I Love Sara Jane

I Love Sarah Jane - Spencer Susser 2008

Aussidel on kohe selline eriline suburbiafilmide tegemise tunnetus. Näiteks käesolevas lühifilmis oli osatud veerandtunniga vaatajani tuua kogu linnalähedase elurajooni teismeliste maailm oma igavuse, esimeste romantiliste tunnetega ja arglike lähenemiskatsetega. Pluss sinna juurde pakkuda veel zombiekino, sest elavate surnute katk on üle maa käinud. Üks liikuvatest laipadest on Sara Jane´i hoovis ketti pandud ning kohalikud lähiümbruse poisikesed käivad olendit kiusamas, samas kui peategelane Jimbo istuks parem meeleldi peretütrega toas diivanil ja vaataks telekast uudisprogrammi mis teavitab vaatajaid zombieohtude eest. Mõnus romantiline koomiline zombiefilm. 4,5/5

Sara Jane.
PS. Spencer Susser´i uus film Hesher tundub tera olevat!

Preacher : Until the End of the World

Garth Ennis, Steve Dillon - Preacher #8-17
Vertigo 1995

Jesse perekonnalugu oli tänu värvikatele onudele ning ühesilmalisele naabripoisile kõige enam meelde jäänud ja kahjuks ülelugemisel seeläbi kõige igavam. Liiga selgelt oli veel peas, et mis järgmisel leheküljel juhutb ning kuidas olukorrad lahendatakse. Albumi lõpu poole tuli sisse mister Starr ning kuigi temaga on seotud koomiksi suuremad huumorikohad, oli kogu seda Graali vennaskonna juttu hulga huvitavam lugeda. Imestama panevalt tuleb aga tõdeda, et tegu ei ole üldsegi nii hea stooritellinguga kui varasemast meeles ning kohati on ikka väga hüplev ja lapitud areng.

The Bloodiest

Les saignantes - Jean-Pierre Bekolo 2005

Prantslaste rahadega valminud Kameruni film mis omal kodumaal ei sattunudki oodatult tsensorite ohvriks ning tänu sellele ei linastunud pooltki nii edukalt välisfestivalidel kui loodeti. Jean-Pierre Bekolo valitsusevastane satiir ei ole lihtsalt piisavalt terav ega uudne, sest mitmetasandilisest korruptsioonist Aafrikas teab igaüks ning kui need teemad viia tulevikku näitamaks, et midagi Kamerunis ei muutu ega parane, siis ei ole see veel piisav põhjus kunstnikuga pahandamiseks. Üllatusi kriitika koha pealt ei tule, lihtsalt ei ole peale tavlise hurjutamise millegagi esile tulla. Kui nüüd heita see hambutu satiirilugu kõrvale, vöib saada täitsa normaalse maagilise puudutusega põneviku. Kaks väga kena nappides riietes aafriklannat hööritamas puusi nagu tantsuhalli kuningannad ja taustaks hea bassibiidi ja folgitundega rütmimuss ning kogu kraam võetud linti justkui mõni paremakvaliteedilisem hip-hop´i video, juba seda oli tänu heale mussivalikule mõnus vaadata. Minu arust oleks võinudki hoopis dancebeat voodoo filmi teha ja jätta poliitikute häbiteod kajastamata. 2,5/5

Peategelannad surnukuuris.

Fuel TV Animation Collection

Fuel TV Animation Collection - Signature Series ID 1-24 - erinevad 2003 - 2010

Võtame kogumikust välja kaheksa minutilise "Looking Thru The B-Sides" mis oli küll hea aga... kamoon, kaheksa minutit pikk ning järgi jäi 19 minuti jagu puhast silmarõõmu. Esiteks 24 "Signature Series ID" sarja autorianimatsiooni kus väga isikupäralistele undergroundanimaatoritele bning paarile filmitegijale oli antud vabad käed teha Fuel TV promoklipp ülkskõik millest ja kuidas. Fantastilised liikuva graafika pärlid ning pühas silmakomm mille taustaks head punk-rock´i, indiet ja valdavalt elektroonilist saundi. Super kunstnikutöönaudingud! Ning otsa veel pisireklaame ja kaabelkanali animatsioonitükke. Palu ilusaid värvilisi ja kaasahaaravaid mõnekümnesekundilisi animatsioonilõike. Nauding! 4,5/5

