Hellboy Animated: Sword of Storms

Hellboy Animated: Sword of Storms - Victor Cook, Tad Stones 2006

Mike Mignola loodud Hellboy on minu jaoks koomiksimaailmas klass omaette. Nurgeline minimalistlik ja graafiliselt lihtne joonistamisstiil, ning head, kuid mitte ajupainavad lood lausa sunnivad fännima. 100% meelelahutust koos actioni, huumori ja mõnusate tegelastega nii agentide kui deemonite leerist. Mignola natsifetishi segamine iidsete mütoloogiate ja iidsete kosmose Anung Un Rama peletistega annab samuti meeletu tulemuse, parim WWII sümboolika ärakasutamine mõjuvate ( ja samas naljakate ) märkidena. Need 2006 lugemiselamuse andnud koomiksid sain sõps Opsilt kes ikka võimaluste piires oma graafiliste novellide kollektsiooni uuema ja omapärasema kraamiga täiendab. Animatsiooni saamise järel ei hakanud kohe vaatama, kuigi kihu oli peal tugev, vaid ootasin võimaluseni, et seda koos Opsiga nautida. Nautimisega oli nagu oli, silm jõllis ei vahtinud seltskonnast ( auditoorium koosnes peale minu ja Opsi veel koerustükke täis plikatirtsust Anastassiast ja finboy Anttist ) animatsiooni keegi. Anastassia oli vist ainukesena kohati tõsiselt süvenenud, ülejäänud vaatasid vaid poole silmaga ja puhusid vahele niisama filmipläma. Animatsioon Hellboyst polnud halb, kohati tundus vaid liiga lastemeelsena tänu Disney Mulan´i joonistusstiili eelistamisele Mignolalikule askeetlikule pliiatsijoonele. Koomiks pole üldse kiddie stuff, film on juba noortepärasem ja multikas siis veel aste vanuses allapoole. Eriti oli see märgata Liz Sherman´i tegelase kujutamisel. Depressivne ja suitsiidne ( isegi kerge gothic fiiliga ) noor naine oli animatsioonis muudetud teismeliseks plikaks, isegi vistrik oli ninale joonistatud. Kate Corrigan´i ja amfiibinimese Abe Sapien´i kujutamisega võis rahule jääda, Hellboy ise oli aga täielikult omas elemendis. Kergelt juhm, sirgjooneline, tugev ja napi kuiva naljaga. Täpselt selline nagu ta mulle ka Mignola kujutatuna mulje on jätnud, vaid sigar ja sõõm viskit oli puudu. Ka stoori on tüüpiline Hellboy seiklustele. Mike Mignola stsenaristina on ära kasutanud mõned oma varasemad lühilood sulatades need sujuvalt animatsiooni põhiliini sisse. Deemoneid ja monstrumeid tuleb järjest juurde, vastased muutuvad järjest tugevamateks ja lõpuks võtab terve lugu maailmalõpu massiivsuse nagu ühele fantaasiareisile kohane. Kui koomiksit ja filmi vaadanud pole, võib jätta viletsama mulja: Hellboy austajale oli aga täitsa suupärane snäkk. Loodan ka sel aastal ilmuva teise Hellboy joonisfilmi Hellboy Animated: Blood and Iron´i kindlasti ära vaadata. Ootan innuga. 3/5

United States’ Bureau for Paranormal Research and Defense´i ( BPRD ) põhiliikmed.