Mum & Dad - Steven Sheil 2008
Lausa jahmatav kuidas nii hea tundega film käis oma kõrgkoha kahekümnendal minutil välja, ega osanud siis kuni lõpuni millegi vapustavaga enam esile tulla. Briti peredraamade kõik elemandid ja must huumor samuti kenasti kohal, kuid horror ise jäi kesiseks. Tüüpilist britdraamat kergelt nihkesse pannes loodi väga hea pinnas kohaliku slasheri tegemiseks, kuid millegi pärast seda ei tehtud, vaid jäädi lihtsalt paari peksu, paari tapmise ning mõne piinamise ja jäsemete amputeerimise juurde toppama. Aga kui palju oleks veel võinud seal Isa ja Ema majas neid vere ja soolikanalju kruttida. 2/5
Thursday, March 31, 2011
Harjunpää ja kapteeni Karhu
Matti Yrjänä Joensuu - Harjunpää ja kapteeni Karhu
Otava 2007
Täna oli päeval vähe tööd. Töökaaslased jälgisid Pakistani ja India vahelist kriketimängu, maailmameistritiitle semifinaali mis nii tähtis, et mõlemal maal kuulutati tänane vabaks päevaks, andes riikide elanikele võimaluse telekast ülekannet vaadata. Piilusin ka korraks poole silmaga läptopi ekraani kust YouTube´i kuva suurusest kastist tuli mängu otsestriim, kuid haarasin peatselt raamatu ning lugesin poolelioleva Harjunpää lõpuni. Hea nagu ikka. Ja tegelasteks elu hammasrataste vahele jäänud Helsingi õnnetud nagu ikka, vaid Harjunpää eraelu oli seekord kirjanik vähe lahti kirjutanud, tavaliselt saab peale krimiloo alati ka paraja portsu tevaet politseuurija kodusest olukorrast.
Raamatust veel nii palju, et üks antikvariaadiahv püüdis mulle pehmekaanelist Kapteeni Karhu trükki pähe määrida väites, et uustrüki sarjas seda ei ilmunud. Jäin uskuma ning alles nädal tagasi avastasin, et kogu uue trüki kõvakaanelise sarjaga olin ka käesoleva ikkagi oma riiulisse saanud. Sarja teine raamat nii, et Töölö raamatukaupmees püüdis mulle lihtsalt pehmekaanelist valedega pähe määrida ja õnneks ma ei ostnud, muidu oleks kodus 2 eri trükki olnud.
Otava 2007
Täna oli päeval vähe tööd. Töökaaslased jälgisid Pakistani ja India vahelist kriketimängu, maailmameistritiitle semifinaali mis nii tähtis, et mõlemal maal kuulutati tänane vabaks päevaks, andes riikide elanikele võimaluse telekast ülekannet vaadata. Piilusin ka korraks poole silmaga läptopi ekraani kust YouTube´i kuva suurusest kastist tuli mängu otsestriim, kuid haarasin peatselt raamatu ning lugesin poolelioleva Harjunpää lõpuni. Hea nagu ikka. Ja tegelasteks elu hammasrataste vahele jäänud Helsingi õnnetud nagu ikka, vaid Harjunpää eraelu oli seekord kirjanik vähe lahti kirjutanud, tavaliselt saab peale krimiloo alati ka paraja portsu tevaet politseuurija kodusest olukorrast.
Raamatust veel nii palju, et üks antikvariaadiahv püüdis mulle pehmekaanelist Kapteeni Karhu trükki pähe määrida väites, et uustrüki sarjas seda ei ilmunud. Jäin uskuma ning alles nädal tagasi avastasin, et kogu uue trüki kõvakaanelise sarjaga olin ka käesoleva ikkagi oma riiulisse saanud. Sarja teine raamat nii, et Töölö raamatukaupmees püüdis mulle lihtsalt pehmekaanelist valedega pähe määrida ja õnneks ma ei ostnud, muidu oleks kodus 2 eri trükki olnud.
Ülemisel pildil olev raamat on riiuis, alumisel pildil olevat püüti müüja valega, et seda ei ole kõvade kaantega ilmunud. Tegelikult on aga krimiromaanist veel üks kõvakaaneline, keskmisel pildil olev, trükk välja lastud.
S&Man
S&Man - J.T. Petty 2006
Väga hea idee, kuid keskpärane teostus. Tegemist dokumentaalfilmiga fake snuff, rape ja slasherfilmide tegijatest. *SPOILER* Tõeliste vägivallakino tegijate vahele on aga poetatud üks režissööri poolt välja mõeldud tegelane ning mida film edasi, seda selgemaks saab, et mees võib-olla ei lavastagi oma filme näitlejatega, vaid tõesti jälitab võhivõõraid neid kaameraga salaja filmides ning hiljem tapab nad. Korralik idee ju teha täiesti õigest dokist väikese keeruga mockumentary, kuid seda tehti liiga oskamatult. Esiteks olid kõik ehtsate filmide intervjuueritavad lavastajad tuntud nimed (Bill Zebub, Fred Vogel) ja võõras nägu torkas koheselt silma, tundudes tõeliste tegijate kõrval nii kahvatuna, et õige doki lavastaja ei oleks sellisele mehele üldse rohkem kui 3 minutit tähelepanu pööranud. Samuti oli ka jutt selline veider, andes aimu, et siin nüüd midagi valesti ning peas paari võimalust läbi lastes, jäi see võlts võltstapafilmide tegija teema kohe sõelale.
