Nowhere

Nowhere - Gregg Araki 1997

Juba idee kuidas tegelaste seljas pidevalt riided vahetuvad oli nii übercool ja pisidetailina jõuline, et palju juurde ei oleks vajagi, kuid Araki polnud kade poiss, lisaks moerõivastele pakkus veel inimesi ja mussi. Inimesi mõistes, et kogu linalugu lausa kubiseb pisirollidest kus võib näha nii indiekino veterane, hollywoody tiinistaare kui ka tegelasi rock´i ning meelelahutusmaailmast. Üks cameo järgneb teisele, sest neid paari lausereaga loetud sekunditeks ekraanile sattumist ei saa küll kuidagi täis rollideks lugeda, pigem oli taotluslik otsus ajada kokku võimalikult suur osa näitlejaid ning neid justkui kompvekke vaatajaile heita. Nowhere on parim Gregg Araki film minu arust, pakkudes täpses mõõdus kõike seda mis lavastaja autoristiilile ainuomane. Trash-kino kaost, teismeliste sihitust ja ängi, popkultuuri ja selle paroodiat, sugudevahelisi piire ületavat seksi, narkootikume ning vabadust aga enne kõike taas duubelplaadi jagu head muusikat. Teos on nihilistlik, riivatu ja salvav ja seda miksis mille komponentideks on olnud noortedraamad, undergroundkino ning seebiooperid, lisaks haaratakse peotäis veel ka "alien invasion" tüüpi drive-in ulmeõudukatest.Gregg Araki jäi vaatamata säravatele näitlejannadele ning stiliseeritud puhtale pildile ikka undergroundi radadel käivaks ja võib-olla tänu sellele viskas sisse ka teose ainsa miinuse. Nimelt nägi Nowhere kujunduslikult ning ka lõpustseeni sarnasuse tõttu kangesti Jon Moritsugu Terminal USA moodi välja, kas oli see siis tänu lavastajate sõprusele taotluslik või alateadlik, igal juhul oli muna enne kana ning Araki anarhistlik väikese romantilise alatooniga noortesatiir jääb täisskoorist ilma. 4,5/5

Popid noored.