Sandman Mystery Theatre : The Face and The Brute

Matt Wagner, John Watkiss, R.G. Taylor - Sandman Mystery Theatre #5-12
Vertigo 2005

Sandmani teine album kannatas seikluste pikkuse all, sest samade kaante vahele oli pressitud kaks iseseisvat kriminulli ja paratamatult ei saa üht head detektiivilugu kiirustades lugejani tuua, ikka kärbitakse millegi arvelt ja nii ka seekord. Alles hakkab mõrvar tegutsema kui tal juba mõned leheküljed hiljem käed raudu lüüakse. Ei mingit teravat mõistusetööd ega peentel vihjetel põhinevat uurimist, paar ilmselget jälge ja otse kurikaelale jalaga kubemesse. Ka koomiksi fiiling oli kergelt käest ära ja seda tänu seigale kus siiani teiste jaoks müstiliseks jäänud Sandman käib politseiametnikega kurjategijate tabamise üle nõu pidamas. See pole enam Sandman, see on juba Batman kes iga prožektorikiire peale katusele lobisema ja semutsema jookseb nii, et jõua hambaidki pesta ega aluspesu vahetada.

Factotum - Horseshoe

Factotum - Bent Hamer 2005
Horseshoe - David Lodge 1998

Charles Bukowski materjalil põhinevaid asju peab ikka vaatama ( ütleb Trash kuigi on siiani kahe kirjaniku teosel põhineva filmi vaatamist määramatusse tulevikku lükanud ) ja seetõttu sai peale paariaastast vaagimist ka Factotum ära vaadatud. Ei hüpanud kohe filmikülge, sest mõnedki tuttavad olid taiese üsna põhjalikult maha teinud. Mina tänu sellele lootusi kõrgele ei kütnud, ootasin kehva, kuid sain täitsa tavalise oolrait linaloo. Puudus küll Baarikärbsele omane äkilisus ja kompaktsus, kuid vähemalt nägi Matt Dillon minu jaoks väga Hank välja ja tema lõppematut tööotsingutepainajat oli lõbus vaadata. Samuti sobisid rollidesse ka minu kaasa lemmiknäitlejanna Lili Taylor ja Laura osas lausa vastupandamatult meelas Marisa Tomei. DVD lisade hulgas on veel 16 minutit töökohti ja tööintervjuusid mis filmi isegi venitamapanemise hinnaga oleksid sobinud. Kui juba Hank tööd otsib, leiab ja koheselt sellest ka ilma jääb, siis miks mitte kõike seda veel rohkem rõhuda, lausa valutegevalt pressida. Samuti oli boonuste seas David Lodge Bukowski poeemil põhinev lühifilm Horseshue mis rääkis väga äratuntavalt kogemusest mis ootab sind hambaarsti juures enne suuraudade või proteeside saamist. 3/5

Hank.

Aliens vs. Predator Omnibus Volume 1

Randy Stradley, Chris Warner, Ian Edginton, Alex Maleev, Derek Thompson, Brian O´Connol - Aliens vs. Predator : Blood Time, Duel, War, Eternal, Old Secrets, The Web
Dark Horse 2007

Aliens vs. Predator koomiksite esimene kogumik oli üsna kasin nii stoori, joonistamisstiili kui ka korraliku actioni poolest. Actionit muidugi oli, kuid asjas puudus põnevus ning üheülbalist alienide tulistamist ning igal lehel korduvaid duelle predatoride ja alienide või predatoride ja inimeste vahel oli tüütu lugeda. Samuti tundsin puudust kogu selle fantaasiamaailma avardamisest, sest mõnel tundmatul planeedil, mis peagi muutumas järjekordseks liikide lahingutandriks, näidatavad paar omapärast looma ning natuke kosmoselaevadisaini ei ole veel korralik sci-fi ega mingi arvestatav lisa kogu saagale. Kogumiku parim lugu oli noir-toonides Eternal, sest see nägi välja ning tundus lugedes koomiksina, ülejäänud olid lihtsalt värviliste piltide read sonivate tekstilõikudega.