Snuff on kraam mis toimib vaid ääretult väikeses koguses, ehk nagu Vogel siinsamas filmis ütleb, et tõeline snuff näeb välja ebatõeline, sest sa ei usu, justkui võiks kellegi surm nii lihtne ja väheütlev olla. Samamoodi lähenedes oleks tulnud tõelise mõrvari teemale siinses filmis samuti minimaalselt eetriaega anda ning seeläbi tõstatada ebamugavustunde, et kas mina vaatajana nüüd olen paranoiline, et märkasin siin väikseid ebakõlasid ning tüüp tundus psühhopaadine. J.T. Petty toob lihtsalt liiga palju kandikul ette, lõhkudes kiiksuga tegelase ja müsteeriumi võlu sellega ära. Ja lörtsib ka geniaalse mockumentary idee. *SPOILER END* 3/5
Väga hea idee, kuid keskpärane teostus. Tegemist dokumentaalfilmiga fake snuff, rape ja slasherfilmide tegijatest. *SPOILER* Tõeliste vägivallakino tegijate vahele on aga poetatud üks režissööri poolt välja mõeldud tegelane ning mida film edasi, seda selgemaks saab, et mees võib-olla ei lavastagi oma filme näitlejatega, vaid tõesti jälitab võhivõõraid neid kaameraga salaja filmides ning hiljem tapab nad. Korralik idee ju teha täiesti õigest dokist väikese keeruga mockumentary, kuid seda tehti liiga oskamatult. Esiteks olid kõik ehtsate filmide intervjuueritavad lavastajad tuntud nimed (Bill Zebub, Fred Vogel) ja võõras nägu torkas koheselt silma, tundudes tõeliste tegijate kõrval nii kahvatuna, et õige doki lavastaja ei oleks sellisele mehele üldse rohkem kui 3 minutit tähelepanu pööranud. Samuti oli ka jutt selline veider, andes aimu, et siin nüüd midagi valesti ning peas paari võimalust läbi lastes, jäi see võlts võltstapafilmide tegija teema kohe sõelale.
Snuff on kraam mis toimib vaid ääretult väikeses koguses, ehk nagu Vogel siinsamas filmis ütleb, et tõeline snuff näeb välja ebatõeline, sest sa ei usu, justkui võiks kellegi surm nii lihtne ja väheütlev olla. Samamoodi lähenedes oleks tulnud tõelise mõrvari teemale siinses filmis samuti minimaalselt eetriaega anda ning seeläbi tõstatada ebamugavustunde, et kas mina vaatajana nüüd olen paranoiline, et märkasin siin väikseid ebakõlasid ning tüüp tundus psühhopaadine. J.T. Petty toob lihtsalt liiga palju kandikul ette, lõhkudes kiiksuga tegelase ja müsteeriumi võlu sellega ära. Ja lörtsib ka geniaalse mockumentary idee. *SPOILER END* 3/5
Scream queens.
Tuesday, March 29, 2011
The Landscape of Times Past
Peter Englund - Mineviku maastikud
Olion 2005
Valik (sõja)ajaloolase Peter Englund´i esseid. Kirjanik alustab detailsete pilguheitudega lahingute, sõjakäikude ning väejuhtide ellu ning liigub lõpus tavaelu suunas, valgustades lugejat inimkonna olmeprobleemide ning kommete arengust, jõudes lõpuks isegi viktoriaanliku seksuaalmoraali lahkamiseni. Täis huvitavaid väikeseid infonoppeid mis kahjuks kauaks meelde ei jää, kuid loovad ajalooliselt mõistetava üldpildi möödaniku hindamiseks. Kirjutatud autorile omase kohatise subjektiivse kõrvalseisja kommentaariga, kõrvutamisega tänapäeva situatsioonidega, lihtsalt selgelt seletavas vormis ning mitme humoorika vaimukusega.Hariv ja samas mõnus lugemine.
Olion 2005
Valik (sõja)ajaloolase Peter Englund´i esseid. Kirjanik alustab detailsete pilguheitudega lahingute, sõjakäikude ning väejuhtide ellu ning liigub lõpus tavaelu suunas, valgustades lugejat inimkonna olmeprobleemide ning kommete arengust, jõudes lõpuks isegi viktoriaanliku seksuaalmoraali lahkamiseni. Täis huvitavaid väikeseid infonoppeid mis kahjuks kauaks meelde ei jää, kuid loovad ajalooliselt mõistetava üldpildi möödaniku hindamiseks. Kirjutatud autorile omase kohatise subjektiivse kõrvalseisja kommentaariga, kõrvutamisega tänapäeva situatsioonidega, lihtsalt selgelt seletavas vormis ning mitme humoorika vaimukusega.Hariv ja samas mõnus lugemine.
