The Adventures of Werner Holt

Die Abenteuer des Werner Holt - Joachim Kunert

Esmakordselt lugesin Dieter Nolli romaani "Werner Holti seiklused" umbes 13 aastaselt. Mäletan veel, et laenasin onunaise käest ja hiljem oli tagasi andmisega raskusi, sest meie perre võetud koerakutsikas oli oma hammastega raamatust üle käinud ning ma pidin uue saamiseks linnas mööda antikvariaate jooksma. Veider, et kohe ei leidnud, vaid pidin mitu päeva otsima, samas kui hiljem oli mõlemat raamatu osa kõik poodide riiulid täis. Tean seda, sest peale leidmist registreeris pilk selle raamatu alati, oli see siis antikvariaadi riiulil, raamatukogus või mõne sõbra toas. Filmiversioonist sain teada alles aastat viis tagasi, kuid inglise subbidega DVD ilmus müügile alles nüüd. Põhimõtteliselt viimasel hetkel, sest olin juba netist tirinud venekeelse dublaažiga avi ja kavatsus oli seda ka peatselt vaadata. Raamat on ikka ülihea ja vägisi tekkis filmi vaadates võrdlus sellega või pigem siis võrdlus oma peas kivistunud pildiga millised need tegelased välja näevad ning kuidas tegevuspaigad tunduvad. Paratamatult paistis film raamatu ( minu isikliku ettekujutuse ) kõrval kahvatum, kuigi otseselt seda öelda ei tohiks, kindlasti on film raamatut mitte tundva jaoks väga hea sõjadraama ning seda kvaliteeti tajusin seal ka mina. Esmalt häiris ülesehitus mis vastupidiselt raamatule ei olnud sirgjooneline, vaid kasutas filmi lõpustseeni raamina ning pakkus sinna vahele muud tegevust tagasivaatavate meenutustena. Samuti jäid kahvatuks Holt´i naissuhted, raamatu sulnis poolerootika oli filmis puine ja otsekui sobimatu, kohustuslik lisa sõjaväljal toimuvale ja mitte loomulik osa Werneri teest meheks saamisel. Sõjadraamana aga üsna harukordne. Tegu ju nõukogudelembelise Ida-Saksa filmiga mis ometigi kinoajaloos esmakordselt demonstreeris saksa relvade üleolekut vene omadest, näitas kuidas käputäis mundrisse pugenud teismelisi lööb tagasi Punaarmee tankirünnaku. Kuigi lahingustseenid ei ole filmi tugevaim külg, olid mõned kohad väga hästi lavastatud. Näha oli, et kakskümmend aastat peale sõja lõppu oli inimestel veel meeles kuidas eri väeosad riietusid ning mis märke ja embleeme kanti, filmis on näha selliseid mundreid ja aksessuaare mis hilisemates sõjafilmides puuduvad. Tavaliste wehrmachti ja SS mundrite asemel näeb lennuväe abiteenistuse, tankitõrjeüksuse ning neid juhtivate ohvitseride väheke erinevaid mundreid, kokardeid ning mundrimärgistust. Samuti jagas film ohtralt teavet sõjaaegsete meeleolude ning olmelise elu kohta. Minu hinnet võtta kui mehe oma kes kogu vaatamise ajal võitles oma poolest tosinast lugemiskorrast jäänud mälestustega, kõrvutas neid pidevalt filmiga ja rõõmustas-pettus. Tegu on ikka väga hea sõjafilmiga mis kujutab Reich´i viimaseid päevi. Ja lugege ka raamatut, sest sellel on peale sõda toimuvat valgustav teine osa veel. Tean, et paljudele "Werner Holti seiklused" osa 2 ei meeldi, kuid kindlasti luges suurem osa selle läbi nii 13-16 aastaselt kohe peale esimese osaga tutvumist ning seeläbi on mulje mõistetav. Aga lugege nüüd uuesti, nii kahekümne-kolmekümne aastaselt ja garanteerin, et romaan pakub enamat kui poisikesepõlves. 3,5/5

Werner Holt - mundris playboy.