Tôkyô zankoku keisatsu - Yoshihiro Nishimura 2008Peale väikest pettumist The Machine Girl´is olin ma end käesoleva filmi puhul juba halvimaks ette valmistanud, seda isegi nii põhjalikult, et kaalusin filmi mitte vaatamist enne kui keegi teine meie eesti filmiblogijatest pole kiitvat sõna öelnud, laitva arvustuse peale aga oleksin üldse loobunud. Mitte, et see "masinatudruk" halb oleks olnud, oli OK aga samasugust kloonlikuna tunduvat OK filmi poleks küll viitsinud taas vaatama hakata. Samas aga sain aru, et keda ma siin ikka petan, isegi kui on super-jurts on mul stabiilses üleväsimuses seda mitmeid kordi lihtsam jälgida kui end näiteks jalaltuinumise äärel mõnest hiina draamast läbi närida.
Kartused osutusid asjatuteks, sest kui kahtlustasin värskete ideede puudust ja ühepalgelisust teiste jaapani straight-to-video käkkidega, siis pakuti hoopis ennenägematuid gore-elamusi. Poleks uskunudi, et žanrist saab veel järjest uuemaid veidrusi välja väänata. Palju sa siis lõpuks ühe inimkehaga eksperimenteerid, lõppkokkuvõttes ju ikka vaid kaks kätt, kaks jalga, torso ja pea, lisaks siseelundeid ja paar pange verd. 
Tokyo Gore Police aga suutis. Kuigi näidati ka traditsioonilisemaid gore-võtteid nagu katanaga jäsemete raiumine, mootorsaega kõrri sõitmine ja veredušši, seisnes suurem osa filmi originaalsetest efektidest biomorfset laadi transformeerumistel ( väheke sarnane Meatball Machine´is nähtule ), viimane aga oli seotud filmi päris põnevi sci-fi stooriliiniga. Peale ulme pakkus aga teos loomulikult veel õudusmomente ja komöödiat, sest splätter ilma huumorita on justkui laul ilma viisita. On sedagi muidugi püütud teha aga edutult. Ja lõpuks veel seksuaalse tooniga fetišit nii jäseme kui vinüüliarmastajate mängumaalt.
Elava fantaasiaga b-movie, keel põses tehtud, ei mingit pinget ega tagasihoidlikkust, kui aga oli vaja rumalusi kokkukeerata, siis seda häbenemata ka tehti. Ei saa öelda, et vaid japsid oskavad aga neil kukub tänu kultuurilisele taustale see kuidagi eriti ehe välja, isegi odav videofilmilik taust oleks justkui omal kohal ja täpselt selline nagu vaja. Hea meelelahutus, bizarre fetishit ja musta huumorit ohtratele verejugadele kauba peale. Hea meel, et ikka vaadata otsustasin, väsimuse pühkis teos hetkega. 4,5/5
Vasakul on filmi üks coolimaid tegelasi, masohhistist seksori kelle amputeeritud jäsemete asemel olid ihutud mõõgaterad.
Peaks ka vaatama, kuigi viitsimist pole isegi 30 minutit teleka ees lamamiseks.
ReplyDeletemul ka, iga 25 minuti järel tuleb netti tsekkamas käia.
ReplyDeleteOh super, olin selle filmi päris äraunustanud, vaja hankida kindlasti.
ReplyDeleteLoomulikult, täielik rock´n´roll!!!
ReplyDeleteSeda japsid ostaksid.
ReplyDeleteKrt, soundtrack oli täitsa mõnna.
Nagu tavaliselt ikka, ei pööranud ma OST´ile tähelepanu. Küll aga tekkis lisade hulgas reklaamitud Fudoh´i amorfset reliisi nähes kange tahtmine see Miike film üle vaadata. Eks pean oma Mei Ah´i ette võtma, viitsi seda laiekraan versiooni ka otsima hakata.
ReplyDeleteRock'n'roll ta oli, aga kas sulle ei tundunud, et need fake reklaamid olid kommentaariks jaapanlaste nö vägivaldsele mõtteviisile?
ReplyDeleteEi tundunud. Jaapanlaste puhul põle vast mõtet rääkida vägivaldsemast mõtteviisist kui teiste juures, neil võib see olla paremini presenteeritud ja avatum nagu ka seksiteemad aga üldiselt ju ei saaks neid pidada vägivaldsema mõtteviisi omajateks.
ReplyDeleteIgatahes need reklaamid olid purunaljakad ja Starship Troopersit meeles pidades oleksin võinud vanduda et see on sotsiaalne kommentaar.
ReplyDeleteMul tuli ka see ST paraleel ette kui reklaamid jooksid. :)
ReplyDeleteSeksori ruulis jah.
ReplyDeleteOstsin endale ka ühe sellise, sitaks kallis aga samas ka sitaks cool. Kahjuks peab mõõgad juurde ostma, ei käinud hinna sisse. :(
ReplyDeleteEt saad kohe keti otsa panna, nussida ja kaasas tarida?
ReplyDeleteYeah! Kaasa tarida ei viitsi, liigub jõle aeglaselt ja ega süles ka kana aga muidu jah.
ReplyDeleteVaatasin siin sellist pinku klassikasse kuuluvat filmi nagu "Sex and Fury" (1974). See on see, kust Tarantino sai idee Kill Billi 1.osa lõpetavaks suureks mõõgavõitluseks lume sees. Ja mis tuleb välja, süzhee on praktiliselt identselt Tokyo Gore Policesse laenatud. Väike tüdruk näeb oma isa tapmist ja maksab kätte, kusjuures üks tegijatest on see, keda ta kahtlustadagi ei oska. Isegi haavadest dushina purskav veri on mõlemas. Ainult et Sex & Fury on nagaanid-ja-automobiilid-kohtuvad-samuraide-ja-yakuzaga sajandi alguse Tokios pluss Reiko Ike ja Christina Lindbergi tissid ja perse. (Tokyo Gore Police oleks siis mõnusad-värdjad-dekadentses-tuleviku-Tokios pluss kellegi anonüümse ilma karismata tshiki perse.) Täpselt nagu Casablanca on Humphrey Bogart ja Barb Wire on Pamela Anderson aga muidu on sama film. Kumbagi teist korda ei vaataks aga Sex & Fury tõmbab ehk pikema kõrre. Lihtsalt sellise viktoriaanlik ajastu on atraktiivsem. Tokyo Gore Polices on siiski üks kulda väärt moment, see kus tüdruk metrookäperdajal perroonil käed ära rapsab ja siis vihmavarju all minema jalutab :-)
ReplyDeleteEi tea Sex and Fury´st midagi aga panen kõrva taha, kuigi mu isiklik pinku maitse on vast erinev, vähemalt see pisuke huvi mis minus on. :)
ReplyDelete