Red White & Blue

Red White & Blue - Simon Rumley 2010

Tugev indiedraama. Ilma spoilerdamata on sellest filmist raske rääkida, sest juba paari lausega annaks nii palju eelaimusi filmi vaatamiseks, et tõeline nauding jääb tulemata. Täiesti puhta lehena seda meisterlikult üles ehitatud põnevikku vaatama asudes saab aga lasta peas seda mõnusat mängu, et alul mis toimub ja siis kümneid eri variante, et kuidas hakkab toimuma ja milleks? Üllatusi jagub, kuigi tähelepanelik vaataja saab peategelasest mehe jutus juba päris filmi alul aru kuhu suunas tüüritakse. Ometigi on lavastaja teinud palju tööd montaažiga ja stseenide paigutusega ning see võib mõtteid harali ajada nii, et lõpuks ikkagi tuleb kogu see ...(olgu, ütlen siis ära)...vägivallateema ootamatusena. Mäng on paljuski empaatiavõimel ning see võib segadusse ajada. Valu, nii otsest kui kaudset tehakse filmis ohtralt, teades aga vaid, et miskit paha on tulekul, võib langeda filmi edasist tegevust aimates mitmesse lõksu, lihtsalt traagikat tuleb nii mitmest suunast.

Kiitsin ülesehitust, kuid hea sõna tuleb öelda ka tegelaskujude kohta. Indiekinos on ikka neid meeldejäävaid tegelasi olnud, kuid käesoleva filmi "austusavaldustega vallandatud" meespeaosaline, haiget saanud ja haiget tegev neiu ning kamp punk-rock staare olid väga filigraansed karakterid ning nende taustad suurepäraselt loodud ja arusaadavalt välja toodud. Täispunktid ei tule vaid selle pärast, et peale esimest karmilt otsekohest noalööki ei tundunud järgmised enam nii valusatena. Muidugi ei olnud see ka lavastaja taotlus, sest vastasel juhul oleks ta veelgi enam rõhunud veremekile. Tema aga rääkis meile peenelt peidetud valitsusekriitilise noodiga traagilise armastusloo Texase südamest. 4/5

Üks pisike spoiler ikka.