Breath

Soom - Ki-duk Kim 2007

Just täna kuulsin, et oli olemas Salò o le 120 giornate di Sodoma kinoversioon ( BFI DVD on reliisitutest kõige uncutim, kuid siiski tsenseeritud ) kus elusad rotid topiti naise vagiinasse, õmmeldi ava kinni ja heideti vaene õnnetu aknast välja. Loomulikult ei pääse sellisest šedöövrist mõtteid heietades mingi pisikene juurte juurde püüdlev kim ki-dukikene üldse mõjule. No tegelikult pole mõjule pääsenud juba mitme viimase filmiga, seekord aga meeldis siiski rohkem kui The Bow või Time. Mõningad kaootilisemad kohad meenutasid kuulsa lavastaja varasemaid töid kus veel vääratused olid lubatud ja naiivsed eksimused asjakohased. Minu jaoks just need konarlikkused tegidki Ki-duk Kim´i ja viimaste filmide lihvitud pilt jätab tühja ja elutu mulje. Ka tema viimaste filmide teemad on minu jaoks pseudoproblemaatilised eputamised. Vanasti tegi mees filme näljast ja vägivallast aga nüüd interjööridest, autodest, disainitud esemetest, arhidektuuriliselt omapärastest majadest, artistlikest skulptuuridest ja nende esemete keskel elavaist tühjadest elututest nukkudest. Tühi inimene aga vajab täitmist ja seda läheb ka Hingetõmbe kangelanna otsima elavate inimeste hulgast. Tema väljavalituks osutub süüdimõistetu kes omab Kim Ki-duki varasematest filmidest tuttavat tausta - hüljatute ja tagakiusatute jõudu ning energiat koos puuripandu loomaliku vihaga. Muinasjutulaadselt röövib naine ta hinge, et täita oma elu. Küllus võtab vaeselt veel viimase, luuakse mõistuloo laadne igivana rõhumise kuvand ja ehitatakse selle nõidusliku teoga sild varasema ja hilisema Ki-duk´i loomingu vahele. Tagasi minekuks sotsiaaldraama manu sai tee ehitatud, kuid sillake oli alles nõrk ja hästi veel ei kandnud. 3/5

Pier Paolo Pasolini oli geenius.