Tobruk

Tobruk - Václav Marhoul 2008

Iga rahvas peab ikka oma sõjafilmi tegema ja ei sellest pääse ka Tsehhi. Vaatama asudes tundus veel ka sedapsi, et nad kõik peavad seda ühe ja sama mudeli järgi tegema - ikka on nii, et alul tulevad nekrutid väeossa, tutvuvad teineteisega, leiavad sõpru ja vaenlasi, avatakse sõdurite hingeolemust ja räägitakse ametitest harrastustest tsiviilis. Käib üks kõva rividrill millest üks sõdur ei ole füüsiliselt nii võimeline osa võtma kui teised, tuleb konflikt munnilt käituva veltveebliga ning lõpuks saab viimane koosa kätte, kusjuures talle visatakse sinel üle pea ning ta täpselt ei tea kes teda rusikahoopidega kostitasid. Tuleb ju tuttav ette? Kannatage palun see esimene pooltund ära ja ärge laske tujul klišeede pärast langeda, sest edasi tuleb ainult head kino. Tsehhi vabatahtlike lahingud Tobruk´i liinil olid kaugel tavapärasest heroilisest filmitegemisest ja põhjuseks kogu rindelõigu suhteline vaikuses püsimine. Vahepeal vastaspoolel olevad itaallased ründasid ja ka ka mürske sadas kaela ning luureretki vastaste juurde tuli teha, kuid suurem osa ajast möödus liiva ja kiviklibu sisse kaevatud positsioonidel kükitamisele, peakohal tulikuum päike mis tegevusetusega mehi oimetuks võttis. Justkui Esimese Maailmasõja aegse Läänerinde positsioonisõja negatiiv kus muda, vihma ja külma asemel on kiviklibu, liivatormid ja tappev kuumus ning kaevikutes ringi siblavaid rotte asendavad skorpionid. Filmis on kaks väga tugevat momenti millest esimene on deserteerunud sõduri eksirännak. See moodustab justkui iseseisva loo suure sõjafilmi sees, pakub korraks vaheldust liival peesitamisele, viies tegevuse rinde taha. Teine mõjuv koht on haavatud sõduri surm ning selle oskuslik kujutamine valguse ja varjuga mängides. Sedalaadi surma üle imestavad filmis sõdurid ning minule kui vaatajale, pakkus see samuti tugevalt müstilise puudutusega elamuse. Tüüpiliselt algav, kuid lõpus mitmeid omanäolisi sõjaseiku pakkuv linalugu. 4/5

Kõrb - puhkehetked ja töö.