Barcelona

Barcelona - Whit Stillman 1994

Just hiljuti uuris keegi blogilugeja, et mis on minu arvates hea komöödia juhul kui Hangover ei ole seda mitte? Võin kohe rõõmuga vastata, et Barcelona näiteks on väga väga hea komöödia minu huumorimaitsele. Tegu on geeniuse, ehk Whit Stillman´i vähem tuntud lavastustööga aga siin võib põhjuseks pigem olla halb turustamine kui kehvem film ise. Võrreldes Metropolitan ja The Last Days of Disco ei jää Barcelona mitte millegi poolest alla ja sobib kindlalt kahe eelpoolmainitud tippteosega ühte lahtrisse. Ajaliselt paigutub teos disko viimaste päevade järgsesse aega, kaheksakümnendate esimese poole Barcelona külmasõja ja kuuma sotsialismi ajastusse. Lavastaja tegi filmi oma mälestustele baseeruvalt ( nagu ka ta ülejäänud teosed ) ning tänu teema tundmisele, võis ta sinna paigutada nii palju infot ja detaile kui suutis, osates ometigi meisterlikult selles külluses navigeerida. Stillman´i peetakse väga tekstitihedaks lavastajaks ja minagi naudin ta oskust dialoogidega mängida, paari sõnaga luua koomikat või siis neid lausejõgesid kasutada millegi pisikese varjamiseks, et terane pilk tekstimüüri taha kiigates õndsusüllatusi avastaks. Kuigi film pakub ka vaimukat woodyallen´likku neurootilise mehe romantikat, siis tugevaim külg on kultuurierinevustele teravmeelitsemine. Ega palju pole vaja, jänkid tunduvadki hispaanlastele matsidena ning hispaanlased ameeriklastele mõnitavate kommunismipisikuga luuseritena. Film ühtaegu parodeeris võõrriigis taga elavaid jänkisid, lasi nendele osaks saanud vääritimõistmiste ning mõnituste abil ka USA televaatajal endal oma hinnanguid muuta, kuid jäi samas väga kodumaaarmastuse ning patriotismilembeliseks. See oli Stillmanist väga armas, olla ameeriklasena uhke, kuid samas nähe eneses mõningaid vigu. Pre-9/11 filmina lausa üllatuslik, pidevalt jäi mulje, et kogu teose küpsusest pakatav satiir on hilisema US ja A käitumise kriitika ja mitte elu-olu kirjeldus kaheksakümnendate algusest. Lõpu poole tuleb sisse üks venimine, kuid viimastes stseenides demonstreeritav hamburgeriamps aitab filmi sellest langusest kenasti välja ning toob särava vaimuteravuse teosesse tagasi. Olen oma blogis juba ka varem maininud, et Whit Stillman on geenius ja ütlen seda veelkord. Teos oli tulvil peent kõnemängu, teravalt torkivat satiiri ning loomulikku romantikat, täpselt selline komöödia mis minus õnneoige esile kutsub. 4,5/5

Kaks bostonlast ja saatuslik barcelona kaunitar.