Varrak 2011
Kirjutades paar kuud tagasi Paavo Rintala dokumentaalromaanist Leningradin kohtalosinfonia pidasin seda nõukogudelikuks teemakäsitluseks ning tundsin puudust mitmes lisainfopalast ja aspektist mis võiksid avada kogu toimunud trägöödiat laiemalt. Anna Reid´i "Leningrad" pani põhimõtteliselt ühe pisikese lõiguga paika miks Rintala raamatut ei saa tõsiselt võtta, kuidas sellel ajal ilmunud ametlikud käsitlused olid kallutatud ning varjavad ja seda itte vaid raudse eesriide sees pool. Samuti pakkus raamat just seda taustainformatsiooni millest puudust olin tundnud, ehk siis inimlike tragöödiate taustal seletati ka kogu linna funktsioneerimise mehhanisme, katastroofile eelnenud ja järgnenud sündmusi, poliitilisi ja militaarseid otsuseid ning paaril korral anti sõna ka teisel pool rindejoont paiknevatele.Väga tasakaalustatud lähenemine, ei suruta liialt üksikisiku elusaatusele, ega toonitata traagikat, vaid maitsekalt antakse tükike siit ja sealt, luues realistliku, hingekraapivalt masendava, pildi näljast ning selle lõhkuvast jõust nii füüsilisest kui psüühilisest. Raamat mis sobib Nõukogude elu kujutamise pärast kindlasti Gulagi õudusi paljastavate teoste lisaks, andes veel ühe vaatenurga süsteemist kus inimhingel väärtus puudub. Soovitan lugeda, kuigi raamatu järelmõju võib olla üsna sünge. Minul endal läheb, nüüd juba nädalaid hiljem, pea iga päev külmkapi ust avades mõte korraks loetu peale.
Naised ja lapsed "nukuga".
Mul seda külmiku fenomeni ei ole, aga alati kui ma kohalikust burgeriputkast mööda kõnnin siis tuleb meelde Leningradi kannibalism.
ReplyDeleteSelle näljavärgiga mõjus mulle Farley Mowat´i "Lootuseta rahvas" rohkem, see ikka pani aastateks põntsu ära, siiani käib kummitamas. Soovitan lugeda!
ReplyDelete