Herschell Gordon Lewis: The Godfather of Gore
Herschell Gordon Lewis: The Godfather of Gore - Frank Henenlotter, Jimmy Maslon 2010
Kultuslavastaja Frank Henenlotter´i austusavalduseks kahele oma iidolile oli vändata neist ja nende kinoloomingust täispikk dokumentaal, tõsi küll mite oma algatuslikult, vaid b-filmidest paar astet allpool olevate filmidega kaubitseva Something Weird´i tellimustööna. Kumaarideks produtsent David F. Friedman ja lavastaja Herschell Gordon Lewis. See tandem on USA kino jaoks nii mõnegi suure sammu astunud, aidanud kaasa nii tisside kui vere ekraanilejõudmisele ning loonud või lõplikult kujundand žanrid nagu nudie-cuties ja slasher. Isegi sõna "gore" mis praegu horrorsõpradel tavakasutuses, oli just Lewis´e suust alguse saanud.Eks ta veits selline something weird´i nõudvale vaatajale mõeldud oli, kes jutuks tulevatest filmidest ja õuduskino arengust juba üht-teist teavad ja asja mõnuga humoorikalt vaadata viitsib, tavavaataja jaoks võib veidi veniv ning arusaamatu olla. Filmid millest juttu tehakse on ju lõpuks kultuslikkusest hoolimata tõsiselt halvad ning jäävad vaid nn. friikide maiuspalaks, aga pisikese killu üldisesse ning paraja tüki USA indiekino ajalukku saab siit teosest kätte. 3/5
width="400" />
Kultuslavastaja Frank Henenlotter´i austusavalduseks kahele oma iidolile oli vändata neist ja nende kinoloomingust täispikk dokumentaal, tõsi küll mite oma algatuslikult, vaid b-filmidest paar astet allpool olevate filmidega kaubitseva Something Weird´i tellimustööna. Kumaarideks produtsent David F. Friedman ja lavastaja Herschell Gordon Lewis. See tandem on USA kino jaoks nii mõnegi suure sammu astunud, aidanud kaasa nii tisside kui vere ekraanilejõudmisele ning loonud või lõplikult kujundand žanrid nagu nudie-cuties ja slasher. Isegi sõna "gore" mis praegu horrorsõpradel tavakasutuses, oli just Lewis´e suust alguse saanud.Eks ta veits selline something weird´i nõudvale vaatajale mõeldud oli, kes jutuks tulevatest filmidest ja õuduskino arengust juba üht-teist teavad ja asja mõnuga humoorikalt vaadata viitsib, tavavaataja jaoks võib veidi veniv ning arusaamatu olla. Filmid millest juttu tehakse on ju lõpuks kultuslikkusest hoolimata tõsiselt halvad ning jäävad vaid nn. friikide maiuspalaks, aga pisikese killu üldisesse ning paraja tüki USA indiekino ajalukku saab siit teosest kätte. 3/5
width="400" />
Monday, March 28, 2011
Sunn O))) - Symptoms of Kali Yuga
Sunn O))) - Symptoms of Kali Yuga
1. Symptoms of Kali Yuga 07:10
2. Sorg 05:22
Tegin täna midagi haruldast, nimelt vaatasin standalone´i asemal DVD-d arvutist, sest kuidagi ei viitsinud kõrvetamismasinat tööle panna, vaid viskasin pildi otse kuvarile. Ja sobis suurepäraselt, sest valdavalt olen ma kõiki oise´i ning drone-doomi asju arvutiga ühendatud stereote kõlareist kuulanud ning seekord tuli saund ja tunnetus kohe väga tuttavlikult esile. Pilt ise poli selline eksperimentaalsete videolõikude kollaž, sobis heliga kokku küll. Bootleg. Vähemalt ametlikuks ei taha keegi seda veerandtunnist kahest muusikavideost koosnevat DVD-d tunnistada.
1. Symptoms of Kali Yuga 07:10
2. Sorg 05:22
Tegin täna midagi haruldast, nimelt vaatasin standalone´i asemal DVD-d arvutist, sest kuidagi ei viitsinud kõrvetamismasinat tööle panna, vaid viskasin pildi otse kuvarile. Ja sobis suurepäraselt, sest valdavalt olen ma kõiki oise´i ning drone-doomi asju arvutiga ühendatud stereote kõlareist kuulanud ning seekord tuli saund ja tunnetus kohe väga tuttavlikult esile. Pilt ise poli selline eksperimentaalsete videolõikude kollaž, sobis heliga kokku küll. Bootleg. Vähemalt ametlikuks ei taha keegi seda veerandtunnist kahest muusikavideost koosnevat DVD-d tunnistada.
Detective Montalbano - The Snack Thief
Il ladro di merendine - Alberto Sironi 1999
Brittide teleseriaalide tuules ning formaadis otsustasid italiaanod samuti vändata krimisarja kus peategelaseks väikelinna detektiiv, praegusel juhul siis komissaar Montalbano ja tegevuspaigaks sitsiilia kalurilinn. Erinevalt briti vaoshoitud meestest, karjuvad itaalia mendid igal võimalikul juhul. Vehivad kätega, prööklevad, näitavad välja, et on pidevalt pahurad, kuid vajadusel ka lipitsevad ning puhuvad mesijuttu. Selline õudne macho-sõnn on ka Montalbano ning ega erilist aru samuti oma, juhtum lahenes seekord tänu juhustele. Itaalias peale La piovra´t (meie keeli see Merekoletis) kõige populaarsem politseiseriaal, kuid mina vaatan vist vaid veel ühe ainsa stoori ja kui see ka keskmisest parem pole, siis loobun nende topakate karjuvate politseinikega edasi seiklemast. Krimka ise veel selline korralik aga tegelased väga vastumeelsed. 3/5
Brittide teleseriaalide tuules ning formaadis otsustasid italiaanod samuti vändata krimisarja kus peategelaseks väikelinna detektiiv, praegusel juhul siis komissaar Montalbano ja tegevuspaigaks sitsiilia kalurilinn. Erinevalt briti vaoshoitud meestest, karjuvad itaalia mendid igal võimalikul juhul. Vehivad kätega, prööklevad, näitavad välja, et on pidevalt pahurad, kuid vajadusel ka lipitsevad ning puhuvad mesijuttu. Selline õudne macho-sõnn on ka Montalbano ning ega erilist aru samuti oma, juhtum lahenes seekord tänu juhustele. Itaalias peale La piovra´t (meie keeli see Merekoletis) kõige populaarsem politseiseriaal, kuid mina vaatan vist vaid veel ühe ainsa stoori ja kui see ka keskmisest parem pole, siis loobun nende topakate karjuvate politseinikega edasi seiklemast. Krimka ise veel selline korralik aga tegelased väga vastumeelsed. 3/5
Sitsiilia Vic Mackey noort kolleegi õpetamas.
