Garth Ennis, Steve Dillon - Preacher #8-17Vertigo 1995
Jesse perekonnalugu oli tänu värvikatele onudele ning ühesilmalisele naabripoisile kõige enam meelde jäänud ja kahjuks ülelugemisel seeläbi kõige igavam. Liiga selgelt oli veel peas, et mis järgmisel leheküljel juhutb ning kuidas olukorrad lahendatakse. Albumi lõpu poole tuli sisse mister Starr ning kuigi temaga on seotud koomiksi suuremad huumorikohad, oli kogu seda Graali vennaskonna juttu hulga huvitavam lugeda. Imestama panevalt tuleb aga tõdeda, et tegu ei ole üldsegi nii hea stooritellinguga kui varasemast meeles ning kohati on ikka väga hüplev ja lapitud areng.
Ah et Priitšeriga paistab vana hea "oh mul on selle asjaga nii lahedad mälestused kuid üle vaadates/lugedes osutub valusaks pasaks" sündrooma välja löövat? he he he
ReplyDeleteKahju küll aga nii tundub tõesti olevat. Vahepeal on lihtsalt nii palju häid asju loetud, et see poistekas ei suuda enam pljut pakkuda.
ReplyDeleteno eks ta ole oma aja toodang. Sandman oli mul esimene ja Priitšer kohe number 2, mõlemad 90ndate keskpaigast, aga praegu on juba 2010, ilmselgelt aeg on edasi liikunud.
ReplyDeleteNostalgia siiski jääb
Võibolla on asi selles, et olen vähe koomikseid lugenud, aga muarust olid nii Priitser kui Sändmän väga kõvad asjad. Kõlbavad 20 aastat peal väljatulemist ka lugeda.
ReplyDeleteMinu arust ka kõlbavad, mai tea mis kõrgekvaliteetseid koomikseid Trash vahepeal lugend on, et ei kõlba enam...
ReplyDeleteSandmani mütoloogiast tiine maailm on mulle vägagi meelepärane ja Preacheri ropud tissi-, tussi- ja jalaga perse naljad meeldivad ka ja meeldib ka see ohter kõmmutamine ja vandumine.
Mina tahan aga jälle tõsisemat kraami. Pealegi on preacheris vaid 50% neist roppudest tissi-, tussi- ja jalaga perse naljadest õnnestunud.
ReplyDelete