Skin

Skin - Hanro Smitsman 2008

Nagu juba kombeks kujunenud, käisin ka sel aastal PÖFF´il, või oleks õigem öelda tütarfestivalil Just, vaatamas skinhead-draamat. Esimese paraleeli võikski vedada seitse aastat varem PÖFF´il linastunud The Believer´iga ja seda tänu mõlema filmi peategelase juudi taustale. Kahe võrdluses tõuseb Believer paremini esile, sest Ryan Gosling´u mängitud Danny liitumine WP-skinheadidega on seotud noormehe inteligentsusest tingitud teadlikuse ning vaba tahtega. Olles pettunud sionismi kahepalgelisuses, leiab ta tee teise äärmusesse ehk sarnasesse-samasse, avastamaks, et asjad pole sealgi nii mustvalged ja selgete piiridega kui varem paistis. Käesoleva filmi Frankie aga valib neo-natsionalistide grupi hetkemeeleolude, hormoonide möllu ning samuti pettumise pärast judaismis, kuid tema pettumus on isiklikku laadi, mitte kohaliku juudikogukonna kui grupi eesmärkide kahtluse alla seadmise läbi. Frankie on lihtsalt segaduses nooruk, kes omab oma isaga sarnast meelelaadi. Noormehe isa elas noorena üle koonduslaagri õudused ning nüüd elatunud mehena tõusevad need valusad mälestused temas taas esile ning asendavad toimekuse unenäolaadse tardumusega, emotsioonide väljendamine lukustub ning mees vajub jutkui reaalsuse äärel olevasase ulma. Samalaadsed iseloomuomadused löövad välja ka pojas, sest oleks ääretult naiivne mõelda, et üks rude-boy skin ei mõista niinimetatud natsiskinnide olemust ning ei oska ennast sealses kambas viibides kõrvalseisja pilguga vaadata. Tegemist on tema unenäoreisiga, tema traagikast aetud sundtegutsemisega ja tema irreaalse eksirännakuga kus vabal valikul ei olnud palju kõneruumi, vaid käitumist dikteeris teismeliseeas toimuv vastandumine oma isale ning viimase tõekspidamistele. Võib öelda, et Simon ei olnud ihult ja hingelt white power skinhead. Küsimus on, et kas need teised tüübid olid? Ütlen ausalt, et ei ole Hollandi skinhead-ajalooga tuttav, kuid julgen siiski kahtluse alla seada sellise noortegrupi olemasolu aastal 1979. Olgu, parempoolselt meelestatud skinheade on maailmas juba kümmekond aastat eksisteerinud, kuid kas samal ajal kui National Front Inglismaal kiilakaid oma ridadesse värbama hakkas võis tõesti tulbimaa tänavail näha swastika tätoveeringutega teismelisai kutte, on kergelt kahtlane. Samuti kogu pussnoa kinkimise koht, mõelge sellise meene rahalisele väärtusele ning vaadake siis kes seda kellele kingib. Absurd! Kindlad anakronismid olid aga ajastu punk-mood ja muusika, sest vaevalt hollandi noorsugu teistest maailma punkidest aastat kaks varem värvilisi irokeese kandis ja energilist hardcore-punk´i viljeles. Ma saan aru, et massivõtetele kutsuti tänapäeva punkareid oma tagide, soengute ning moodsate juuksevärvidega, kuid stilist oleks võinud ikka pilgu peale heita. Tahaks öelda, et taas film ühe skinheadi muutumisest natsiskinniks aga tegelikkuses seda ju ei toimunud. Peredraama ja isegi isa religioosne taust oli võimsam kui skinheadide osa filmist, viimane oli lihtsalt üks etapp mehestumise ning eneseleidmise teel. Kokkuvõttes mitte väga veenev film, lõpp aga lausa hale ja tuletas meelde peategelase enda sugujuurte karmakoormat, teate küll seda hammas-hamba, silm-silma vastu vanasõna algupära. 3/5

Skin´i drinking-game käib nii, et pits viina tuleb hingealla visata iga kord kui keegi nutab. Ja nutetakse palju, peategelane ise on juba liiter haljast väärt ja filmi lõpuks on mäluauk garanteeritud.