Sunday, March 27, 2011
American Dad! - 5. season
American Dad! - 5. season - Mike Barker, Seth MacFarlane, Matt Weitzman 2007
Mõtlesin just täna DVD riiuleid sorteerides (peaks mingi posu müüki panema ja saadud raha eest mõne plaadi reliisima) ja Family Guy kolme esimese sesooni box´e käes kõigutades, et peaks need uuesti läbi vaatama, viimasest korrast on juba 7-8 aastat möödas ja mäletamist mööda olid need ikka kuradima head sesoonid. Kahjuks ei saa sama öelda American Dad´i viienda kohta. Ütleks siis, et see oli samamoodi alla vajunud nagu Family Guy viies, paar nalja vaid episoodi kohta, kuigi tegijatel on tunne, et üks pidev huumoripidu käib. Täitsa jama veel mitte aga millegi tõesilelt eredaga ei üllatatud. 2/5
Mõtlesin just täna DVD riiuleid sorteerides (peaks mingi posu müüki panema ja saadud raha eest mõne plaadi reliisima) ja Family Guy kolme esimese sesooni box´e käes kõigutades, et peaks need uuesti läbi vaatama, viimasest korrast on juba 7-8 aastat möödas ja mäletamist mööda olid need ikka kuradima head sesoonid. Kahjuks ei saa sama öelda American Dad´i viienda kohta. Ütleks siis, et see oli samamoodi alla vajunud nagu Family Guy viies, paar nalja vaid episoodi kohta, kuigi tegijatel on tunne, et üks pidev huumoripidu käib. Täitsa jama veel mitte aga millegi tõesilelt eredaga ei üllatatud. 2/5
Saturday, March 26, 2011
EDASI - Live At Hobusepea Gallery
EDASI - Live At Hobusepea Gallery (2011)
Track One 8:30
Track Two 4:24
Track Three 5:44
Track Four 7:10
Kokku 25.50.
videolõik kontserdist
Mu blogi üheksas reliis on ultra-limiteeritud Edasi kontsertsalvestis Hobusepea galeriis toimunud live´ist kus peale härra Kleisi musitseerisid veel EDASI koosseisus Mart Umbleja trummidel, Madis Alumäe kitarril ning taldrikuga kolistav ning mikrisse ragistav Roomet Jakabi. Lugude vahele kuuleb tänuliku kuulajaskonna kiitvait käteplaksutusi . Isiklik lemmik plaadilt on träck 2 mis kõlab justkui diktaatori kõne juhti palavalt armastavale rahvahulgale, aga kõik lood on head ning poolest tunnist kübeke lühem kontsert kulgeb väga mõnusa fiili ning toitva heliga.
Läbi müüdud.
Track One 8:30
Track Two 4:24
Track Three 5:44
Track Four 7:10
Kokku 25.50.
videolõik kontserdist
Mu blogi üheksas reliis on ultra-limiteeritud Edasi kontsertsalvestis Hobusepea galeriis toimunud live´ist kus peale härra Kleisi musitseerisid veel EDASI koosseisus Mart Umbleja trummidel, Madis Alumäe kitarril ning taldrikuga kolistav ning mikrisse ragistav Roomet Jakabi. Lugude vahele kuuleb tänuliku kuulajaskonna kiitvait käteplaksutusi . Isiklik lemmik plaadilt on träck 2 mis kõlab justkui diktaatori kõne juhti palavalt armastavale rahvahulgale, aga kõik lood on head ning poolest tunnist kübeke lühem kontsert kulgeb väga mõnusa fiili ning toitva heliga.
Läbi müüdud.
Kujundusdetail. Õlimaal "Horror Hospital".
Red White & Blue
Red White & Blue - Simon Rumley 2010
Tugev indiedraama. Ilma spoilerdamata on sellest filmist raske rääkida, sest juba paari lausega annaks nii palju eelaimusi filmi vaatamiseks, et tõeline nauding jääb tulemata. Täiesti puhta lehena seda meisterlikult üles ehitatud põnevikku vaatama asudes saab aga lasta peas seda mõnusat mängu, et alul mis toimub ja siis kümneid eri variante, et kuidas hakkab toimuma ja milleks? Üllatusi jagub, kuigi tähelepanelik vaataja saab peategelasest mehe jutus juba päris filmi alul aru kuhu suunas tüüritakse. Ometigi on lavastaja teinud palju tööd montaažiga ja stseenide paigutusega ning see võib mõtteid harali ajada nii, et lõpuks ikkagi tuleb kogu see ...(olgu, ütlen siis ära)...vägivallateema ootamatusena. Mäng on paljuski empaatiavõimel ning see võib segadusse ajada. Valu, nii otsest kui kaudset tehakse filmis ohtralt, teades aga vaid, et miskit paha on tulekul, võib langeda filmi edasist tegevust aimates mitmesse lõksu, lihtsalt traagikat tuleb nii mitmest suunast.
Kiitsin ülesehitust, kuid hea sõna tuleb öelda ka tegelaskujude kohta. Indiekinos on ikka neid meeldejäävaid tegelasi olnud, kuid käesoleva filmi "austusavaldustega vallandatud" meespeaosaline, haiget saanud ja haiget tegev neiu ning kamp punk-rock staare olid väga filigraansed karakterid ning nende taustad suurepäraselt loodud ja arusaadavalt välja toodud. Täispunktid ei tule vaid selle pärast, et peale esimest karmilt otsekohest noalööki ei tundunud järgmised enam nii valusatena. Muidugi ei olnud see ka lavastaja taotlus, sest vastasel juhul oleks ta veelgi enam rõhunud veremekile. Tema aga rääkis meile peenelt peidetud valitsusekriitilise noodiga traagilise armastusloo Texase südamest. 4/5
Tugev indiedraama. Ilma spoilerdamata on sellest filmist raske rääkida, sest juba paari lausega annaks nii palju eelaimusi filmi vaatamiseks, et tõeline nauding jääb tulemata. Täiesti puhta lehena seda meisterlikult üles ehitatud põnevikku vaatama asudes saab aga lasta peas seda mõnusat mängu, et alul mis toimub ja siis kümneid eri variante, et kuidas hakkab toimuma ja milleks? Üllatusi jagub, kuigi tähelepanelik vaataja saab peategelasest mehe jutus juba päris filmi alul aru kuhu suunas tüüritakse. Ometigi on lavastaja teinud palju tööd montaažiga ja stseenide paigutusega ning see võib mõtteid harali ajada nii, et lõpuks ikkagi tuleb kogu see ...(olgu, ütlen siis ära)...vägivallateema ootamatusena. Mäng on paljuski empaatiavõimel ning see võib segadusse ajada. Valu, nii otsest kui kaudset tehakse filmis ohtralt, teades aga vaid, et miskit paha on tulekul, võib langeda filmi edasist tegevust aimates mitmesse lõksu, lihtsalt traagikat tuleb nii mitmest suunast.
