Turetskiy gambit - Dzhanik Faiziyev 2005Teate küll seda "vene hinge"? See millest russid eal ei väsi rääkimast. See, et neil on see saladuslik "vene hing" ja tänu sellele on kõik lubatud. "Vene hing" andis vene rahvusest noortele pronksööl isegi loa röövida, lõhkuda ja kakelda, "vene hing" käskis ka narkomaanist Dimitri surnuks pussitada. Eestlased peaksid õnnelikud olema, et "vene hing" sel öö nii varakult magama läks unustades anda käsklust vägistada. "Vene hing" sunnib vene hinge kandjat valetama, varastama ja isegi rääkima platnoide moodi. Vene hing paneb inimest unustama tavalist kõnekeelt ja kasutama vaid konginaridel välja mõeldud hellitavaid nimekesi koos ohtrate kolmekordsetega. Ma ei mõtle seda välja. Tavaline vene rahvusest härrasmees vabandas "vene hinge" teemat mängu tuues oma rahvuskaaslaste märatsemist televisioonis. Ta taunis seda, kuid lisas, et "hingeke" ju nõuab sellist käitumist.
Akunin on proovinud samuti kirjutada sellest "vene hingest", piiritust ja vabast, suursugusest ja külalislahkest. Liialdustesse kalduvast, kuid samas alati viisakuse ja kombekuse piiridesse jäävast. Türgi gambiit ei olnud Akunini parim raamat ja veelgi vähem on seda film. Plusse võiks jagada vaid audentsete mundritega lahingustseenidele, ning välitingimustes püstitatud sõjaväelaagri kujutamisest. Kõik muu on aga üpris labane, eriti paistab see silma aga üleliigse arvutigraafika kasutamises. Digitöötlus mis juba paari aasta pärast tundub kohmakas ja vananenud oleks vabalt võinud ka olemata olla. Yegor Beroyev tundus Erast Petrovich Fandorin´i rolli rohkem sobivat kui hilisemas filmis Statskiy sovetnik sama tegelast mängiv Oleg Menshikov, kuid kahjuks oli loobutud tegelaskuju sügavamast tutvustamisest. Tänu sellele pakub film kordi rohkem raamatusarja lugenule kui esmatutvust loovale filmivaatajale. Kõlbab vaadata aga elamust ei teki, võib-olla on tõesti pronksöö muljed nii tugevad, et filmis vene keelegi kuulmine tekitab tülgastust. Nagu ka "vene hinge" müümine kaunipildilises linaloos. 1,5/5
Ehh, Fandorin mu sõber! Sain sulle just Armani pintsaku ja Hugo Bossi püksid.
Fandorini-sarja raamatud on ühed parimad kriminaalromaanid viimasel ajal üldse. Seda esiteks. Nad on ka viimase peal hästi tõlgitud. Seda teiseks. Praktiliselt kogu sari on nüüd eesti keeles olemas, lisaks veel kaks Pelagija - lugu (küllap tuleb ka kolmas) ja Erasti lapselapse Nicholas Fandorini seiklustest tänapäeva Venemaal pajatav "Altõnn-Tolobass". Seda kolmandaks.
ReplyDeleteLauri
Me juba laeval leppisime kokku, et laenad neid mis mul veel lugemata.
ReplyDelete