El Alamein - The Line of Fire

El Alamein - Enzo Monteleone 2002

Hiljuti vaadatud Teise Maailmasõja aegsetest Aafrika kõrbelahingutest rääkivale Tobruk´ile heitsin ette, et film oli stamplik, sest algas pea kohustuslikkude stseenidega kus noorsõdureid välja õpetatakse ning nad selle kaudu üksteist tundma õpivad. Käesolevas filmis midagi sellist ei toimunud, üliõpilasest vabatahtlik heideti kompaniisse saabudes sõna otseses mõttes liiva, kiviklibu ja tinakuulide sisse ning kamraadlus tuli päeval valvepostil higistades ja öösel presendi all külmetades. Suuri inimkaotusi kandnud kompaniis oli iga mees vajalik ning sõbrana oleks vastu võetud isegi püssi laskma treenitud šimpans, tõsi küll, viimane oleks arvatavastui pintslisse pistetud, sest Egiptuse rindel valitses itaallaste seas küll puudus kõigest, nii laskemoonast, joogiveest kui ka kõhutäitest. Itaallasi pidasin kõik argpüksideks, nii britid kui ka omad poisid sakslased. Neid jutte võib mälestustest ikka ja jälle lugeda, teadsid liitlased, et itaallaste positsioone rünnates võib kergemini läbi murda ning ka sakslased olid kursis oma relvavendade võitlusmoraaliga kus liiga tihti ei tõstnud käed mitte püssi palge, vaid visklasid selle maha ning tõusid siis tühjalt taeva poole. El Alamein´is sai samuti näha Mussolini relvavägesid taganemas, löödi küll paar lahingutki, kuid filmi teravik on asetatud brittide suurrünnaku ja läbimurde järgse peataoleku kujutamisele. Lavastaja oli siin teinud head tööd, sest oma riigi patrioodi ning ohvrite mälestuse hoidjana peab ju lõpuks kusagilt ka seda heroilisust näitama ning mis sobiks selleks paremini kui indiviidide kangelaslikkus. Ja see mõjus küll. Suured teod jäid Aafrikas tegemata, kuid linalugu maalis huvitava pilgu kõrbesõduri olustikust. Väärt sõjafilm minu skaalal. 4/5

Hüvasti Aafrika!

The Family That Eats Soil

Ang pamilyang kumakain ng lupa - Khavn 2005

Tore tore kui ka kohas nagu Singapur püütakse teha vihast undergroundkino, kuid seda tehes ei ole absoluutselt mingit põhjust võtta eeskujuks sarnaseid lääne filme, vaid püüda ikka oma rahvusliku eripära järgi tavakodanikke äratada või šokeerida. Käesolev aga oli justkui õpiku järgi tehtud, ehk vaadatud, et ühes korralikus undergroundfilmis peab olema verd, paljast pinda, hullumeelsust, kääbus, seksi, arvutimänge ning animatsiooni ja nii tehtigi, pandi kõike seda varaemalt mitmeid kordi nähtud staffi aasia magushapusse kastmesse. Tore tore kui tehakse aga mina enam ühtegi teist Khavn´i filmi vaadata ei viitsi. Vähemalt mitte nii pea. 1,5/5

Filmiküsitlus - Plink Plongi mootor Lauri Liivak

Alul oli idee minna Telliskivisse Kapitan Korsakovi, Sheltonit ja Mesipuud vaatama minna, kuid infot toimuva kontserdi kohta ei tulnud ega tulnud. Toimub siis või mitte? Ei jõudnud enam ära oodata ning tegime kaasaga plaani bändid hoopis järgmisel päeval Plink Plongil ära kaeda, saab ju lisaks veel pool tosinat muud hea heliga gruppi ning öö läbi pidu festariklubis. No nüüdseks on muidugi selgunud, et Korsakov tõesti esineb ka Tallinnas, kuid idee koos abikaasaga (ja ilma lasteta!) Tartusse peole minna tundub siiski hulka lahedam. Kõigepealt lubas sõber oma Tigumajas asuvat hi-tech noobli sisustusega korterit tutvustada, siis läheme sööma ja tore kui vähemalt Badass Yuki ajaks kohale jõuame, järgmisena esinevat Tolmunud Mesipuud tahaks aga kohe kindlasti näha, sest juttude järgi mängib bänd live´idel vaid uusi lugusid ja need pidid rokkima nagu Idaranniku punk-hardcore aastal 1982. Raudpolt, et tuleb vaadata ka Nevesist, sest olen vist ainus eestlane kes veel nende lavaenergiat oma silmaga tunnistada pole saanud. Opium Flirt pidi ka tänu Lõo "staaritsemisele" nägema päris pop välja ning järgmisena kohe Kapitan Korsakov, bänd mis rockib õllest kraadid välja ning muudab paari noodiga pruuni happe košmaartripi pehme valge margi õndsuseks. Aga mis bändid! Festar on ju alati koht kus süüa kräpptoitu, juua õlle ning lobiseda tuttavatega, sest FaceBook´i Plongilehe attending listi vaadates on mul tunne, et laululava platsil kõndides ei saa mu käsi ära jahtudagi, võtan ühe sõbra pihust ja pistan teisele kätte, nii mimeid meeldivaid tuttavaid on sinna tulemas. Tavai, näeme laupäeval Tartus!
Küsimustega kiskusin festivalitoimetuste kõrvalt minutiks eemale põhijehu, ehk Lauri Liivaku.