Kiitsin ülesehitust, kuid hea sõna tuleb öelda ka tegelaskujude kohta. Indiekinos on ikka neid meeldejäävaid tegelasi olnud, kuid käesoleva filmi "austusavaldustega vallandatud" meespeaosaline, haiget saanud ja haiget tegev neiu ning kamp punk-rock staare olid väga filigraansed karakterid ning nende taustad suurepäraselt loodud ja arusaadavalt välja toodud. Täispunktid ei tule vaid selle pärast, et peale esimest karmilt otsekohest noalööki ei tundunud järgmised enam nii valusatena. Muidugi ei olnud see ka lavastaja taotlus, sest vastasel juhul oleks ta veelgi enam rõhunud veremekile. Tema aga rääkis meile peenelt peidetud valitsusekriitilise noodiga traagilise armastusloo Texase südamest. 4/5
Üks pisike spoiler ikka.
Beyond the Black Rainbow
Beyond the Black Rainbow - Panos Cosmatos 2011
Popi pildiga film. Pean silmas nüüd seda kaheksakümnendate retrokultust, witch house´i märkide keelt, mängu konspiratsiooniteooriatega ning psühhedeelsete droogide kummardamist. Beyond the Black Rainbow pakkus just täpselt seda ja väga kenas visuaalses vormis. Tegevus aastal 1983. Salajases laboris hoitakse kinni tapvate psi-võimetega noort tütarlast keda psühholoog käib aeg-ajalt küsimustega pinnimas, valdavalt aga jälgib monitoride kaudu ning keerab vajadusel juurde neiu teadvust ja parameeli pärssivaid elektrolaineid. Kõik on nappides toonides, monotoonne ning steriilne. Täpsusega üles ehitatud stseenid, ei ühtegi asjatut liigutust ega niisama pillatud sõna. Kammerlik ja väljapeetud, tihti muusikale ruumi jättev ning viimasel on tõesti suur osa kogu meeleolu loomisel.
Aga kohe kindlasti liiga kaua kestev. Alla kahe tunni jäävast filmist oleks võinud vabalt pool tundi välja napsata ning sellest materjalist oleks saanud muusikavideo Daft Punk, hipster-electro tegijad, mõni popim gootibänd ning miks mitte ka eksperimenteerivam black metal rühmitus. Lõige tuleks enim filmile kasuks kuna sisu on nõrgapoolne. Film on meeletult ilus ja kohe tekib tunne, et peaks loogiliselt ka samavõrra huvitav olema, kuid neid ootusi ei täideta ja seetõttu jääb lõpuks ikkagi mulje teosest kui venivast linaloost. Kärbituna suruks tegevust tihkemaks ning üldmulje paraneks, muidu aga lihtsalt selline moodsa tundega kena film mida kõige õigem on vast nautida hiiglaslikult kinoekraanilt ning väikese keemilise abilisega keele all. Aga võib-olla ka mitte. Bad trip võib samuti tulla, sest peale stilistilise silmailu pakutakse veel ka verd ja värdjaid. 3/5
Popi pildiga film. Pean silmas nüüd seda kaheksakümnendate retrokultust, witch house´i märkide keelt, mängu konspiratsiooniteooriatega ning psühhedeelsete droogide kummardamist. Beyond the Black Rainbow pakkus just täpselt seda ja väga kenas visuaalses vormis. Tegevus aastal 1983. Salajases laboris hoitakse kinni tapvate psi-võimetega noort tütarlast keda psühholoog käib aeg-ajalt küsimustega pinnimas, valdavalt aga jälgib monitoride kaudu ning keerab vajadusel juurde neiu teadvust ja parameeli pärssivaid elektrolaineid. Kõik on nappides toonides, monotoonne ning steriilne. Täpsusega üles ehitatud stseenid, ei ühtegi asjatut liigutust ega niisama pillatud sõna. Kammerlik ja väljapeetud, tihti muusikale ruumi jättev ning viimasel on tõesti suur osa kogu meeleolu loomisel.
Aga kohe kindlasti liiga kaua kestev. Alla kahe tunni jäävast filmist oleks võinud vabalt pool tundi välja napsata ning sellest materjalist oleks saanud muusikavideo Daft Punk, hipster-electro tegijad, mõni popim gootibänd ning miks mitte ka eksperimenteerivam black metal rühmitus. Lõige tuleks enim filmile kasuks kuna sisu on nõrgapoolne. Film on meeletult ilus ja kohe tekib tunne, et peaks loogiliselt ka samavõrra huvitav olema, kuid neid ootusi ei täideta ja seetõttu jääb lõpuks ikkagi mulje teosest kui venivast linaloost. Kärbituna suruks tegevust tihkemaks ning üldmulje paraneks, muidu aga lihtsalt selline moodsa tundega kena film mida kõige õigem on vast nautida hiiglaslikult kinoekraanilt ning väikese keemilise abilisega keele all. Aga võib-olla ka mitte. Bad trip võib samuti tulla, sest peale stilistilise silmailu pakutakse veel ka verd ja värdjaid. 3/5
Thursday, March 24, 2011
Farts Of Fury - Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta
Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta - Eesti Rahvas, Rain Tolk 2011
Ei tea kus need kiidusõnade lausujad end peidavad, igal juhul olen mina kokku puutunud vaid nende inimestega kes filmi leigelt on suhtunud. Esilinastuspidu välja arvatud, seal oli küll kolm saalitäit inimesi kes kõik filmi heaks või vähemalt korralikuks pidasid. Mina nende hulgas. Ootasin ikka "Vanad ja Kobedad" ning "Jan Uuspõld läheb Tartu" laadi janti kus tegijaile endile vaimukatena tundunud sketšid üksteise peale laotuna jätavad kinosaali naerma vaid nõrgamõistusliku hooldekodust plehku pistnud nooruki, kuid üllatuslikult kulges Kormoraanid ilma suuremat sorti palagani pakkumata. Korra libastuti tõesti, tehti seda "american pie" kuuekümne kuuendat remake´i ning kohe valus oli seda muidu nii vaikselt kulgevas linaloos vaadata. Samas jälle oli see "nussistseen" paljude jaoks filmi tipphetkeks.
