sattunud ka paar piiska tõeliselt eripärast ja teravmeelset komöödiahetke. Ja nagu ikka, ei päästa need üksikud vaimukused Pee-wee tegelaskuju poolt massiliselt genereeritavat sihitut sahmerdavat jaburdust. Armasta või vihka tüüpi film ja minu mõõdik on rohkem sinna külma poole. 2/5

Kaksikud.

Hitman

Hitman - Xavier Gens 2007

Idee eriväljaõppe saanud ultra-efektiivsest palgamõrvarist pole uus, kuid mind paeluvad sellised üli-inimesed siiani. Meeldis Jason Bourne ja meeldis ka Hitman´i tegelaskuju. Film ise oli aga muidugi hoopis teist masti - ootuspäraselt nõrk. Teadsin seda ette ja hoidsingi filmi varuks, juhul kui peale väsitavat päeva on vaja mõtetu tulistamise taustal lõdvestuda. Riiläksis küll, pole midagi ette heita, isegi törts parem kui arvasin. Varateismelistele ( kes on vist ka mängu sihtgrupp ) mõeldud shoot-em-up kuhu oli püütud juurde liita ka The Saint´ilikku emakesel venemaal toimuvat poliitpõnevikku kuid edutult, hingetult. Timothy Olyphant aga sobis salaagent 47-t mängima küll, mina teda näiteks kiilaka paljamõrvarina ära ei tundnud vaid arvasin, et rolli on võetud mõni piimavuntsidega naga. Järelikult hea, agenditöös vajaminev, cover. 1,5/5

Agent 23.

The Omen - Omen I : The Antichrist

The Omen - Richard Donner 1976

Tallinn pimeduses - City Unplugged

Darkness in Tallinn - Tallinnan pimeys - Ilkka Järvi-Laturi 1993

Lugesin kusagilt, et oma aja kultusfilm on viieteistaastase hilinemisega jõudmas ka meie kinoekraanidele ja kui ma nüüd mööda ei pane, siis esilinastus peaks toimuma 6. veebruaril. Paar kuud tagasi aga oli töökaaslane tellinud netist filmi veideokasseti makstes selle eest üle 600 krooni. Auts! Noormeest sundis ostu sooritama püüd oma õele sünnipäevakingi näol heameelt teha. Nimelt mängis ta vanem õde filmis seda ninatarka poisipõnni. Oeh, andestaga! Seda ninatarka plikatirtsu ikka. Venna kingituse üle olevat neiu rõõmustanud ning hiljem saabunud ka veel kutse eesti esilinastusele. Töökaaslane aga korrliku filmisõbrana konvertis videolindi ka DVD formaati ja laenas minulegi vaadata. Olin varemgi filmi näinud, kuid peale selle kuidas Salme Reek lasi revolvrist surnuks Kojamehe ja Mülleri, ei mäletanud ma muud suurt midagi. Ja ega olnudki midagi mäletada. Peale nostalgialaksu, kohtumise eesti tuntud näitlejatega ja absurdi piirimail käiva huumori polnud filmil midagi pakkuda. Krimithriller ise oli banaalselt lapsik, tegelaskujud žabloonsed ja film ise peale pimendamist järjest igavamaks muutuv. Värvi mängutulek elavdas väheke, kuid stoori oli selleks ajaks juba liiga lahjaks lurriks ja tüüp-actionile sarnaseks muutunud. Täitsa mööda tundus aga olevat Milena Gulbe kaasamine. Naine oma aksendiga meenutas petturlikku mustlasnaist ja iga hetk oli tunne, et ta väljub oma raseda kangelanna rollist ning hakkab teistele näitlejatele käekelli pähe määrima, pihu järgi tulevikku ennustama ja needust maha võtma. Nuksi jutt sellest, et see kinolugu olevat valitud Total Filmi poolt maailma kümne parima film-noir´i hulka, tundub väheke ebareaalsena. Kindlasti peitus selles filmis lääne vaataja jaoks oma mikakaurismäkilik võlu, sest muidu poleks nimekas Tartan Video filmi reliisinud, kuid mingist klassikast rääkida on ilmselge liialdus. Eesti enda vaatajale aga võiksid sarnast äratundmist pakkuda eestis linti võetud teisedki kohalikke näitlejaid kaasanud koostööfilmid Hysteria, Candles in the Dark ja Torsk på Tallinn. Jääme siis nendegi eesti esilinastust ootama. 2/5

Monika Mäger.