Tänud lähevad Joonasele kes mu Possible Worlds´i postituses soovitas lähemalt uurida french-canadian juurtega filmilavastajaid ning sellest algatust saades uurisingi siis, et mida kena Robert Lepage peale võimalike maailmade tutvustamise veel teinud on. Tõesõna, Possible Worlds oli täielik lemmik aga ilma Joonase vihjeteta poleks ma küll mehe teisi filme IMDb kaudu brausima hakanud ning ka käesolev kalliskivi oleks paratamatult nägemata jäänud. Või vähemalt jaanuari kuus aastal 2010, sest vaevalt nii hea film igaveseks mu eest peitu oleks osanud pugeda. Alul kiskus kõhus lausa krampi, tehti hüpe peategelaste vanemate ellu viiekümnendate alul ning koheselt tundus, et need kanada konnasööjad ei saa kuidagi ilma oma minevikus sonkimiseta. Tulid meelde filmid nagu Léolo kus vägistati kassi ning C.R.A.Z.Y. kus vägistati vinüüle ning mõlemad olid nii minevikulaksuga french-canadian kui olla saab. Punnitasin peas veel mõningaid filme ja läbi hägu tundus, et kõik sealsed filmid kujutavadki ainuüksi möödanikku. Tahad vaadata korralikku tänapäevast draamat, järelikult pead vägisi saama veel ka korraliku annuse lavastaja lapsepõlvemälestusi prantsuse kvartali elust. Paarikümne minuti pärast tuli sisse aga austusavaldus vanameister Alfred Hitchcock´ile, juttu tehti tema filmi I Confess võtetest ning kogu see minevikku meenutamine ei tundunudki enam nii igav. Tänapäeval ( filmi mõistes siis üheksakümnendate alul ) toimuv muutus samuti põnevaks ja seda nii lihtsat liini jälgides kui ühe mehe teabeotsingud, tema püüd teada saada mis juhtus ta enesetapu teinud emaga ning kes on ta bioloogiline isa. Appi tuleb noorem (kasu)vend ning kahe mehe poolt kokkupanemist ootav puzzle on järsku nii haarav, et lausa ootad tagasivaadet viiekümnendatesse, hetki mis vaatajale paljastavad järjekordse minevikusaladuse. Ja taaskord oli Robert Lepage peale ülipõneva sisu loonud ka fantastiliselt kauneid kaadreid. Filmis Possible Worlds kasutas ta visuaalsete pärlite loomisel maitsekalt arvutigraafika abi ning hilisemas The Far Side of the Moon´is võttis appi sajanditagused kinoimed, montaažitehnikaga mängu ja makettide-butafooria kasutuse. Tema debüütfilmis oli mees aga lahendanud silmale kaunite momentide haaramise geniaalselt. Ta oli lihtsalt timminud välja kaameraasetuse koha nii, et kogu objektiivi läbi jäädvustuv asetses optilise illusiooni ääremail, ilma tehnilise segamiseta loodi momente mis jätsid vapustava mulje. Võlumaailma tabamiseks tuli vaid kaamera täpselt õigesse kohta paigutada. Imeliselt ilus thriller mille põnevuse ehitab dramaatika ning lisaks tehakse veel kummardus maailma filmiklassikale, no mida enamat võiks üks viisaka kinokogemusega mees tahta. Robert Lepage teostega jätkan peatselt, tundub olevat mees kelle kogu looming vajab, lausa nõuab tutvumist. Alfred Hitchcock´i preestripõnevik I Confess tuleb samuti taaskord läbi vaadata. Fakt, et see mul kunagi nähtud, kuid üsna sumuselt meeles, ei kõlba enam enesetundega kokku. 4,5/5
Üks punn tuleb täishindest vähem kuna pildil olev kutt klasvatas filmi lõpuks pikad juuksed ja nägi välja justkui junkie-fabio.
Joor velkamm. Seda filmi pole näinud, aga kõlab väga ahvatlevalt.
ReplyDeleteVaata muidugi! Põnev, ilus ja kinokunsti viidetega. Äge!
ReplyDeleteIlma Trashi blogita poleks ma niipea selle pärli otsa koperdanud.
ReplyDeleteTänan.
Võta heaks!
ReplyDeleteJa vaata Possible Worlds ka ära kui siiani nägemata! :)