Igal juhul huumor (nii palju kui seda oli) kulges, jumal tänatud, tagasihoidlikult ning igasugustel juttudel kuidas Maimik ja Tolk lasid Coca-Cola Plaza istmed kiledega katta kuna nende filmi vaatav publik kuseb end naerust rõkates täis, ei vastanud tõele. Siin peitub üks mu tuttavate rahulolematuse allikas. Mina läksin vaatama ülimagedat pullitamist ja olin rõõmus kui pakuti tagasihoidlikumat humoorikate nõksudega teost. Paljud aga läksid vaatama just seda siga-janti ning pettusid kui said põhjamaise lastefilmi toonides perekomöödia. Mulle meeldis, et kuulsused olid filmi paigutatud maitsekalt ning üle eksploiteerimata aga kindlasti lootsid paljud näha nimekaid staare hoopis mõjuvamates rollides ja jaburamates situatsioonides.
Väheke filmist endast. Maimiku sotsiaalkriitiline joon annab siin tugevat tooni. Peategelaseks on ema pensionist ning juhuotsadest elatuv üle keskea jõudnud alkohoolik kes elab noorpõlvest külge jäänud ulmades, andmata enesele aru, et tema ühe süvenev joomarlus teeb lähedastele haiget. Ema muidugi andestab pojale alati, kuid sellist suhtumist peab ta enesestmõistetavaks ka kaaslaste poolt, pettes ja valetades neile häbematult ja igal võimalusel. Visates õhku lubadusi ja ideid, kuid olles ise esimene kes reedab ja alt ära hüppab. Päriselus saaks selline mees haiget aga kuna tegu on lõppude-lõpuks ikkagi komöödiaga, siis kõik aga andestavad ja lõpuks lükatakse joodiku käevangu veel ka üks kohtlase käitumisega näitsik. Parm peab ennast rockariks, kuid tõestab iga lause ja teoga vastupidist, olles koheselt võimeline astuma tagasi nii rock´i kui rockstaari teelt. Näiteks minu alkohoolikust onu peab ennast küla kõige kõvemaks joomameheks, Kanguri mängitud peategelane aga oma alkoluuludes meheks kes rokkari samme seab.
Suurim auk minu jaoks oli filmis romantika puudumine. Ilma romantikata pole mõtet neidusid kaasata ja suhte pinnapealsus töötas filmile, eriti aga kohe lõpus, tugevalt vastu. Romantikat oli küll püütud asendada Saku Rock´i ning Saku Originaaliga, kuid asendusest jäi väheks. Oleks igas kaadris (mina näiteks nägin vähemalt paari tosinat kaadrit kus kasvumärjuke puudus täielikult!) Rocki õlle logo olnud, oleks vast õlu tihkemalt puudujääke armusuhtes asendada suutnud, nüüd jäi ikka lembest piisavalt vajaka ja tundus lausa juurdepunnitatuna.
Maimik vabandas end paar nädalat enne esilinastust raadios välja väites, et tema oma isiklikku visiooni ja tahet filmi panna ei saanud, vaid tegi nii nagu rahastaja soovis ning eesti rahvas tahtis. Eks siis eesti rahvas sellist filmi soovis, nn. "hallidele massidele" ikka parem kui koera laiba tassimine, kõrberaudteel komberdamine või püssiga masturbeerimine. Ise soome verd poisina astun seekord "eesti rahvas tahtis" kambast kõrvale ja ütlen niisama, et vaatamata ligadi-logadi momentidele oli tegu siiski üsna mõnusa filmiga kus head mussi (kahjuks mitte Kormoranide oma), lahedaid kõrvalosatäitjaid, paar-kolm vaimukust ning muidu täitsa tsill kulgemine. Mina, nagu enamus avapeol viibinutest kellega sõna vahetasin, sain positiivse üllatuse. 3,5/5
Ei tea kus need kiidusõnade lausujad end peidavad, igal juhul olen mina kokku puutunud vaid nende inimestega kes filmi leigelt on suhtunud. Esilinastuspidu välja arvatud, seal oli küll kolm saalitäit inimesi kes kõik filmi heaks või vähemalt korralikuks pidasid. Mina nende hulgas. Ootasin ikka "Vanad ja Kobedad" ning "Jan Uuspõld läheb Tartu" laadi janti kus tegijaile endile vaimukatena tundunud sketšid üksteise peale laotuna jätavad kinosaali naerma vaid nõrgamõistusliku hooldekodust plehku pistnud nooruki, kuid üllatuslikult kulges Kormoraanid ilma suuremat sorti palagani pakkumata. Korra libastuti tõesti, tehti seda "american pie" kuuekümne kuuendat remake´i ning kohe valus oli seda muidu nii vaikselt kulgevas linaloos vaadata. Samas jälle oli see "nussistseen" paljude jaoks filmi tipphetkeks.