Nimi: Lauri Liivak
FaceBook: Plink Plonk 2010
Koduleht: Plink Plonk

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Wes Andersoni filmid eriti Life Aquatic ja Tenenbaums ja Darjeeling
Noja mingi anime - Patlabor näiteks
Ja Sofia Coppola - Lost in Translation ja Marie Antoinette

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Smart People

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Die Atwoord onju on ikka
Vikesh Kapoor ja täna sobis Band of Horses
ja mis iganes ma kuulan nii palju muusikat ja olen sellega nii naiivselt vaimustuv, et ei teagi nüüd.

Tänan Lauri!

Kaader animefilmist Patlabor.

Fear, Anxiety & Depression

Fear, Anxiety & Depression - Todd Solondz 1989

Noorem filmisõber teavitas mind mõned nädalad tagasi, et Todd Solondz on oma kuulsale Happiness´ile järje lavastanud ning küsis, et kas ma kavatsen seda vaadata. Loomulikult kavatsen, kuid enne heitsin pilgu režissööri ühele varasemale tööle mille piraat-DVD nii mugavalt mu kätte just oli sattunud. Fear, Anxiety & Depression oli üsna suvaline linalugu mis meenutas tänu oma neurootilisele peategelasele natuke Woody Allen´i komöödiad, kuid seda mitte niivõrd tekstiteravuses kui just juudiidentiteedi väliste sarnasuste tõttu. Omanäolisust justkui ei olnudki ning minu jaoks ei osanud teos end kuhugi lahterdada, jäädes lõpuks kõige parema sildistuse juurde milleks on "Hilisema kuulsa lavastaja noorpõlvekatsetus". Keskpärane NY indiejant pooseritest ja loomeoriginaalsusest. 2/5

Ira Ellis - noor näitekirjanik.

Preacher : Gone to Texas

Garth Ennis, Steve Dillon - Preacher #1-7
Vertigo 1995

Kunagi varem loetud koomiksitega taastutvumine on hetkel kuum teema, neid loen mina ja loeb ka sõber Lauri, ehk siis juba 40% kogu Eesti koomiksisõpradest. Võib-oola loeb vanu pildivihikuid üle ka Ops, Ivar või Mart, igal juhul saab see protsent vaid tõusta ning mitte langeda. Langeda saaks muidugi sellisel juhul kui peale meie viie veel siin mMaarjamaal kedagi koomiksid huvitaksid, kuid tõenäolisus sellist inimest leida on kaduväike, pea olematu. Niisis võtsin mina taas peale tosinat aastat ette Preacheri ning päris mõnus on selle kultuskoomiksiga veelkorrd tutvust teha, aeg on nii mõndagi mälust kustutanud ja põnevus püsis lugedes pidevalt ülal. Väheke häirisid need ropud naljad mis omal ajal väga vaimukatena tundusid, kuid nüüd justkui lapsemeelse mulje jätavad. Ei olnud neil perverssetel kildudel enam seda naeru esile ktsuvat mõju mis aastate eest.

Carriers

Carriers - Àlex Pastor, David Pastor 2009

Mingi blockbuster´i DVD alguses sattus mullegi selle filmi trailer ette, kuid jättis täiesti väära mulje, sest ekraanil sagisid noored ja ilusad inimesed. Õudus või põnevusfilm sedalaadi näitlejatega näitab aga vaid ühte - tegu on suvalise suvejurtsuga mis kubiseb klišeedest ning pinapealsusest. Praakisin kohe välja, ei lase mina neid tiinivusserdusi oma kallist filmivaatamiseaega röövima. Tasahaaval aga hakkas saabuma positiivseid noote ning kui paar minu jaoks head maitset omavat isikut filmile tähelepanu juhtisid, ei saanud mingi enam rahulikuks jääda, vaja oli eneselgi pilk peale panna. Ja nagu ütlesid soovitajad, nii jättis minulegi see õudukat ja ulmet segav teos üllatuslikult hea mulje. Väikefilmi võimaluste raames täitsa korralikult üles ehitatud surev maailm kus mõned üksikud püüavad valdava osa saatust vältida, ehk siis elu hinnaga hoida ära kokkupuudet viirusest nakatunutega. Oli tõsiseid ja julmi momente mis imekalt näitasid inimeste uute tõekspidamiste teket situatsioonis kus empaatia võib sulle enesele saatuslikuks saada. Etteheitena aga tooksin taas esile need noored kenad näitlejad kes ei jätnud üldse nii sügavat muljet kui neid ümbritsevad, vaid mõjusid lõpuni välja siledate pupedena. Samuti jäi filmi lõpp kehvaks, sest nõudliku vaatajana oleksin oodanud ahhetama panevat lõpupüanti, tõelist punkti surma kuningriigile aga mitte moraalsete dilemmadega nämmutamist ja siis ühte suvalist mereranna sussu. Lõpus oleks pidanud mune pigistama aga mite pisarat poetama. 3,5/5

