The One-Armed Swordsman

Dubei dao - Cheh Chang 1967

Naturaalmajandus pole kuhugile kadunud, tänapäevalgi saab mõningaid asju vaid teiste asjade vastu vahetades. Nii võttiski minuga ühendust kena neiu kel kangesti vaja üht animet, kuid haldaja on nõus seda vaid paari vanema Show Brothers´i kung-fu filmi vastu vahetama. Kuna anime omanik on sakslane on ka arusaadav, et perverdirahva poeg seda niisama lihtsalt käest anna ja kaunitarist neiu võlud germaani puupeale ei mõju. Viienimelisest filmilistist oli mul endal vaid üks - The Duel, ent teadsin ka kust leida The One-Armed Swordsman´i. Eestis on kaks meest kellel see film olemas on. Üks neist on internetiavarustes Pereira nime all tegutsenud kung-fu filmide fänn ja teine magusa naeratusega endine televisioonijuht Ilmar Raag. Kuna herr Pereira on kadunud võtsin sihikule pisikese friigifilmide fanaatiku Raagi. Paar telefonikõnet ja mehe aadress oli teada. Veel paar kõnet paarile tuttavale koos ähvarduste ja võla meeldetuletamistega ja Ilmar oli 27. aprilli ööks kodunt välja meelitatud. Hoolimata tänavatel möllavast rahvast liikusin ta majani, kontrollisin igaks juhuks majale ringi peale tehes ega akendes valgust pole ja avasin lõpuks vana hea krediitkaardi nipiga ta maja välisukse. Korteriuksega läks veidi rohkem aega aga sain hakkama. Ega ma siis Maardu malaletkades ainult ristsõnu ei lahendanud, vaid panin vanemate varaste õpetustest ikka üht-teist kõrva taha ka. Raagi korter haises kergelt kassikuse järgi, kuigi liivakasti ega kassi ma kusagilt taskulambisõõri ei leidnud. Veider. Ka oli elutoas näha märke joomingust: diivanipadjad olid põrandal, laual täis tuhatoos, klaasid punaveini tilgaga põhjas, poolik mineraalveepudel ja Saku Ice. Napsasin õlle näppu ja kõndisin riiulile astetadud DVD-de rea juurde. Üllatavalt vähe filme ühe suure filmikunstiaustaja kohta peab ütlema, The One-Armed Swordsman´i diski leidmine võttis vaid kümmekond sekundit aega. Oli teine selliste veidrate filmide vahel nagu Boat Trip ja Maurice, kaugemal paistis Wong Kar-wai Happy Together. No loomulikult oli Raagil arvutiks Mac, oleks pidanud arvama. Ükski end veidi kultuursemana tundev isik ei saa ju Mac´i ostmata jätta. PC on madalalaubalise inimese masin, kui juba kunsti ja kultuuriga tegeled, ega siis enam kõlba. Eh, esteet kusipead! Ühtki kopeerimis programmi Raagil muidugi peal polnud, pidin netist DVD Copy 4´i tirima ja installima. Panin plaadi imaget tegema ja kõrvetama, ning uuris põhjalikumalt mehe DVD-de riiulit. Paar jaapani gängsteripõnevikku ( Kitano) , paar Hong Kongi martial arts etlemist ( Sammo Hung ), käputäis USA kohtudraamasid (???) ja paarkümmend 29.- kroonist Säästumarketi leti kõrvalt haaratud "põnevikku". Kas tõesti filmigurmaan vaid oma jutu järgi? Veider. No mõned filmid olid ikka prantsuse uuest lainest ka ja eelpool mainitud Happy Together - mitte just kõige lootusetum olukord. Võrreldes aga näiteks Mart Sanderi kollektsiooni peaks Raagil küll lausa häbi olema. Plaat sai kopeeritud, re-installisin programmi, kustutasin viimased actionid arvuti mälust ja lülitasin masina taas välja. Korraks käis peast läbi ketserlik mõte vahetada ära wallpaper aga õnneks oli taipu loobuda. Raagile jäi ekraanitaustaks sama vana naeratav Marko Reikopi pilt. Veidi veider. Kodus tagasi olles vaatasin enne tütarlapsele koopia üleandmist filmi ka ise ära. Klassikaline lugu, SB´i kuldajastu. 3,5/5

Ilmar Raag - filmiffriik kiisupissihaisusest korterist.