Igal juhul huumor (nii palju kui seda oli) kulges, jumal tänatud, tagasihoidlikult ning igasugustel juttudel kuidas Maimik ja Tolk lasid Coca-Cola Plaza istmed kiledega katta kuna nende filmi vaatav publik kuseb end naerust rõkates täis, ei vastanud tõele. Siin peitub üks mu tuttavate rahulolematuse allikas. Mina läksin vaatama ülimagedat pullitamist ja olin rõõmus kui pakuti tagasihoidlikumat humoorikate nõksudega teost. Paljud aga läksid vaatama just seda siga-janti ning pettusid kui said põhjamaise lastefilmi toonides perekomöödia. Mulle meeldis, et kuulsused olid filmi paigutatud maitsekalt ning üle eksploiteerimata aga kindlasti lootsid paljud näha nimekaid staare hoopis mõjuvamates rollides ja jaburamates situatsioonides.
Väheke filmist endast. Maimiku sotsiaalkriitiline joon annab siin tugevat tooni. Peategelaseks on ema pensionist ning juhuotsadest elatuv üle keskea jõudnud alkohoolik kes elab noorpõlvest külge jäänud ulmades, andmata enesele aru, et tema ühe süvenev joomarlus teeb lähedastele haiget. Ema muidugi andestab pojale alati, kuid sellist suhtumist peab ta enesestmõistetavaks ka kaaslaste poolt, pettes ja valetades neile häbematult ja igal võimalusel. Visates õhku lubadusi ja ideid, kuid olles ise esimene kes reedab ja alt ära hüppab. Päriselus saaks selline mees haiget aga kuna tegu on lõppude-lõpuks ikkagi komöödiaga, siis kõik aga andestavad ja lõpuks lükatakse joodiku käevangu veel ka üks kohtlase käitumisega näitsik. Parm peab ennast rockariks, kuid tõestab iga lause ja teoga vastupidist, olles koheselt võimeline astuma tagasi nii rock´i kui rockstaari teelt. Näiteks minu alkohoolikust onu peab ennast küla kõige kõvemaks joomameheks, Kanguri mängitud peategelane aga oma alkoluuludes meheks kes rokkari samme seab.
Suurim auk minu jaoks oli filmis romantika puudumine. Ilma romantikata pole mõtet neidusid kaasata ja suhte pinnapealsus töötas filmile, eriti aga kohe lõpus, tugevalt vastu. Romantikat oli küll püütud asendada Saku Rock´i ning Saku Originaaliga, kuid asendusest jäi väheks. Oleks igas kaadris (mina näiteks nägin vähemalt paari tosinat kaadrit kus kasvumärjuke puudus täielikult!) Rocki õlle logo olnud, oleks vast õlu tihkemalt puudujääke armusuhtes asendada suutnud, nüüd jäi ikka lembest piisavalt vajaka ja tundus lausa juurdepunnitatuna.
Maimik vabandas end paar nädalat enne esilinastust raadios välja väites, et tema oma isiklikku visiooni ja tahet filmi panna ei saanud, vaid tegi nii nagu rahastaja soovis ning eesti rahvas tahtis. Eks siis eesti rahvas sellist filmi soovis, nn. "hallidele massidele" ikka parem kui koera laiba tassimine, kõrberaudteel komberdamine või püssiga masturbeerimine. Ise soome verd poisina astun seekord "eesti rahvas tahtis" kambast kõrvale ja ütlen niisama, et vaatamata ligadi-logadi momentidele oli tegu siiski üsna mõnusa filmiga kus head mussi (kahjuks mitte Kormoranide oma), lahedaid kõrvalosatäitjaid, paar-kolm vaimukust ning muidu täitsa tsill kulgemine. Mina, nagu enamus avapeol viibinutest kellega sõna vahetasin, sain positiivse üllatuse. 3,5/5
Padari sell-out hetk oli hea lüke.
Von - Satanic Blood Ritual
Von - Satanic Blood Ritual
Live at Stone, San Francisco CA, 1991: 43:25
01. Veinen
02. Watain
03. Lamb
04. Evisc
05. Release
06. Satanic Blood
07. Veadtuck
08. Chalice of Blood
09. Goat Christ
10. Vennt
11. Dissection Inhuman
12. Von
Live at Omni, Oakland CA, 1991: 31:49
01. Devil Pig
02. Veinen
03. Watain
04. Lamb
05. Evisc
06. Release
07. Satanic Blood
08. Veadtuck
09. Chalice of Blood
10. Dissection Inhuman
11. Jesus Stain
12. Christ Fire
13. Goat Christ
Koosneb neljast kontsertsalvestisest ning esimest vaadates tekkis tunne, et nende paarikümne aasta tagune videokaameraga üles võetud ning hilisemalt videoeffektidega rikastatud 23 minutiline lõik nägi välja täpselt selline nagu iga UGBM mees enda loomingut näha sooviks. Konarlik, hüplik, nihkes, inetute värvidega, rumala montaažiga, amatöörlik ja samas üdini ehe ning kui sinna veel peatumatu brutaalne kütmine juurde arvata, saab päris küpse bm-koogi kätte. Teised videolõigud ei pakkunud muusikaliselt ega pildiliselt sellist naudingut kui menüü 2 chapter 1 alt leiduv kraam.
