The Handmaid's Tale

The Handmaid's Tale - Volker Schlöndorff 1990

Juba aastakümme ja paar aastat peale, olen sattunud käesolevat filmi nägema kusagilt keskpaiku ja kuna selline poolenisti või poole pealt vaatamine on mulle võõras, siis algust nägemata ma 99% juhtudest filmi lõpuni ei jälgi, vaid piirdun heal juhul mõne minutiga. Lõpuks ometi avanes võimalus täiesti otsast alustada ja vaadata lõpuni ilma kellegi ega millegi segamiseta, tiitrite ajal küll väheke kerisin aga see ei lähe arvesse ja võin nüüd julgelt väita, et tänu DVD-de sõbralikkusele on taas täidetud üks märkimisväärne lünk antiutoopiat kujutavate sci-fi filmide reas. Teos leidis Bush´i valitsusajal parajalt kõneainet ja seda tänu filmis kujutatud äärmuslikule konservatismile. Keelatud on moeajakirjad, alkohol, uimastid ja meelelahutuslikud telesaated, kiusatakse taga mustanahalisi ja liberaalseid poliitikuid. Lubatud on evangeeliumide õpetus, kristliku moraaliga sündsus ning siit seda paralleeli just vedama hakati, on ju ühendriigid järjest enam vajumas kiriku rüppe. Piiblitsoonis toimus ka filmi tegevus, lähitulevikus kus üksikud fertiilsed naised peavad surrogaatemadena sünnitama juhtivale klassile lapsi, saades selle eest vastutasuks enam-vähem viisaka elamise ja kõhutäie, mõnikord aga ka privaatkinke nagu lõhnaõli või õhtu öölokaalis. Kuigi üldine düstoopia on kenasti ( loe: masendavalt ) kujutatud, pean filmi parimaks küljeks hoomamatult välja toodud pisidetaile ( sümbolid, toidutalongid...) mis muutsid kogu võimaliku tuleviku usutavaks, tajutavalt funktsioneerivaks diktatuuriks. Hea ulmekas reas kus ees ootavad 1984, V for Vendetta, Brazil, Kümnes ohver või Alphaville. 4/5

Hukkamine mis meenutas 1984-st tuttavat vihkamistundi.

Türgi action-staar Cüneyt Arkin

Jonathan Ross In Search of Steve Ditko

In search of Steve Ditko - Jonathan Ross 2007

Tõelisele koomiksifännile ütlen nimi Steve Ditko nii mõndagi, mina aga olen kollanokk ja seetõttu sai tutvus tagasihoidliku geeniusega alles käesoleva dokfilmi kaudu loodud. Kui veel mõni ei tea, siis Steve Ditko oli ultrakonservatiivne koomiksikunstnik, üks Spiderman´i loojatest, Dr. Strange´i, The Question´i ja Mr. A autor ning hilisem, tänu loodud psühhedeelsetele imidžitele, noorte kultusobjekt, saladuslik alati varju jäänud mees kellest isegi käesoleva dokfilmi jaoks leiti vaid 3 ähmast fotot. Stan Lee mõtles välja Ämblikmehe tegelaskuju, kuid Ditko joonistas selle elavaks, mõtles välja kostüümid ja taustad, ühesõnaga lõi kogu koomiksisarja visuaalse kontsepti ning alates mõnest osast, asus ise ka stoorit välja mõtlema. Koostööna Stan Lee´ga valmis 35 esimest vihikut, praeguseks hetkeks kulda väärt ja mitte vaid kollektsioneeritava väärtusena, vaid ka uudsete joonistustehnikate ning originaalsete lahenduste tõttu. Peale mõne aastast koostööd jooksis aga must kass meeste vahelt läbi ja kuldne tandem läks lahku. Vaidlused autoriõiguste üle ja erinevad poliitilised vaated, teooriaid toimunust oli mitmeid ja briti kuulsaim filmikriitik asus neid minevikku kaevudes lähemalt uurima. Põnev dokfilm mis kruvib pinevust ajades Steve Ditko jälgi ning pakkudes teekonnal palju informatsiooni kultuskoomiksite kohta. Teejuhtidena oli kaasas Alan Moore, Neil Gaiman, Stan Lee ning Marveli kirjastuse elatunud kunstnikud ja toimetajad. Paljud tänapäeva koomiksites elementaarsetena tunduvad momendid ja graafilised lahendused olid kuuekümnendatel täiesti uudsed ning nii mõnegi neist tõi Steve Ditko koomiksimaailma, kuid kadus seda tehes ise ära. 4,5/5

