Brian De Palma pole viimastel aastatel just suurepäraste töödega silma paistnud vaid lasknud liugu Hollywoody keskmisel tasemel põnevikke vorpides. Sellest tingituna olin ka käesoleva filmi suhtes sügavalt skeptiline ning alustasin isegi filmi nägemata rünnakuid inimeste vastu kes teost suurepäraseks nimetasid. Olgu, ruttu tehti mulle selgeks, et seekord pole tegu mainstream sõjaheroismiga nagu ma algul ekslikult arvasin, vaid täiesti arvestatava eksperimentaalkino hõngulise kriitikafilmiga mille rahastamise ja lõikamatult avaldamisega oli produtsentidel suuri raskusi. Panin oma laiad lõuad kokku ja ei teinud ühtegi piiksu enam teemal, kuni film läbivaadatud oli. Ma nüüd ei ütle, et tehniline lahendus midagi nii väga originaalset oleks olnud, kuid paar novaatorlikku hetke oli sees küll. Kuigi neid digikaameraga reality-TV stiilis filme on varemgi tehtud ja trend jätkub, andis käesolev film tänu YouTube´i sissetoomisele väheke omanäolisema panuse. Reality-TV-lik formaat ja objektiivsus ise on aga muutunud ja vähemalt minu jaoks ei tekita kõikuv digikaamera pilt realistlikumat tunnet kui staatilise filmikaameraga vuristatud materjal. Seekord oli aga lavastaja taotluseks just ääretu tõepärasus mariinide elu kujutamisel Iraagis. Töötas küll aga teema ise pole enam värske ega intrigeeriv, näiteks brittide varemlinastunud The Mark of Cain käsitles väga sarnaseid probleeme. Sõda on sõda ja sõjatandril ehk okupeeritud Iraagis toimuva nina alla hõõrumine võib mõjuda vaid USA fixfoxilikus meediamullis elavatele inimesele, eurooplane enese jaoks midagi šokeerivat enam ei leia. Patriootlikult meelestatud jänkid aga läksid põlema - needsid de Palma maapõhja, sõimasid riigireeturiks ja kukkusid boikoti kampaaniaid organiseerima. Ühed kiruvad ja teised kes ei fänni mitte filmi vaid tegelikkuses vastandavad end hoopis vabariiklastele, kiidavad ja ülistavad. Kasu aga lõikab film igal juhul, sest kõmu ja promo on hulgaliselt rohkem kui film seda tegelikult vääriks. Teos ise oli väheke üle keskmise tasemel, jookseb kohati temaatikas kinni, kordab ennast ning mängib varemnäidatud teemadel. Realistlik ja uuenduslike võtetega - seda küll. Eriti realistlik oli ühe mariini miiniotsa istumine ja iraaklaste poolt korraldatud inimrööv. 3/5
Demokraatia ettur.
Miinikoht oli tõesti kena.
ReplyDeleteFilm oleks võinud valmida 3 aastat varem, siis oli teema tulikuum ja aktuaalne.
ReplyDeletePraegu ruulivad No End in Sight tüüpi temaatikaga teosed. :)