The Klansman - KKK - The Burning Cross

The Klansman - Terence Young 1974

Tänu IMDb kommentaaridele ja keskmisele hindele oli jäänud eelarvamuslik mulje kui kehvast linaloost aga peale vaatamist võis nentida, et kuigi tegu polnud millegi südantseiskavaga, siis ometigi parema filmiga kui oodata oskasin. Samuti oli täiesti väär filmi plot lause: "An FBI Agent goes undercover in the Ku Klux Klan." Ei mingit FBI-id ega infiltreerumist vaid mõningaste liialdustega lugu Alabama väikelinna konservatiivsest meesteklubist mis püüab ära hoida narkomaanide, hipide ja vägistajate demonstratsiooni mille eesmärgiks on anda mustadele võimalus hääletada. Täitsa mõnus lugu Lõunast kus tegelased polnud nii must-valged kui alul paistsid ning nii mõneski klanni sõnas oli iva sees. Poliitiline korrektsus ei olnud veel Alabamasse jõudnud, muidu oleks film hulga roosamas toonis tehtud. 3/5

Klubiõhtu.

Waltz with Bashir

Vals Im Bashir - Ari Folman 2008

Animatsioonilainel jätkates sai järgmisena valitud eelmisel aastal hulgaliselt kiitust kogunud film Iisreali järjekordsest aktsioonist, ehk esimesest Liibanoni sõjast. Kiitust jagan minagi aga ainult teose visuaalsele küljele mis oma graafilises lahenduses oli väga koomiksipärane ja läbi selle mulle koheselt meeldiv. Kahedimensiooniline töö mida kohati arvutigraafikaga loodud taustliikumise abil oli ruumilisemaks muudetud ning lõpptulemus meenutas mõningatel hetkedel lapsepõlves nähtud stereopilte. Tugev pliiatsijoon, napid värvid ja jõulised kontrastid. Häiris aga mind selle dokumentaal-anima puhul täielik möödavaatamine sõja üldpildist ning keskendumine Sjhabra ja Shatila põgenikelaagris toimunud veresaunale, ainuke kord kui teos vihjas iisreali ülepingutamisele oli ülal oleva punase auto jälitusstseen kus hoolimatult tulistati kõike ja kõiki. Iisraele armee viibimist Liibanoni pinnal aga ei seatud kordagi küsimuse alla, see peaks vaataja jaoks täiesti ebnesestmõistetav õigus olema. Samuti jäi Iisraeli valitsuse ning armeejuhtkonna heakskiit verivaenlaste palestiinlaste hukkamisele vaid paarile vihjele püsima, ometigi oli falangistidele just sealt riigist ja just nende juhtide poolt roheline tuli antud. Nüüd jäeti mulje, et valitses teadmatus. Lihtsõdurite seas jah ning läbi selle tuleb mängu kõige küünilisem hetk. Nimelt tunnevad just lihtsõdurid oma süüd, et nad teadmatusest ei suutnud tapatalgusid ära hoida, nad põevad hinges veel aastakümneid hiljem ja teevad andekspaluva animatsiooni. Reameestel on häbi aga valitsus ise ei kõssagi, eriti nüüd kui saab ka ise vaikselt sõdurite andekspalumise taha varjuda, jättes mulje justkui ühest multfilmist piisaks. Ja keerame ühe tuuri veel peale. Nüüd peale animatsiooni vaatamist tunneb vaataja ka sõduritele kaasa, ühtmoodi on ohvriteks tapetud palestiinlased kui ka end nende sekka nihverdanud iisraeli sõdurid. Taas tuleb pisar poetada juutide pärast, nende hingeHOLOCAUST´i on ju samades mõõtmetes mis mõne tuhande palestiinlase surm. Nemad otseselt kedagi ei tapnud aga nemad ainult on selle läbi kannatanud. Lõppkokkuvõttes on ohvrid otsekui vahetunud, surnud piinavad elavaid, hukatute ja nende ellujäänud pereliikmete mure on pisku "tapjate" omaga võrreldes. See pole muidugi juutide ajaloos esimene ega viimane kord enesest ohvrit teha, nende pidevad kannatused on ju lausa rahvuslikku DNA-sse sisse kirjutatud ja pooltes maakera koolides kohustuslik õppeaine. Aga see selleks, hinde panemisel oli rõhuvaks väline külg, mitte ideoloogia. 4/5

Sarnaselt animatsioonile lõpetan ka mina dokumentaalse kaadriga.

FlashGlamTrash! - porri elust enesest

Mõned härrasid siin Kalveri blogis kurdavad, et porno pole enam filmiblogijate lemmikteemade hulgas. Tundub seega õige hetk promoda fotoblogi kuhu mina kaastöölisena kõik netist leitud XXX ja adult teemalised screenid näitamiseks viin.

FlashGlamTrash!