Mr. A oli Moore´i eeskujuks luues Watchmeni Rorschach´i tegelaskuju. Kui nüüd veel lisada, et Mr. A oli Ditko enese alter-ego ja tuletada meelde Rorschach´i üleolevat ultra-konservatismi, siis saab aimu mis laadi mees legendaarne koomiksikunstnik oma mõttelaadilt oli.

Final Cut : The Making and Unmaking of Heaven's Gate'

Final Cut: The Making and Unmaking of Heaven's Gate - Michael Epstein 2004

Töökaaslase bändi kitarrimängija on perfektsionist. Kõigepealt arvas 20 aastat pilli näppinud ja mitmeid bände teinud mees, et peale 2 aastat kestnud proove ei olda kontserdi jaoks veel piisavas vormis, järgnevaks kirtsutas nina esimese demo lindistamise suhtes, arvas ikka liiga toore olevat ja põikles vastu teist demo, nüüd juba stuudios valmivat, tegema minnes. Praegu arvab, et aeg CD-d välja lasta ei ole veel küps, samuti pidi YouTube´is olev video liiga amatöörlik välja nägema. Raskusi on ka tüübi rakendamisega internetiteadaandeid treima, Rada7 foorumi postitusi tegema ning MySpace´i kontot haldama. Küll on idee enda muusikat reklaamida liiga pealetükkivana tunduv või ei leita õiget nišhi kuhu infot mahutada, siis jälle ei ole Photoshop´i programm piisavalt uuendatud, et flyerit õigesse mõõtu saada, internetiühendus liiga aeglane promolugude üleslaadimiseks või oh issand, et bändi tutvustada, tuleb veel mõneski foorumis ja pildihoidmislehel end ebameeldivalt registreerida, tegu mis jätab netinuhkidele jälje sinust ning annab su emaili aadressi täiesti võõrastele saidihalduritele. Õudus! Ühesõnaga, pidevalt on üks häda ja viletsus, kuigi bändil läheb hästi, rahvale meeldib ning kontsertsaalidki on täis. Michael Cimino oli samuti sarnane perfektsionist, kuid enne tema palkamist Taevaväravat lavastama, ei olnud õnnetuseks keegi seda märganud. Debüütlavatuses Thunderbolt and Lightfoot mängis peaosa Clint Eastwood ja vesternistaar oli noort režissööri pidevalt korrale kutsunud, oscaritesadu kogenud The Deer Hunter´i tegemine kõikus aga piisavalt, kuid hilises auhinnatuhinas ei tulnud see enam kellelegi meelde. Nii palkaski United Artists Michael Cimino lavastama Heaven's Gate´i, andis produktsiooni suhtes vabad käed, viskas alul raha kui vaid paluti ja lootis, et imelaps teeb stuudiole uue rahvusliku eepose mille varjus isegi Tuulest viidud kahvatud ja kui mitte seda, siis vähemalt Hirveküti tasemel festivalifilmi. See mis paari aasta jooksul toimuma hakkas, lõi tormina uppi UA stuudio, lükkas kraavi Cimino karjääri ja muutis paljude filmialal töötavate inimeste elusid. Kokku põrkusid kunstniku visioon ja täiuslikkusepüüdlus ning teiselt poolt filmikompanii rahalised varud ja aastatega kogunenud maine, kusjuures minu sümpaatiad jäid United Artists´i poolele. Viimane kogu hingest püüdis artisti mõista ning toetada, Cimino aga vaid jonnis solvunud lapse kombel.
Minu arvustus lõpuks valminud filmile - Heaven's Gate
Filmiposteri asemel kasutatud raamatukaas - Final Cut: Dreams and Disaster in the Making of Heaven's Gate 4/5

Ühe teise Heavens Gate´i traagiline lõpp.

