Assembly

Ji jie hao - Xiaogang Feng 2007

Loen just Catherine Merridale´i paljukiidetud raamatut "Ivani sõda. Punaarmee aastatel 1939-1945" ( intervjueeritavate rahvust arvesse võttes peaks küll nimeks olema "Iisaku sõda" ) ja olin jõudnud lõiguni kus seletatakse lääne lugejale poliitohvitseri ehk politruki tähendust. Assembly algab lahingustseeniga kus kompanii politruk saab kangelastegu tehes surma ja kapten asub meeleheitlikult meeste moraalile mõeldes uut helgest punasest tulevikust jutustavat aktivisti otsima. Uue noore kommunisti ja vaid 48 mehega asutakse kaitsma strateegiliselt tähtsat punkti jõe lähedal asuvas kivisöekaevanduses kuni neid peaks vabastama taganemiskäsku andev fanfaarisignaal. Märguannet aga ei tule ja järjest kurnavamate kaitselahingute järel leiab kapten Gu Zidi ennast endiste kamraadide surnukehade keskelt. Ta on ainus ellujäänu kogu Üheksandast roodust.Assembly oli siis esimene moderne sõjafilm Hiinast. Kui veel paari aasta tagune suurproduktsioon On the Mountain of Tai Hang meenutas välimuselt rohkem seitsmekümnendate vene sõjafilme, siis Assembly kinematograafia on juba kõvasti Saving Private Ryan´i suunas kaldu. Mürsud plahvatavad paisates õhku mulla ja laastusaju, kuulid viivad vingudes kaasa tüki kehast, šrapnell lööb hooga jäseme minema ja kogu seda hallikashägust kaost filmitakse dokumentalistika võtmes käsikaameraga. Ühesõnaga lahingustseenid on samas standardis mille Steven Spielbergo kunagi lõi, võimalikult täpne ja ligilähedane puhastustule õudustele maa peal. Korralikult lavastatud võitluskohad, kuid nii neetult paksult klišeesid täis topitud, et vägisi kiskus südant läikima. Iga väiksemgi sõjafilmis nähtud eneseohverdamisest ja kamraadi hukkumisest tehtud pisarakiskuja oli sisse topitud ja selle tõttu hakkas minu jaoks film peale alles peale sõja lõppu. Sõjafilm muutus draamaks kus ellujäänud kapten proovis aastaid leida sõekaevanduse šahti kuhu ta lahingu lõppedes oma hukkunud kaaslaste surnukehad varjule viis. Vana veterani missiooni näidati küll propgandistlikus võtmes, kuid teo enese taga on iidne zen-budistlikusega seotud rahvatraditsioon. Samale missioonile asus ka mungaks pühitsetud endine sõdur filmist The Burmese Harp ja sarnaselt peab ka kapten Gu Zidi oma kohuseks kamraadide kehad pühitsetult hauda saada. Patriootlik ja propagandistlik linalugu mis tasakaalukalt balansseerides püüab meeldida ja mõjuda nii lääne vaatajale kui ka kodupublikule. Sõjafilmide fänn leiab korralikke lahingustseene ja härdama südamega inimesele peaks meeldima filmi teisel poolel algav draamalikum liin. Kommunistlikult ja stagnantlikult oma mineviku kangelastegusid ülistav punahiina kommertsfilm, kuid miite halb kino. 3/5

Saving Private Jiao Dapeng.