Teemadeks sex, bizarre, topless, pop-stars, punk, fetish, porn, trash ja weird-fotod, mõned piltnikud kodueestist, kuid suurem osa materjalist on üles nopitud välismaa saitidelt. Päevase vajaduse paljast pinda, huumorit ja kõditajat peaks kätte saama. Soovitan järele uurida ja bookmarkida!

Johnny Corncob - John the Valiant

János vitéz - Marcell Jankovics 1973

Popkunsti võtmes animatsioon mida eristab kümnetest sarnastest tugev rahvuslik taust ja seda nii pildikeeles kui ka loopõhisena. Kui muidu võiks teost pidada oma animatsioonistiililt ja värvigammalt viis aastat varem valminud George Dunning´u fantaasiarikka Yellow Submarine´i klooniks ( näiteks all olev screen türklastest kes kangesti meenutasid sinkjaid-sünkjaid ) , siis rahvuslike märkide, rahvarõivamustrite ja folkloori sissetoomise läbi muudeti kogu muinasjutt hoopis millekski muuks mis seisab kõrgemal kui ajastuhinge kandev LSD ulmades lendlemine. Esialgse poeemi oli kirja pannud Sándor Petöfi ja minu teada on see poeet olnud üks tuntumaid Ungarlaste rahvustunde ärgitajaid ning just selline lähenemine pani töö särama. Hetkeks eesti vastele mõtlema jäädes tuleb meelde Jüri Arraku joonistatud animatsioon Suur Tõll ning see näide ei olegi nii väär, kuigi otsest rahvustunnetele suruvat märkidekeelt on siin vähe. Ungarlastel aga seda jagus ja kui kõik oli veel pidurdamatu fantaasiaga animeeritud, ilus ja südamlik, siis ei saa muud moodi kui vaimustunult hõisata. Suurepärane "hipi-animatsioon", happe-trippimine ja rahvuslik uhkus ühes imakaunis traagilises psühhedeelses multifilmis. 4,5/5

Seekord pole ma screenidega kitsi, ilu lihtsalt nõuab demonstreerimist.

The President's Last Bang

Geuddae geusaramdeul - Sang-soo Im 2005

24-ndal veebruaril olin minagi presidendi vastuvõtule kutsutute hulgas, kuid loobusin minemast. Põhjuseid oli mitu. Esiteks avastasin, et mu peokingad on juba kergelt väsinud välimusega ja sama võiks öelda ka peoülikonna kohta. Uute rõivaste ostmine oleks aga olnud kulukas väljaminek ajak kui iga rahakotis olev kroon loeb, samuti oleks kaasa pidanud õmblejalt tellima peokleidi ja selle maksumus on hoopis teises katogoorias kui minu tagasihoidlikud( kuid korralikud ) kingad, pintsakud ja viigipüksid. Kultusi tuleks ka joogile teha, sest kuigi Estonias jagatakse Viru Valget tasuta, siis ennast teades lõpetan nagunii Levikas ja seal pead juba oma tengelpunga kergendama. Teiseks oli 24. minu tööpäev ja selle asemel, et ETV kaamerate jaoks kulutusi teha, istusin ma tööl, lugesin läbi kaks koomiksit ja kogu see aeg tiksus veel topelt töötasu. Kolmandaks poleks muidugi tahtnud vabamüürlasel, nagu heal sõbral, kätt suruda. Snäkke oleks muidugi võinud pugida nii, et kerge kripeldus õhtul koju jõudes oli ikka sees. Otsustasin tunde peletamiseks vaadata korea ajalootaustaga filmi president Park´i mõrvast ja sellega seonduvast. Vahemärkusena olgu öeldud, et käesolevat filmi olen üldse elus kõige rohkem vaatama asunud, nii umbes kümnel juhul ja iga kord vaid minut-paar poolelijäänud kohast edasi jõudnud, seekord siis sai Ilvese peole mõeldes lõpuni jõutud. Tegu oli tõsielu ja fiktsiooni segava looga mis keskendus ööpäevale Korea Rahvusliku Luure agendi Ju elust, selle aja jooksul aga toimub nii mõndagi vapustavat ja paika tuleb panna oma lojaalsused ning prioriteedid. Musta huumori ja poliitsatiiri võtmes tuuakse vaatajani ühe "paleepöörde" täideviimine, sellega seotud traagilised ja koomilised taustad, kogu tähtsa hetke haprus, otsekohene julmus ja ja paratamatult juhtuvseostuv äpardlikkus. Mõrv ootamatult justkui selgest taevast ja ei mingit generaalplaani edaspidiseks, fataalne muutuste ootamine ja suitsiidimissioon kohusetundest oma ülemuste vastu. Filmi tekitas koreas palju kõmu, seoses okupatsioonihaavade ja Park´i isikukultuse haavade lahtirebimisega ning ka see DVD-le jõudnud versioon on juba tsenseeritud. Vaadates oligi kahju, et kõiki nüanse ei taipa ja kogu pila ei taju, sest ei ole lihtsalt kohaliku kolmekümneaasta taguse poliitilise situatsiooniga nii kursis. Lapsepõlvest mäletan küll AK kaudu näidatud üliõpilaste valitsuse vastaseid protestiaktsioone, kuid üldpilt on siiani aukudega. Film aga kõlbab vaadata ka poliitikavõhikule, sest lõppude lõpuks näidatakse koreapärases humoristlikus vormis üht atentaati. Pange tähele filmis toimuva sarnasust Stalinit ümbritsevaga ja hiljem üht äpardunud viidet Brešnevile. 4/5