Forced Vengeance - Dead Bang

Forced Vengeance - James Fargo 1982
Dead Bang - John Frankenheimer 1989

The Mindscape of Alan Moore

The Mindscape of Alan Moore - Dez Vylenz 2003

Alul ehmatas täitsa ära kui Moore eeterliku maailma juttu suust välja ajama hakkas, kuid peagi läks põnevaks, sest jutustaja oli kaasahaarava sõna ning huumoriga. Samuti oli muidugi kohustuslik elulugu ning loomingu tutvustus, kuid kuna Moore oli ise ainus kõneleja, siis tagasihoidlikkusest ta just palju sellest juttu teha ei tahtnud, vaid libises kiirelt üle nii lapsepõlvest kui kultuskoomiksitest. Juttu tahtis ta teha hoopis maailma tajumisest, asjade olemusest ning selle mõistmisest šamanistlikust vaatepunktist, sest see on ühe maagi, alkeemiku ning okultisti jaoks hulga tähtsam kui enese egoga laiamine. Mees oskas rääkida isegi kõige igavamad teooriad nii põnevaks, et lust kuulata, eriti veel kui tunnetad rääkija füüsilist kohalolekut intensiivselt, justkui poleks teie vahel telekaklaasi ega saaks osa juba varem lindistatud kõnest. Samuti aitasid kaasa Dez Vylenz´i taustavisuaalid mis mängisid kujunditega religiooni, maagia ja Moore´i koomiksite varasalvest. Kohati hakkas küll liiga Luule Viilmaad meenutama, kuid ega seegi ju miski paha asi ole, kuigi ajab pigem itsituse peale kui paneb tõsiselt kõrvu kikitama. Täitsa hea loeng, selline Vikerraadio Ööülikool kus külaliseks kuulus koomiksikunstnik. 3,5/5

Jututuhinas.

Mad Max

Mad Max - George Miller 1979

Vaatasin vana klassiku üle seoses viimasel ajal pinnal olnud Austraalia b-põnevikesse tungimisega ja soov oli käesolevat teost kogeda just läbi teiste samalaadsete filmide, ajastu ning mõttemallide, niinimetatud skenesiseselt. Mad Max on muidugi eraldivõetavalt ka hea film, kuid olgem ausad, seda peetakse praegusest ajahetkest tagasi vaadates ikka rohkem Mad Max 2 eellooks kui triloogia esimeseks tööks. Näiteks Alien´i või Terminaator 2-ga seda muret ei ole, keegi ei vaata vaid pidevalt teist filmi ning pelgast uudishimust poolkohustuslikus korras teeb tutvust ka esimesega, Mad max´i puhul peab see aga paika, statistikale toetudes on 88% vaatajatest näinud enne teist ja alles siis esimest, kusjuures vaid 46% jätkuloo austajatest on üldse avafilmiga tutvunud.Tõsi ta on, Hull Max sobib nagu valatult teiste aussi põnevike sekka, on otsekui tükk piltmõistatust mis aitab välja tuua seitsmekümnendate lõpu, kaheksakümnendate alguse Kängurumaa kinomöllu. On "mida kiirem ja suurem seda parem" autofetiš, jaapani mootorrattad mida eelistati USA omadele, samad lõputud asfaltteed läbi kunagiste hõimumaade, Paar uudset kaameranurka, post-apokalüptilise hõngusega atmosfäär, kergelt ümberdisainitud politseivormid ja väikeseeelarvelise filmi põnevikusisu mis toodud vaatajani tippklassi tasemel. Eraldi paralleeli lausa võiks vedada Dead-End Drive In, viimane on oma near-future maailma loomisel näpanud killukesi Max´i maailmast. Filmi ainsaks miinuseks pean liiga suurt mahtu mis kulutati mehe perekonnasisese suhtlemise kujutamiseks. Kättemaksu sügavuse tajumiseks oleks võinud naisosatäitja hulga vähem aega ekraanil viibida ja isegi kui seda tekkivat veerandtunnist tühikut actioniga täita poleks suudetud, oleksin isiklikult eelistanud passida kasvõi autokumme asfaldil, tuunitud mootoreid ning lõputut maanteed. Maantee oli aga aus, samuti sunnitööliste järeltulijad ja nende poolt kokku putitatud raudhurdad. 4/5

