Seksound 2010
01. Öö Laul
02. Liugle Liugle
03. Ilus Aeg
04. Majades
05. Vajun
06. Ole Mu Laev
07. Külm
08. Puhangus
09. Seesam
10. Rabajärv
11. Igane
Kohalik autoriteetne muusikakriitik väitis paar päeva tagasi, et tänasel päeval on kõige moodsam "lekitada" plaat paarile tuntud ja usaldusväärsele blogijale, kes esimesena panevad lumepalli veerema ning alles siis haarab sõnasabast kinni trüki ja muu meedia. Minu blogi tuntuse üle võib muidugi vaielda, kuid usaldusväärsus ja kindlus selles, et ma Imandra Lake´i debüüti kiitma hakkan, oli Rein Fuksil teada juba aegu ning eks seetõttu ta mulle Uue Maailma(korra) Festivalil plaadi pihku pistiski, tundis va rebane, et hakkan meelitama. Tegelikult olin mp3 kujul plaati varemgi kuulanud ja juba paar kuud tagasi oma positiivsed arvamused kujundanud. Või astume veel ajas tagasi. Juba Eesti Popsi plaadilt torkas Imandra Lake oma looga "Ilus aeg" silma ning leidis mu arvustuses ka eraldi äramärkimist. Kohalik ja Kohatu kolmandal kogumikul olev heroiinihümn "Vajun" aga muutus hetkega mu aasta 2010 kodumaiseks lemmiklooks ning pani tõsiselt igatsema bändi kauamängiva järele. Tee võrratu albumini oli heade tutvustustega kenasti sillutatud.Ütleme siis kohe ära plaadi ainsa miinuse ning selleks oli fakt, et ootuste vastaselt paremat lugu, kui varem avalikkuse ette lastud "Vajun", siit ei leidnud. Kohe kandadele astub küll "Seesam", kuid nii tumedat ja sügavat põhja nagu "Vajun", see träkk ei kraabi. Aga ega samas ole ühtegi halba lugu ka, kõik ühterodu ja pea samas taktis hoiavad ülal helidevoogamist, lihtsat, kuid hulgapakkuvat ilusat muusikat. Isegi Johansonide moosekandiperekonna "Külm" sobitub sarnaselt muude lugude vahele ja kõlab Fuksi seades hulga paremini, luues mulje justkui stereopildist kus ühed asjad on kaugemal ja teised lähemal. Selline Imandra Lake teeb Johansone 3D-s, iga heli eraldi ja vokaal, kõik on üksteisest vahemaa taga, mõned lähemal, teised ruumilistena taamal, täites läbi sedalaadi paigutuse loo hulga tihkema helimassiga kui nii habras ülesehitus muidu pakuks.
Helimass on üldse Imandra Lake´i puhul mind paeluv omadus. On muidugi lugusid mis kvalifitseeruksid niinimetatud rõõsapõsepopi alla, selliseid tiltsu-liltsutamisi ja kergeid nootide võtmisi. Valdav osa aga kannab enda all ohtliku, hirmuäratava ja hukatuslikuna mõjuvaid soundivooge mis tekitavad maagilise õhuväreluse mida võib tajuda suveööudus kõndides, kui piirid dimensioonide vahel ähmastuvad ja iga hetk on tunne, et udu hajudes leiad end lõplikult teise maailma kadununa. See lugude põhjas voogav mürale lähenev sound tuletaks nagu ühtaegu meelde kõike kaunist mis kunagi käest libisenud, lõppematut kaibumist selle järele, püüdu haarata asju mis ammu põrmus. Need tumedad depressioonini küündivad nostalgiatoonid teevad plaadist hulga tõsisema töö kui seda Seksoundi kitarri ja sündinäppijatelt oodata võiks. Naiste õrnale ilumuusikale lisaks pakub Imandra Lake midagi sumust, ebamaiselt tumedat, jättes viimase puhul kogu sellest heliudust läbiminekul hulgaliselt avastamisrõõmu, kõike piirides mida pakub kuulaja isikliku fantaasia avarus. Minule rääkis plaat üsna süngeid muinaslugusid ammu kaotatud hiilgusest ja õnnest.
