Ma olin üsna kindel, et Fucking Amal on oma aja film ega suuda tänapäeval enam nii tugevalt mõjuda, aga oh sa poiss kuidas ma eksisin. See roheliste tomatite teema (no teate küll seda filmi millele vihjan nüüd) oli muidugi aasta 1998 ja sel ajal tegi ta tõesti head tööd, kuid tänapäeval on need jutustused tüdrukute vahelisest sõprusest (Ultra Bra - wohoo!!!) juba üsna laialt levinud ning sellega enam kulme kergitama ei pane. Küll aga oli film täielikult säilitanud oma nunnulikkuse ja naiivsuse. Seda isegi kuni banaalsete situatsioonideni, kuid sõna armas varjab lõpuks kõik piinlikuseni liikunud sussutamised. Filmi lihtsus ja selgus on geniaalne, ei mingit sügavusest kriipimist või kaunispildi manamist, kõik on klassikaliselt noortekas ja pop, aga samas nii puhas värske. Alexandra Dahlström (soovitan vaadata teda ka filmis Miss Sweden) ja Rebecka Liljeberg on suurepärased, eriti esimene kelle tegelaskuju tuuseldamist oli suur nauding jälgida. Nunnumeeter põhjas film. 5/5
Kolm nädalat tagasi tuli seletamatu ise selle filmi järele.
Noore poisina ei saanud ma küll aru, miks seda iga noor vaatama pidi. Geiteema oli siis vist nii uus ja põnev.
ReplyDeleteMa mäletan, kui see film meil kinodes jooksis ja selle pealkiri telekavas ning vist ka vastav plakat kesklinnas ilutses, polnud poisikesena sellist roppust nii avalikult trükituna tollal varem näinudki. Või siis oli tegu Baise moi'ga.
ReplyDelete