Vandenõulased.

Eesti uue autorikoomiksi esitlus

26. veebruar 2009, 17:00
ArtDepoo Galerii, Jahu 4

Üritusel esitletakse uut kodumaiste graafiliste novellide kogumikku "Narratiivsus piltides: Eesti '00 aastate autorikoomiks, osa 2", mille on koostanud Andreas Trossek ja Joonas Sildre, kujundanud Joonas Sildre.

See publikatsioon on topeltmahus järjetrükis kogumikalbumile "Narratiivsus piltides: Eesti '00 aastate autorikoomiks", mille Eesti Kunstiakadeemia kirjastas 2007. aasta alguses. Nüüd, kaks aastat hiljem, on näinud trükivalgust raamat, mis koondab eelmisest kogumikust ruumipuudusel välja jäänud piltlugusid, aga ka värsket uudismaterjali.

Uues valimikus on piltnarratiivid kaheksateistkümnelt autorilt või autorite kollektiivilt (kellest varasemas kogumikus olid töönäidetega esindatud vaid pooled): Edvin Aedma, Peeter Krosmann, Kristel Maamägi, Urmas Oja, Minna Prikk, Lauri Rahusoo, Lilli-Krõõt Repnau, Mammut alias Martin Rästa, Tarmo Salin, Elina Sildre, Joonas Sildre, Sander Taal ehk kinnas, Margus Tamm, Nele Tammisto, Veiko Tammjärv, Olga Temnikova, Paco Ulman & Andris Feldmanis & Livia Ulman, ©EFC.

The Losers - Endgame

Andy Diggle, Jock, - The Losers #26-32
Vertigo 2006

Lõppvaatus oli küll täitsa nupukas, kuid nii ülepaisutatud maailmavallutusliku haardega, et koheselt meenusid James Bond´i filmid ja kuigi ma olen neid kõiki näinud, ei ole ma mitte teps sedalaadi põnevike fänn. Kokkuvõttes ei meeldinud mulle ka Luuserite seiklused, sest inteligentse agenditrilleri asemel käis üks lakkamatu äge olemine ja ägedalt killimine. Just selline noortepärane äge mille vaimu andis eriti hästi edasi koomiksisarja viimane pilt kus killuvennast kutt hea tööpakkumise peale üleolevalt keskmist sõrme näitas. Jajah, täpselt selline teismeliste fuck-you. Aga jääme siiski filmi ootama, koomiksitlugenuna on see ju poolkohustuslik. Ja lisaksin, et vaadake hoolikalt kuidas lääne inimene kujutab ette ja joonistab 1986-ndal aastal hüljatud Pripjati linna, katustel on satitaldrikud ja arhidektuur on nii mööda kui veel võimalik. Kodutöö täiesti tegemata, häbi!