"...oleksin isiklikult eelistanud passida kasvõi autokumme asfaldil, tuunitud mootoreid ning lõputut maanteed."

Funkstörung - Isolated. Triple Media

01. The Zoo
02. Sleeping Beauty
03. Like A Poet
04. Dirt Empire
05. Moon Addicted
06. Chopping Heads
07. Play Pause
08. Mr. Important
09. Habitual Citizens
10. Play Pause
11. Fat Camp Feva
12. Disconnected
13. The Zoo
14. Moon Addicted
15. Dirt Empire
16. Like A Poet
17. Sleep Walking
18. Play Pause
19. Disconnected
20. Habitual Citizens
21. Chopping Heads
22. Mr. Important
23. Cement Shoes
24. Sleep Walking
25. The Zoo
26. Basic P.P.O. Blues
27. Habitual Citizens
28. Generation Fat
29. Mr. Important
30. Moon Addicted
31. Sleep Walking
32. Captured In TonesROM-lisana muusikapalad:

33. Cement Shoes (Ikin & Fiocco Remix)
34. Chopping Heads
35. Like A Poet (Hans Tauscheck & Enik Remix)
36. Fat Camp Feva (Shadow Huntaz Remix)
37. Cement Shoes (Psi Spy v Evac Remix)
38. Moon Addicted (Eavesdropper Remix)
39. Fat Camp Feva (Funckarma Remix)
40. Disconnected (Dalibali Remix) (4:14)


32 muusikavideot Funkstörung´it on natuke liiga palju, isegi juhul kui tegemist on igati nauditava eksperimentaalsurinaga. Head elektrokriipi ja tumedat hip-hop´i, kahjuks aga sutsu liiga palju. Oleks pidanud sessioonide kaupa kuulama-vaatama, nüüd aga lasin koduste toimetuste taustaks kuni süda pahaks läks. :(

A Charming Mass Suicide - Lummav vabasurmasõit

Hurmaava joukkoitsemurha - Ere Kokkonen 2000

Alul ehmatas ära, et filmi asemel pakuti telefilmi, kuid peagi haaras tegevus kaasa ning ebameeldivad videopilti ei pannud enam tähelegi. Aga ime ka oleks kui Arto Paasilinna romaanil ja soome näitlejate koorekihi ( Heikki Kinnunen, Vesa-Matti Loiri, Vesa Mäkelä ) kaasabil loodub depressiiv-komöödia seda teinud ei oleks. Kultainen nousukas või Hirtettyjen kettujen metsä on muidugi Paasilinna paremad romaanid kui Hurmaava joukkoitsemurha, kuid teravat musta-huumorit, tavalisi soome karusi mehi, litsakaid naisi, kavalaid petukaupu ja kastide kaupa tühjaks joodud koskenkorvapudeleid leidis siitki. Väga soomlaslik komöödia ja pean silmas just rahvalikult turhapurolikult soomlasaslik, mitte karge stoiline soomekino tüüpi. Mulle meeldis, raamat ( eesti keeles kirjastus Umara 1997 ) oli mõnus ja film ka. 3,5/5

Teatrilavastuse poster.