Infected.

Filmiküsitlus - Magnus Talbotist

Töökaaslasel oli (ja on) Magnusega mitmeid diile ajada. Kõik puudutavad vähemal või suuremal määral muusikat, alates prooviruumide rendist, bassivõimu transportimisest, odavama plaaditrüki väljarääkimisest, CD rahastamisest, heli keeramisest, miksimisest ja masterdamisest kuni ideedeni koos musitseerida. Jutt käis kogu aeg, et Magnus rääkis, Magnus tegi, Magnus käis jne... Minul isiklikult õnnestus aga herr Magnust esmakordselt näha alles selle aasta alguses Krahlis toimunud Talboti live´il ning temast jäi kohe sümpaatne mulje. No kuidas muidu, kui tüüp oli kõhklemata valmis mulle raha laenama (töölt otse tulles ei olnud valmistunud ette suuremaks laristamiseks), et saaksin osta müügiletist soomlaste doomibändi Temples´i plaadi. Faking nice, tänks dude!

Nimi: Magnus Andre
Bänd: Talbot
MySpace: Talbot
Koduleht: Talbot


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Kui meenutama hakata, siis ei kipugi niimoodi meelde tulema kohe, aga esimestest tooks välja ,
"The Big Lebowski"
"Lock, Stock and Two Smoking Barrels"
"Boogie Nights" ,
"Fear and Loathing in Las Vegas"
"Scarface"
Neid filme vaataks iga ilmaga.
"Star Warsi" epopöa läks ka korda kuni "Episode One'ni."
+ veel 25kroonised DVD-d supermarketite lettidelt, mis sisaldavad groteskseid olendeid ja väärt huumorit. (vt Pezi filmiküsitlust varasemast).
Aga üldiselt meeldib kõik, mida Kubrick teinud on.
Kuid ei ütle ära ka Schwartzeneggeri ja Stallone ja Seagali ja van Damme peaosalusega filmidest.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Kinos käisin viimati "Doktor Parnassuse imaginaariumi" vaatamas. Meeldis küll.
Nägin treilerit sellisest filmist nagu "The Human Centipede"... tundub liiga hull, et mitte vaatamata jätta.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Avastan viimaslajal vanemat kraami rohkem , kui uuemat.
Näiteks on tuua Kingston Wall, Suicide, Captain Beyond'i esimene plaat (muud ei kõlba), Zappa... ja tihtilugu avastan end ikkagi Hendrixit kuulamas.
Uuematest meeldib kindlasti High on Fire viimane plaat. YOB ja Ufomammut'i looming samuti.
Samas jälle Dextro ja Ben Frost ja muidugi FSOL ja 808 State on mõnusad vaheldused traadimusale.
Kuid lõpuks Jane's Addictioni ja soomlaste Circle'ga minu puhul mööda panna ei saa.
a ja kindlasti veel ka Tolmunud Mesipuu. :)

Tänan Magnus!

Kaader filmist Boogie Nights.

Boulevard Nights

Boulevard Nights - Michael Pressman 1979

Original gängstad - üks varasemaid hispaania päritolu tänavagängide elust pajatavaid filme. Kultuurilise tausta poolest päris huvitav. Kogu see autode tjuunimine ning siis taevasse pimp´itud lowrideritega õhtuti mööda Whittier´i bulevardi edasi-tagasi kärutamine, näitamaks kogu linnaosale, et kellel kõige poosem ameerikaraud tagumiku all on. Stoori aga selline lihtne ja ma arvan, et isegi valmimisajal mitte kõige kõrgem geniaalsuse tipp, kuigi tegu võib olla ka tahtliku püüdega pakkuda õpetlikku lugu, et nitrovärve ja liimi hingavad chicanod samuti neile näidatavat mõistaksid. Kena väike ülevaade ja üks keskpärane tänavajõukude lugu LA-st. 2,5/5

VGV!