Lugesin minagi siis tänasel päikesepaistelisel pärastlõunal läbi selle viimastel päevadel filmiblogijate hulgas huvi äratanud koolitöö ja järnevalt siis mõned prole mõtted mis tekkisid doktorihärra vaimutööga tutvudes. Esiteks mainin, et viimane kolmandik, ehk otseselt filmiblogimist puudutav osa oli väga kaasakiskuv lugemismaterjal ja seda tihti just võimalusele samastuda näidetega, tunda ära oma käitumismallid ja tõekspidamised. See nn. filmiblogi osa jättis aga samas ka visandliku mulje, kus näited olid küll mõistetavad, kuid kokkuvõte neist kuidagi pealiskaudne, justkui lihtsalt blogide olemasolu nentiv. Või olin ma lihtsalt 86-ndale leheküljele jõudes liiga väsinud. Sooviks igal juhul rahvakeelset lühikokkuvõtet. He he !Kaks-kolmandikku enda alla võttev second-hand tekst filmide sotsiaalsest ja psühholoogilisest mõjust inimesele oli blogiteema taustaks aga see taust on oma allikatele seonduvalt minu arust liiga kinokeskne. Loomulikult paljud kirjeldatavad mehhanismid toimuvad siiani aga mõned on ka iganenud ja uute meedivõimaluste voos ei saa ma seda Martin Oja poolt välja pakutud tausta enam täielikult usaldada. Me oleme liikunud aega kus filmi vaatamine ei ole enam tähtis hetk või sündmus, vaid fast-food tüüpi tarbimine ja seda tänu filmi ilmkergele kättesaadavusele. Kui kinokogemus on võetav tervikuna ja sellena ka analüüsitav, siis uus tarbimistrend ( DVD, Video, arvutist filmide vaatamine ja ka näiteks YouTube ) haarab enesesse palju enam filmiväliseid segavaid tegureid mis mõjutavad vaatajat arvamuse langetamisel. Vabandan üldistuse pärast aga me filmiblogijad klõpsame pisarakiskujast draama pausile ja vaatame vahepeal Ärapanijat, kerime igavamad kohad edasi, sest kahekordse kiirusega on subtiiter ikka veel loetav, me jätame filmi paariks kuuks pooleli ja lõpetame siis pool-sunniviisiliselt ning hindame tihti DVD reliisi omadusi võrdväärseina filmist enesest tekkinud muljetega, haarates filmi enese hindega kaasa näiteks ka boonusena oleva lühifilmi. Mis rütmi tajumisest, vaataja puhtast filmiemotsioonist, märkidekeele selgepiirilisest väljajoonistavusest või otsesest dialoogist lavastaja ja tarbija vahel saab sel juhul juttu olla?
Olgu, ega kirjutaja ise ka lõpuni ei usalda, nii mõnelgi korral torkab vahele, et tegu on vaid ühe mõtteliiniga ja mitte absoluutse tõega. Lugeda oli aga tekstilõike realismi tajumisest ja mälu funktsioonist filmi taasloomisel peas, oli minusuguselegi teooriavõhikule hoolimata liig-akadeemilisest keelest huvitav.
Täispikkuses magistritöö tekst on leitav SIIT.
Viimastel kuudel olen üritanud filme jutti ära vaadata ilma kuselgi käimata. Näiteks 2001: A Space Odyssey puhul ma jäin poole tunniga magama või tuli muu asi ette, aga lõpuks sundisin ma end ikka algusest lõpuni ära vaatama ja mitte sealt kust olin pooleli jäänud. Eyes Wide Shut'i vaatasin PlayStation 3 pealt ja selle kiirendus oli ülimõnus ning kahtlustan, et hindasingi filmi nii kõrgelt tänu efektile mida see fast play pakkus.
ReplyDeleteEile vaatasin ka filmi jutti, kuna ämma-äia juures puudus võimalus pausile panna või ütleme, et se oli keerukas. Muidu nii umbes 50 tõsiselt head filmi pooleli jäänud. :(
ReplyDeletemilleks ennast kodus millekski sundida?!?
ReplyDeletekas see polegi kogu kodu eelis kino ees, et võid kusele minna siis kui jumal juhatab? tahan jätan pooleli, tahan hakkan poole pealt vaatama, tahan ei vaata üldse, tahan vaatan vahepeal mõnda muud filmi ...
milleks ennast tagasi hoida, olge rebelid oma kodus oma filmidega, tehke mida tahate!
resistance!!!
Õige! Poolvägfisi aga vaatan vahest küll, sest peab DVD tagasi andma ja EI RAATSI NÄGEMATA JÄTTA või siis on tõeliselt väärt film mis lausa ise nõuab, et ma talle veel 40 min. loovutaksin.
ReplyDeletePraegu on mul üks prantsuse sõjafilm ootamas, 15 min vaadatud aga olin õhtul nii väsinud, et loobusin komöödia kasuks mida kergem jälgida.