!K7 Compilation

!K7 Compilation 2003

01. Terranova - No Peace (2:45)
02. Rae & Christian - Get A Life (3:43)
03. Tosca - Honey (6:01)
04. Herbert - Suddenly (4:20)
05. Shantel - Inside (3:55)
06. Peace Orchestra - Shining (4:47)
07. Ursula Rucker - Supa Sista (3:50)
08. Herbert - The Audience (3:45)
09. Vikter Duplaix - Sensuality (3:14)
10. Guy Called Gerald - Fever (3:43)
11. Tosca - Wonderful (2:59)
12. Funkstörung - Grammy Winners (3:50)
13. Swayzak - I Dance Alone (3:52)
14. Kruder & Dorfmeister - The K&D Summer Sessions (4:37)

Kogumik downtempo elektrot maitsestatud kerge hip-hop´i ja soulikastmega. Tutvust sai sobitama hakatud kunagise lemmiku, Funkstörung´i loo Grammy Winners´i järgi, kuid kogumikul oli paremaidki palu, näiteks Peace Orchestra "Shining".

The Auteur

The Auteur - James Westby 2002

The Auteur oli tegelikult James Westby täispika komöödia Film Geek boonuste hulgas, kuid kuna põhifilmist hulga parem, siis kindlasti eraldi postituse vääriline. Lühifilm näitas ja andis kuulda milline võiks olla lavastaja kommentaaririda Criterion Collection´i poolt reliisitud juustusele pornofilmile. Melik Malkasian´i poolt mängitud mees oli tõepäraselt mõjuv sugar-daddy kelle parimad päevad pornotööstuses on küll möödas, kuid kel on mida meenutada ning teeb seda hea ladna tundega. Eks seda ole ju varemgi naljana arutletud, et milline võiks olla pornokate directors commentary, nüüd toodi üks võimalik versioon välja. 3,5/5

Vanakooli adult movie tegija, härra Arturo Domingo.

Northern Overexposure

J.P. Ahonen - Villimpi Pohjola
Daily Hero Press 2007

J.P. Ahoneni Aamulehti´s ilmunud strippide esimene kogumik. Väikesed lood sõpruskonna töödest-tegemistest mis õrnalt tõid silme ette Friends telesarja, kuid huumor jäi tihti põhjamaalasele omase naljasoone peale, ehk sitcom´ile eelistati sooja südamlikkust. Iga strip muidugi muigama ei pannud, kuid üldkokkuvõttes sai irvitatud küll, esmajärjekorras kõigi lugude peale kus pea või kõrvaltegelaseks oli Ronttu, süüdimatu naiivne blondide juustega naistemees. Käesolev koomiks tuletas meelde, et peaks hankima järgmine kord soome sattudes Pauli Kallio ja Christer Nuutineni esimese "Kramppeja & nyrjähdyksiä" sarja albumi aga võib-olla isegi mitu.