Live at Stone, San Francisco CA, 1991: 43:25
01. Veinen
02. Watain
03. Lamb
04. Evisc
05. Release
06. Satanic Blood
07. Veadtuck
08. Chalice of Blood
09. Goat Christ
10. Vennt
11. Dissection Inhuman
12. Von
Live at Omni, Oakland CA, 1991: 31:49
01. Devil Pig
02. Veinen
03. Watain
04. Lamb
05. Evisc
06. Release
07. Satanic Blood
08. Veadtuck
09. Chalice of Blood
10. Dissection Inhuman
11. Jesus Stain
12. Christ Fire
13. Goat Christ
Koosneb neljast kontsertsalvestisest ning esimest vaadates tekkis tunne, et nende paarikümne aasta tagune videokaameraga üles võetud ning hilisemalt videoeffektidega rikastatud 23 minutiline lõik nägi välja täpselt selline nagu iga UGBM mees enda loomingut näha sooviks. Konarlik, hüplik, nihkes, inetute värvidega, rumala montaažiga, amatöörlik ja samas üdini ehe ning kui sinna veel peatumatu brutaalne kütmine juurde arvata, saab päris küpse bm-koogi kätte. Teised videolõigud ei pakkunud muusikaliselt ega pildiliselt sellist naudingut kui menüü 2 chapter 1 alt leiduv kraam.
The Razor's Edge
The Razor's Edge - Edmund Goulding 1946
Varasema filmiversiooni vaatamine tõestas vaid kui hea on hilisem, pani mind mitmeid kordi mõtlema, et kui meisterlikult oli ühe traagilise loo vaatajani toonud John Byrum, lisades sinna nii ajastule omaseid vooge kui ka kübekese koomikat läbi fantastiliselt rolli sobiva Bill Murray´i. 1946 aasta versioon hüppas esiteks täielikult üle nn. kadunud põlvkonna kujutamisest, arvatavasti WW2 järgselt oli koju naasva sõduri hingetühjuse kujutamine lihtsalt ebapatriootlik ning mittesoovitatav teema. Sõda ja selles ellu jäämise taak kui peategelase tundeelu segav ning samas kannustav jõud, mainiti ära vaid möödaminnes ning vaid romaani lugenuna (või hilisema ekraniseeringuga tuttav olles) oli võimalik Larry Darrell´i elust mingit aimu saada. Põhja polnud all ühesõnaga.
Arvati, et piisab narraatorist (teine üdini häiriv lisa, ehk kirjanik W. Somerset Maugham´i isiklik kohalolek tegevuse juures) kes oma tekstiga peaks tühikuid siluma ning kelle kiibitsemine tegelaste ümber tuleb kasuks juhtuvate asjade mõistmisel. Kolmandaks oli väga ebameeldiv Sophie MacDonald´i sulni kangelanna osatähtsuse vähendamine, tema traagika suruti tahaplaanile ning vajadusel lisati seiku mis oleksid pidanud kogu linaloo vältel aeg ajalt esile kerkima. Nüüd aga vajati korraks minevikusidet Larry´ga ja see toodi paari lausega dialoogis esile, selle asemel, et vaatajat juba varem meeleolult ette valmistada.
Gene Tierney mängides Isabel Bradley´d röövis Sophie isikupära, sättides ennast rambivalgusesse. Talle tuleb küll näitlejana kiitust jagada, väga jõuline esitus, kuid ühe näitlejanna eelistamine teisele ei olnud just parim lüke, jättes mitmeti arusaamatuks Larry valikud ning hilisema hingevalu. Tyrone Power oli lihtsalt nukuge ning Murray tasemeni ei küündinud kuidagi. Edmund Goulding oli teinud lihtsalt ühe rikaste armuloo kus sõjamasendusele ega kiindumuste taga seisvale traagikale ruumi ei olnud. Vaadake parem aastal 1984 valminud ekraaniversiooni. 2,5/5
Varasema filmiversiooni vaatamine tõestas vaid kui hea on hilisem, pani mind mitmeid kordi mõtlema, et kui meisterlikult oli ühe traagilise loo vaatajani toonud John Byrum, lisades sinna nii ajastule omaseid vooge kui ka kübekese koomikat läbi fantastiliselt rolli sobiva Bill Murray´i. 1946 aasta versioon hüppas esiteks täielikult üle nn. kadunud põlvkonna kujutamisest, arvatavasti WW2 järgselt oli koju naasva sõduri hingetühjuse kujutamine lihtsalt ebapatriootlik ning mittesoovitatav teema. Sõda ja selles ellu jäämise taak kui peategelase tundeelu segav ning samas kannustav jõud, mainiti ära vaid möödaminnes ning vaid romaani lugenuna (või hilisema ekraniseeringuga tuttav olles) oli võimalik Larry Darrell´i elust mingit aimu saada. Põhja polnud all ühesõnaga.
Arvati, et piisab narraatorist (teine üdini häiriv lisa, ehk kirjanik W. Somerset Maugham´i isiklik kohalolek tegevuse juures) kes oma tekstiga peaks tühikuid siluma ning kelle kiibitsemine tegelaste ümber tuleb kasuks juhtuvate asjade mõistmisel. Kolmandaks oli väga ebameeldiv Sophie MacDonald´i sulni kangelanna osatähtsuse vähendamine, tema traagika suruti tahaplaanile ning vajadusel lisati seiku mis oleksid pidanud kogu linaloo vältel aeg ajalt esile kerkima. Nüüd aga vajati korraks minevikusidet Larry´ga ja see toodi paari lausega dialoogis esile, selle asemel, et vaatajat juba varem meeleolult ette valmistada.
Gene Tierney mängides Isabel Bradley´d röövis Sophie isikupära, sättides ennast rambivalgusesse. Talle tuleb küll näitlejana kiitust jagada, väga jõuline esitus, kuid ühe näitlejanna eelistamine teisele ei olnud just parim lüke, jättes mitmeti arusaamatuks Larry valikud ning hilisema hingevalu. Tyrone Power oli lihtsalt nukuge ning Murray tasemeni ei küündinud kuidagi. Edmund Goulding oli teinud lihtsalt ühe rikaste armuloo kus sõjamasendusele ega kiindumuste taga seisvale traagikale ruumi ei olnud. Vaadake parem aastal 1984 valminud ekraaniversiooni. 2,5/5
Gene Tierney oleks võinud Isabelli mängida 1984 versioonis, siis annaks uuslavastusele kõhklemata kümme kümnest.