In the Soup

In the Soup - Alexandre Rockwell 1992

Indiekino raudvara, vaadatud enam kui kolm korda, kuigi viimasest oli nüüd juba aastaid möödunud. Film ajaga kehvemaks polnud muutunud, ma ise vaid nõudlikumaks ning seetõttu jäi sisse tunne justkui oleks lõpp veninud ning oma hoo kaotanud. Varasemast nagu ei mäletaks, et mul filmile midagi ette heita oli, nüüd aga tuli lõpustseeni ajal väike haigutus. Mis mis mis muidugi absoluutselt ei muuda tõsiasja, et tegu ikka kuratlikult mõnusa komöödiaga kus väike kunstipunnitajast filmisõber on end kõriaeguni Tarkovskist, Godard´ist ning Kurosawast täis õginud ning kavatseb nüüd ise uue maailmakino klassik-taiese luua. Raha aga napib ning seal tuleb mängu vana wise guy kes küll lubab produtseerida filmilavastust, kuid mässib noort režissööri hoopis sügavamale ja sügavamale krimimaailma.

Indiekino peab muidugi mustvalge olema, eriti NY üheksakümnendate alguse undergroundipuudutusega töö. Ja loomulikult peab seal olema vana sõltumatu kino saurus nagu Seymour Cassel ning uus (aasta 1992 mõistes) indikino tõusev täht nagu Steve Buscemi ning otse loomulikult peab väikeses kõrvalrollis nägema meest nagu Jim Jarmusch ning veelgi väiksemas rollis poisikest nagu Sam Rockwell, unustamata intensiivgeeniust nagu Stanley Tucci. See kõik on olemas ja on mustvalge ja on veel kääbus ning gorilla ja on koomilis-kurb nagu üks korralik New York´i lugu ikka. Klassika! 4,5/5

Võrratu Seymour Cassel.