Pariah

Pariah - Randolph Kret 1998

American History X on vast kõige ehedam näide sellest milline üks skinhead-draama olema ei peaks, kuigi ta loomulikult võib olla selline, sest tegu on lihtsalt lavastaja visiooni ja minu maitse erinevustes. Minu jaoks pole selle teose puhul tegemist otseselt skinhead-filmiga, vaid lahendina olevat odavamaigulist stamplikku süzheed sobiks paigutada ükskõik millisest subkultuurist rääkivasse tragöödiasse, on selleks siis skinnid, crips´i/blood´i neegrigängid, tamili tiigrid või mustad pantrid. Stoori ei jutusta meile skinnidest vaid inimese muutumusest tolerantsemaks, mõistvamaks ja ühiskonna halli massi sobivamaks. Tegu on omapära ja nurkade mahalihvimisest pajatava looga ning seda sorti süzheed on skin-draamade puhul lausa üllatavalt populaarsed. Kui Am History X on sarnaste mustast valgeks muutumise filmide kõige hollywoodlikum lääge tipp, siis ometigi nii The Believer, Führer Ex, This Is England, Steel Toes, Adam's Apples ja 16 Years of Alcohol räägivad samast asjast. Skinniks olemine peab nendes filmides jääma minevikku, olema seotud millegi halva ja räpasega mida tagantjärele vigu parandades kahetsema peab. Pariah õnneks ei olnud selline film. Kalifornia pisike skinheadide kamp vägistas ühel joomasel ööl kambaviisiliselt noore mulatitari ning sundisid tüdruku valgenahalist boyfriendi kogu jäledat vägivallaakti pealt vaatama. Masendunud neiu tegi hiljem enesetapu ning kahetsustundest ning oma abituse üle süüd tundev noormees ajas pea paljaks, lasi käsivarrele tatoveerida SS ruunimärgid, tõmbas jalga valgete paeltega dessantsaapad, ja viskas õlule bomberjaki, idee oli sisse imbuda skinnide jõuku ning sobiva hetke saabuses neile koht kätte näidata. Käesoleva filmi tugevuseks oli situatsioonide ja tegelaskujude tõepärasus ning pea olematu ülepingutatus. Vähemalt põhiasjades mitte, sest hetked kus skinheadid üksteist õllega üle valasid, paljast ülakeha demonstreerides linnatänavail patseerisid, LSD uimas sillerdasid, Mein Kampf´i lugesid ning joobes peaga omavahel homoerootilisi ringtantse harrastasid võivad ju punnitatuina tunduda, kuid see oli köömes ning realismist välja ei jooksnud. Tegelased olid aga täpselt nagu elust enesest, kes kunagi mõnes skinheadide kambas on viibinud saab aru ja muigab. Kuigi traagiline moment viibis juures, ei olnud see määrav jat inimesed käitusid nagu nad käituvad, keegi kangelaseks kätte ei läinud ega üliinimlike kättemaksuaktsioone korraldama ei kukkunud. Kõik voolas vaikselt nagu ühele väikeseeelarvelisele indiefilmile kohane. Peategelane ei muutunud skinni kostüümi selgatõmmates jõuliseks persooniks, vaid säilitas oma nohiklikkuse ning skinnid ei muutunud peale valusaid sündmusi korralikeks kodanikeks, vaid jäid psühhopaadi tasemel antisotsiaalideks. Pakuti ühesõnaga filmi kus puudus moraalitsev õppetund. Ärge laske end filmi esimesest pooltunnist heidutada mis kopeeris kohati Romper Stomperit ning nägi välja ääretult asjatundmatult linti võetud, dialoogidena lahtikirjutatud ja näidelduna puine. Kohe kui taipad, et tegu pole traditsioonilise draamaga, vaid sulle võidakse pakkuda üllatusi, läheb asi põnevaks. Aus film, Randolph Kret tundis teemat päris hästi sest lugu põhineb ta oma venna elukäigul. Skinhead-draamade seas ebahariliku sisuga, kahjuks ainult veidike amatöörlikult filmiks vorbitud. Isiklikult oleksin aga veel paari julget ääre poole liikuvat lisasammu oodanud. 4/5

Yeah, fuck you!