Colonel Chabert

Le colonel Chabert - Yves Angelo 1994

Idioot ikka veel kummitab. Mitte, et film ise oma sisuga kummitaks, kuid see kaasnev jutt, et Dostojevski raamatut lugemata jääb filmi mõistmine poolikuks, sest lavastaja eeldas kõigist vaatajatest kirjatüki tundmist ning seega ei pidanud vajalikuks motiive ja karaktereid tugevamalyt kinnitada. Käesolev kinolugu põhines Balzac´i raamatul mida ma lugenud ei ole (nagu ka teisi selle kirjaniku töid) ja vaadates liikus mõte vägisi selle peale, et kas algupärase teosega tuttavale tundub ka siinses filmis kõik pinnapealne ning tegelaste motiivide lõpuni mõistmiseks läheb vaja raamatu abi. Ei tundunud nii, aga mis olen ka mina ütlema, võib-olla Idiooti vaadetes tundis Dostovsi romaani mitte lugenud vaataja samamoodi.

Igal juhul oli aga siinses filmis peategelaseks mees kes jagas tuba jääkaruga. Saage aru! Saatuse poolt vaessse sunnitud kolonelil oli hurtsikus kirjutuslaud ning selle ees magas täiskasvanud jääkaru samas ajal kui peremees küünlavalgel kirjatöödega tegeles. Kujutage ette kui äge, sul on kodus oma jääkaru! Tühja sest räpasusest ja loomahaisust mis filmis üht peenemat härrasmeest häiris, lõpuks on sul ju ikkagi jääkaru. Oleks ometi Sarnet samuti ühe jääkaru krikusse võtetele tassinud, aga kahjuks nii fantaasiarikas meie lavstaja ei olnud ja vast isegi juhul kui Dostojevskil oleks jääkaru salongi või kaardilauakaaslasena sisse kirjutatud. Hea draamalugu mis maalib huvitava pildi imperaatori surmajärgse Prantsusmaa kõrgklassi meelsusest. 3,5/5

Jääkaru! Faking A!