Ya - Khha - Йя - хха

Yahha - Rashid Nugmanov 1986

Sel ajal kui ülejäänud filmiblogijad loodetavasti vaatasid, nautisid ja arvustasid minu poolt poolkogemata kiiruga välja pakutud kasahhi new wave klassikat Igla, võtsin mina ette Rashid Nugmanov´i paar aastat varasema lühifilmi, nii umbes selleks, et vähekegi samal lainepikkusel püsida, samas rütmis vibreerida. Nõel aga oli just aasta-kaks tagasi vaadatud ning erilist isu taas ampullide ning Kino muusika maailma minna ei olnud, eks kokkuvõtet kirjutades pigistan veel enesest midagi välja, uut arvustuspostitust aga tegema ei asu. Yahha oli film kaheksakümnendate keskpaiga mitteformaalidest. Punkarid nende kohta öelda oleks palju, sest kuigi prooviti kätega irokeesi pahe hõõruda, jäid filmis näidatud kutis ikka tasemele kus jookseb hämar joon hipide, metallistide, new wave sündimeeste ja punkarite vahel. Kes vähegi mäletab, see teab, et sel ajal nii oligi. Juba väike erinevus klassifitseeris sind mentide ning valvsate kodanike silmis mitteformaaliks ja see kuhu end ise paigutasid, oli juba su enda isiklik valik. Sedapidi võib võtta ka filmi alul esinenud bändi Alisa mis tehes tüüpilist popmuusikat mängis omal ajal nii sündimeeste, punkide kui hevvarite turule. Vahepõikena olgu öeldud, et praegu harrastavad nad Kremlile meelepäraseid ballaade kus dessantniku vormis kaeblevad kitarri saatel tšetšeenide jubeduste üle ning nõuavad kättemakse vene rahva häbistamise eest. Peale Alisa nägi teisigi oma aja pool-underground staare. Oli Grebenshchikov, Zoopark ja muidugi Tšoi. Muusikalisi vahepalu täitsid tüüpide eksirännakud mahajäetud majades, lobajutud, suitsupausid ja tühjalöömine. Seda muidugi võib võtta kui nõukogude indiefilmi, oma aja noorte häält ja teist laadi lähenemist kinotegemisele, kuid lõpptulemus oli ikka toores ja meenutas neid tuhandeid Vennaskonna "filme" mis lavastaja Tõnu Trubetsky käe alt on tulnud. Nugmanov oli muidugi tahtnud teha täispikka filmi, kuid lubati ( jajah, sel ajal olid riigi käsud ja keelud ) vaid lühiteos, vaevalt aga see üleliigne materjalgi midagi parandanud oleks. Ajaloolise märgina jah aga muusikafilmina nõrk. 2/5

Viktor poiss ise.

Boogeymen : The Killer Compilation

Boogeymen: The Killer Compilation - erinevad lavastajad 2001

Boogymen oli kõige ehtsam petukaup mis DVD-de maailmas ette sattuda võib. Kirjelduste järgi horror-ikoonide tutvustus kus võetakse ette kõik vähegi tegijamad kurjamid ja paljastatakse nende eripära, kuid reaalsuses nägi asi välja sedamoodi, et väike kaardike tapja nime ning harrastustega ja siis viis minutit veristamist näitavat filmilõiku otsa. Ei mingit kommentaari ega rohkemat seletust kui paar lauset, kusjuures isegi õudusfilmide anti-kangelased ise olid kaheldava väärtusega. Kui Michael Myers, Freddy Krueger, Jason Voorhees ja Pinhead olid otse loomulikult oodatud külalised, siis hambaarst ( The Dentist ), Simon ( The Ugly ) ja Camilla ( The Guardian ) jäid võõrasteks ega paistnud staažikate tapjate hulka passivat. Täiesti suvaliselt kokkumätsitud toores junn. 1/5

Clive Barker called Boogeymen "an essential collection" and Wes Craven said "it's totally insane horror entertainment." - yeah right!

Hyper-Doll : Mew & Mica The Easy Fighters

Rakusho! Hyper Doll - Makoto Moriwaki 1995

Tuttavliku sisuga anime kus tavaliste kooliõpilaste maski all elavad tüdrukud on tegelikult kosmosest saadetud kaitsjad ning iga kord kui mõni monstrum oma nina välja pistab, tehakse piff-paff moondumismaagiat, vahetatakse koolivorm kosmose-trikoo vastu ja antakse ülbele kurjuseolendile üle turja. Kakluste vahel käib tulnuk-tsikkidel väike nahistamine omavahel ja klassikaaslastega, neiudele omane katkematu lobisemine, jaapani kultuuri õppimine ning vojerism kus püütakse klassikaaslasi intiimsituatsioonis näha. Miinus lugude liiga tavalise raami pärast, pluss kohati hea fantaasia, mõningaste originaalsuste ning lolli huumoriga tehtud kohtade ja anime täiskasvanusõbralikkuse eest. 2,5/5