Hell's Ground

Zibahkhana - Omar Khan 2007

Minu pakistanlasest töökaaslane viibis just hiljuti kuu aega kodumaal ja võttis selle ajaga seitse kilo kaalus juurde. Poiss olevat suurest igavusest vaid diivanil vedelenud ja telkust kohalikke teleshowsid vaadanud samal ajal kui jällenägemisrõõmust ogar ema hommikust õhtuni linnupojukese jaoiks head ja paremat vaaritas ning kehakaal aina tõusis ja tõusis. Oleks Mohammed Akbar sel hetkel teadnud, et Pakistanis liiguvad ringi saastatud joogivee tarbimisest muteerunud zombied ja burkat kandev maniakk kes tapab juhuslikke metsa eksinuid, ega siis poleks poiss vanematekodus šerbetti puginud, vaid kiirelt ohtlikkust paigast sääred teinud. Lisade hulgas olnud intervjuud vaadata ei viitsinud ja seega päris täpselt ei tea kui tõsiselt noor paki oma filmitegemist võttis. See, et moslemiriigis zombekinoga segatud splätter-slasherit tehakse ei ole iseenesest just midagi erilist, lääne elusstiil on osade inimeste jaoks kindlalt olemas ja horrorfilmi tegijat just jumalavallatuste pärast kividega surnuks ei loobita, küll aga võivad mõnedki emad lavastaja eest oma tütreid peitma hakata. Mina igaljuhul filmi väga tõsiselt ei suhtunud, tegu pole mitte hea tööga, vaid pigem kurioosumiga mida on islamiriigis valmimise tausta rõhutades kergem turustada. Vaatad ära ja muigad nii mõnelgi korral, kuid teistkordselt küll masinasse ei topi. Liiga klišeelik ja sarnane lääne analoogidele. Kohalik folkloor oleks ise palju paremat ainest andnud õudusfilmi ( või naljafilmi ) valmimiseks ja midagi pakistanipärasemat ma ootasingi. 2/5

Pakistanlased tamater masalat söömas.

The Man Who Planted Trees DVD Box Set - Nine Animated Classics by Frederic Back

Abracadabra - Frédéric Back 1970
Inon - The Conquest of Fire: Algonquin Legend - Frédéric Back 1972
The Creation of Birds - Frédéric Back 1972
Illusion - Frédéric Back 1975
Taratata - Frédéric Back
Tout rien - All Nothing - Frédéric Back 1980
Crac - Frédéric Back 1981
L'Homme qui plantait des arbres - The Man Who Planted Trees - Frédéric Back 1987
Le Fleuve aux grandes eaux - The Mighty River - Frédéric Back 1993


Karbile nime andnud animatsiooni The Man Who Planted Trees vaatasin ja arvustasin ära juba üle aasta tagasi, nüüd sai siis nädala jooksul vaikselt ka ülejäänud kanada meistri animatsioonid ära vaadatud, neljandal diskil oleva dokumentaalfilmiga aga käitusin julmi võtteid kasutades, kerisin esile vaid varasematest animeeritud filmidest pärit lõike mida muudel diskidel näha ei saanud ja jätsin härra pajatused tähelepanuta. Frédéric Back´i kõikide animatsiooni ühiseks nimetajaks on hool ümbritseva looduse ja inimkonna humaanse arengu pärast. Tugevale loodussäästlikule sõnumile sekundeerib kaunis pastelne joonistus, mõlemad koos aga kihutavad fantaasiatiivul vahetades pidevalt värvi ja vormi. Klassikaline kaunis animatsioon peale mille vaatamist soovid olla parem inimene kui seda varem olid. Südamlik, lähedane ja lihtsalt ilus. 4,5/5

Frédéric Back intervjuud andmas.

Extreme Movie

Extreme Movie - Adam Jay Epstein, Andrew Jacobson 2008

Hiljuti nähtud Sex Drive oli ühe tänapäeva sekskomöödia kohta piisavalt naljaks, ropp ning armas ja seetõttu otsustasin vaadata ka käesolevat teismeliste naljafilmi, lootes sarnast elamust. No mitte just sarnast, väheke nõrgemat, kuid, et see film sääraseks junniks osutus tuli eneselegi üllatusena. Extreme Movie oli stetšide kogumik mis kasutas häbematult ära kõigides teistes filmides näidatud situatsioone ja proovis nendele juba habetunud naljadele üht vahvat naerukat üles ehitada. No mida sa tahad filmist kus huumoritipp peaks olema vana kulunud screwball-võte uksest millelt number ära kukub ja seetõttu segadust külvab. Piilukaamera sketš oli OK, muud aga õudne lamedus. 1/5

Neegrid peeretavad - einoh, hirnu herneks.