Pildid pärit bändi FaceBook´i lehelt.
raip, tahaks plaati saada...
ReplyDeleteLaseringis müügis nagu ma aru saan, hinnaks 170.-. :)
ReplyDeleteOlen Nestorist ja Mornast suve jooksul erinevaid plaadi lugusid kuulanud ning loodan plaadi oma riiulisse asetada pärast Tartu presekat.
ReplyDeleteMa tõmmasin selle doomiloo "Vajun" ära, päris kobe lugu tõepoolest, sobiks imehästi ühele sügisel ilmuvale kogumiktopeltplaadile lausa...
ReplyDeleteSügisel ilmuvale kogumikplaadile seda ei tule, sest see lugu juba on olnud kogumikplaadil. Tuleb teiseks parim.
ReplyDelete@Risko
ReplyDeleteMiks mitte varem? Presekas on ju alles paari nädala pärast. Samas saab sealt muidugi odavama hinnaga, ma arvan.
Mai tea, minu silmale on kummaline vaadata eestikeelset pealkirja vormis "Ole Mu Laev". Mulle tundub õigem "Ole mu laev". Mõni keelemees võiks kommenteerida, kas eesti keeles kirjutatakse tänapäeval nagu ennegi, või on mõni Uus Mood Domineerivaks Saanud.
ReplyDeleteLauril on õigus; läbivalt suure algustähega pealkirju kirjutada pole eesti keeles korrektne, kui selleks pole mingit põnevat põhjust (näiteks võib "Ole Mu Laev" olla perioodikaväljaanne).
ReplyDeleteMul aga tekkis hoopis küsimus, et mida tähendab salapärane sõna "kaibumine". Kas see on nagu kaeveldes vaibumine? Või kohtumine kaimuga kaevus?
Trashi stiili juurde kuulub soomekeelsete sõnade eestipärastamine ja kasutamine. Kaibumine kuulub ka nende alla, vt. soome "kaipuu". Teisi sõnu ei tule meelde, aga neid on ohtralt, peaaegu igas sissekandes. See tuleb lihtsalt Trashi heast soome keele oskusest.
ReplyDeleteNeed pealkirjad võtsin kopi-pastiga Rada7-st, ise ei oleks niimoodi kirjutanud, kuigi bändinimedes minu arust suured tähed sobivad.
ReplyDeleteSõnamonstrumid hüppavad mõnikord sisse jah ja märkan seda kohe ise ka, kuid ei viitsi mõelda ümber, tunduvad kuidagi sobiikumad kui pingutatud eesti õigekeeles korrektne asendussõna.
Laurile. See Uus Mood polegi niiväga uus mood ma olen mõnel Eesti bändil seda juba ammu näinud, aga nilbe näeb välja küll see Uus Ja Omaarust Eriti Äge Mood... selline kadaklik...
ReplyDeleteTegelikult ma arvasingi, et see on juba normiks saanud, sest kuulan Eesti bände vähe ja veel vähem eestikeelseid bände ning kuna paar sellist Uut Kirjakunsti Näidet juba ette juhtusid...
Kuulasin MinuPesas kõik lood paar korda läbi ja täitsa mõnus on tõesti - selline Eluvium-stiilis ambient, mis on suurepärane muusika lihtsalt olesklemise taustaks.
ReplyDeleteRada7'st poleks arvatasti küll muu jama seest silma paistnud... võib vist tänada?
Mu arust muu olesklemise taustaks ilgelt hea on Sunn O))) "White2". Või noh, äärmisel juhul kõlbab Earth'i "Mesilased tegid pesa lõvi pealuus" ka.
ReplyDeleteAga Imandra Lake on "Vajun" näol hakkama saanud eesti kõige paremini varjatud saladusega doomiskenes.