Farts Of Fury - Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta

Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta - Eesti Rahvas, Rain Tolk 2011

Ei tea kus need kiidusõnade lausujad end peidavad, igal juhul olen mina kokku puutunud vaid nende inimestega kes filmi leigelt on suhtunud. Esilinastuspidu välja arvatud, seal oli küll kolm saalitäit inimesi kes kõik filmi heaks või vähemalt korralikuks pidasid. Mina nende hulgas. Ootasin ikka "Vanad ja Kobedad" ning "Jan Uuspõld läheb Tartu" laadi janti kus tegijaile endile vaimukatena tundunud sketšid üksteise peale laotuna jätavad kinosaali naerma vaid nõrgamõistusliku hooldekodust plehku pistnud nooruki, kuid üllatuslikult kulges Kormoraanid ilma suuremat sorti palagani pakkumata. Korra libastuti tõesti, tehti seda "american pie" kuuekümne kuuendat remake´i ning kohe valus oli seda muidu nii vaikselt kulgevas linaloos vaadata. Samas jälle oli see "nussistseen" paljude jaoks filmi tipphetkeks.

Igal juhul huumor (nii palju kui seda oli) kulges, jumal tänatud, tagasihoidlikult ning igasugustel juttudel kuidas Maimik ja Tolk lasid Coca-Cola Plaza istmed kiledega katta kuna nende filmi vaatav publik kuseb end naerust rõkates täis, ei vastanud tõele. Siin peitub üks mu tuttavate rahulolematuse allikas. Mina läksin vaatama ülimagedat pullitamist ja olin rõõmus kui pakuti tagasihoidlikumat humoorikate nõksudega teost. Paljud aga läksid vaatama just seda siga-janti ning pettusid kui said põhjamaise lastefilmi toonides perekomöödia. Mulle meeldis, et kuulsused olid filmi paigutatud maitsekalt ning üle eksploiteerimata aga kindlasti lootsid paljud näha nimekaid staare hoopis mõjuvamates rollides ja jaburamates situatsioonides.

Väheke filmist endast. Maimiku sotsiaalkriitiline joon annab siin tugevat tooni. Peategelaseks on ema pensionist ning juhuotsadest elatuv üle keskea jõudnud alkohoolik kes elab noorpõlvest külge jäänud ulmades, andmata enesele aru, et tema ühe süvenev joomarlus teeb lähedastele haiget. Ema muidugi andestab pojale alati, kuid sellist suhtumist peab ta enesestmõistetavaks ka kaaslaste poolt, pettes ja valetades neile häbematult ja igal võimalusel. Visates õhku lubadusi ja ideid, kuid olles ise esimene kes reedab ja alt ära hüppab. Päriselus saaks selline mees haiget aga kuna tegu on lõppude-lõpuks ikkagi komöödiaga, siis kõik aga andestavad ja lõpuks lükatakse joodiku käevangu veel ka üks kohtlase käitumisega näitsik. Parm peab ennast rockariks, kuid tõestab iga lause ja teoga vastupidist, olles koheselt võimeline astuma tagasi nii rock´i kui rockstaari teelt. Näiteks minu alkohoolikust onu peab ennast küla kõige kõvemaks joomameheks, Kanguri mängitud peategelane aga oma alkoluuludes meheks kes rokkari samme seab.

Suurim auk minu jaoks oli filmis romantika puudumine. Ilma romantikata pole mõtet neidusid kaasata ja suhte pinnapealsus töötas filmile, eriti aga kohe lõpus, tugevalt vastu. Romantikat oli küll püütud asendada Saku Rock´i ning Saku Originaaliga, kuid asendusest jäi väheks. Oleks igas kaadris (mina näiteks nägin vähemalt paari tosinat kaadrit kus kasvumärjuke puudus täielikult!) Rocki õlle logo olnud, oleks vast õlu tihkemalt puudujääke armusuhtes asendada suutnud, nüüd jäi ikka lembest piisavalt vajaka ja tundus lausa juurdepunnitatuna. 

Maimik vabandas end paar nädalat enne esilinastust raadios välja väites, et tema oma isiklikku visiooni ja tahet filmi panna ei saanud, vaid tegi nii nagu rahastaja soovis ning eesti rahvas tahtis. Eks siis eesti rahvas sellist filmi soovis, nn. "hallidele massidele" ikka parem kui koera laiba tassimine, kõrberaudteel komberdamine või püssiga masturbeerimine. Ise soome verd poisina astun seekord "eesti rahvas tahtis" kambast kõrvale ja ütlen niisama, et vaatamata ligadi-logadi momentidele oli tegu siiski üsna mõnusa filmiga kus head mussi (kahjuks mitte Kormoranide oma), lahedaid kõrvalosatäitjaid, paar-kolm vaimukust ning muidu täitsa tsill kulgemine. Mina, nagu enamus avapeol viibinutest kellega sõna vahetasin, sain positiivse üllatuse. 3,5/5

Padari sell-out hetk oli hea lüke.