The Gene Generation

The Gene Generation - Pearry Reginald Teo 2007

Hiljuti sattusin puhtjuhuslikult Wikipedia cyper-punk lehele ja seal oli pikk nimekiri žanri filmidest. Aega kõiki uurida ei olnud, kerisin lehe alla ja vaatasin viimaseid selles ulmestiilis vändatud linalugusid. Üpris viimaste hulgas oli ka käesolev film ja kuna vaikselt tiksutan ennast läbi Transmetropolitani koomiksite ja seetõttu hetkel kõrgendatud huvi näha kübertulevikku, siis läks loosi. Huvi on tegelikult olnud kogu aeg ja heast tehnoulmekast ei ütleks kunagi ära, kuigi tõele au andes astuks küberneetiline madin aurujõul käiva ees sammu tagasi kui valik vaja langetada. The Gene Generation oli 100% cyber-punk. Arvatavasti isegi kõike küberpungim film üldse mida ma näinud olen. Seda küberpunki on filmis kõik kohad täis ja mitte ükski žanrile iseloomulik moment ega märk polnud kasutamata jäänud, seda alates kogu tulevikulinna kujutamises ning lõpetades peategelase aluspesu disainiga. Olid fetish-rõivad, DNA-koodide häkkimine, modifitseeritud käsirelvad, nõelapea suurused jälitusseadmed, EBM-industrial muusika ( Combichrist ), vanu trükimasinaid meenutavad kompuutrid, nälgivad vaesterajoonid, tehisjäsemed, värvitud irokeesisoengud, märgatavad hiina mõjutused kultuuris, massiivsed cassherniliku välimusega ehitised ning kõiki neid ja mitmeid teisi žanrielemente siduv ulmelugu tulevikumasinatest mis külvavad nii surma kui parandavad haigeid. Kõik oli nii küberpunk, et rohkem on palju tahta, kuid see ei tähenda isegi mitte paadunud ulmefänni jaoks, et tegu oli hea filmiga. Tavaliselt suurem osa sci-fist ei ole ja kahjuks jäi ka The Gene Generation kuhugi Johnny Mnemonic´uga ühele tasemele., ehk tsipake kõrgemale tavalisest b-möllukat pakkuvast ulmejurtsust. Tubli kiitus püüdele välist külge võimalikult stiilseks teha, sest stoori poleks ilma aksessuaaride ja dekoratsioonideta küll muidu välja vedanud. Odavalt kitšilikult tehtud, kuid hingest üritatud küberpunkida ning see eesmärk oli korralikult täidetud. 3,5/5

Palgamõrvar.

The Losers : Close Quarters

Andy Diggle, Jock, Ben Oliver - The Losers #20-25
Vertigo 2006

Juba väheke parem kui eelmised, kuid ikka veel häirib mind see liigne möll. Alles hakkab kenasti asi susisema, arvutivõrkkudesse on sisse häkitud, ülejooksikud on koos kaustadega saabunud, info liigub ja agentide ajud käivad täiskiirusel, kui järsku taas KABOOM!!! Kui The Losersi grupp ja neljandas osas nendega liitunud vanakooli salaluuraja Marvin Stegler korraks rahulikult maha istuksid ja asja läbi mõtleks, oleks neil saladuslik Max juba ammu käes. Aga ei, kui oled juba superlahe tüüp, siis mine põmmuta ja tapa, sest mõtlemine on ju jobude pärusmaa.

Igor Kovalyov : A Collection of Animated Shorts

Yego zhena kuritsa - Hen, His Wife - Igor Kovalyov 1990
Andrey Svislotskiy - Igor Kovalyov 1992
Bird in a Window - Igor Kovalyov 1996
Flying Nansen - Igor Kovalyov 1999
Milch - Igor Kovalyov 2005

Igor Kovalyov´i animatsioonid tundusid mulle igavatena ja venivatena, loo rääkimine ja kuulamine oli vaevaline ning vaimukust nii pildis kui stooris nappis. Keegi oleks justkui Priit Pärna animatsioonid aegluubis tööle pannud, seal kus meie meistril on teravat visuaalset vigurit pea igal sammul, seal vene meister näitab tühja seina ja tühja õue, krutski on aga plangu taga ja selleni jõudmiseks tuleb üle hoovi minna. Kunstniku hing ja eriti vene kunstniku hing on avar ja kõike tahaks tselluloosile panna. Nii ongi kõik animatsioonid üle kümne minutilised, kuigi sisu selgekstegemine ja päraleviimine vaataja jaoks ei peaks võtma rohkem kui poole sellest ajast, ülejäänud tundub paratamatult ruumitäitena mis ei loo isegi kordamist ülekordamise läbi originaalset tunnetust ega ärgita emootsioone, vaid tulemus on hoopis vastupidine. Parim kogumikult oli Flying Nansen, selle valmimisest oli lisade hulgas ka lühidokumentaal. 2/5

Flying Nansen´i lustakas jääkaru kes ei ütelnud ära ka pruunkaruga vallatlemisest.