Sõber oli täitsa imestunud kui ma temalt Mootosaemõrvari vana versiooni laenuks paluma läksin ja ei osanud ettekujutada, et ma pole seda varem näinud. "Seal ju naine karjub järjest terve filmi vältel, kuidas sa ei mäleta?", ei jäänud ta kuidagi uskuma. Tõesti ei olnud kordagi varem seda filmi vaadanud, mingit teist osa kunagi küll. Ja vist neljandat, ilmetute näitlejatega supertüütust 90-ndatest. Originaal aga oli täitsa vapustav isegi 30 aastat hiljem. Loomulikult ei tekitanud see minus õudu, vastikustunnet ega hirmu nagu esilinastuse aegu kinokülastajais kuid meeldejääv, kõditav paine on säilinud. Tuhanded kloonid ei ole suutnud Tobe Hooperi teost ületrumpata, originaal jääb ikka kuningaks ja slasherituru ainuvalitsejaks. Mõtteis jagasin filmi kolme ossa, millest esimene oleks justkui dokumentaalkaadrid mingist lillelaste rahu ja armastuse pillerkaarist. Sarnane kaameratöö ja värvigamma meenutas Woodstocky või Montray muusikafestivali olustikku kujutamist, kuigi filminoortel murulvedelevate hipidega välist sarnasust polnud. Teine osa algab toore ja konkreetse vasarahoobiga pähe. Mõne ajapärast hakkab ka Sally karjuma, ning toimub üldine tapmine ja gore. Teine osa filmist oli minu jaoks žhanri poolest stiilipuhas slasher horror. Kolmandas muidugi Sally karjub edasi, kuid teema liigub tänu koomilistele pereliikmetele hoopis huumoriradadel. "Leatherface" on nii nunnu oma koduses abitus rollis ja ka "Hitchikeri" meeleolumuutused ja tapakihk on pigem ülepingutatult naljakas. Hitchiker oli ka filmi alul oma lehmatapujuttu ajades ja eneselõikumisega tegeledes igati muhe poiss. Koomiline klassikalise B-filmi lõpp andis kroonijuveelile viimase lihvi. Sally lõpetas karjumise minut enne lõppu ja hakkas naerma. Mõnus ! Üks harvadest filmidest mille 2-hel DVD-l olevad ekstrad ma koheselt peale main movie lõpetamist ette võtsin. Tunniajane dokk "The Family" sisaldas põnevate meenutustena mõrtsukaid esitanud näitlejate pea üli-inimlikke pingutusi filmivõtetel, roiskuva liha, haisvate riiete ja 40 kraadise juunipäikese all Texases. Preemiaks igavene kuulsus, mis vähemalt Leatherface osatäitjale naiste lantimisel edu pole toonud. Huvitavad on ka väljajäetud kaadrid, mõned neist küll minu arust asjata. Nii mõnigi 20-ne sekundiline filmiriba annaks teosele tugevalt funkki juurde. Soome retail on ise samuti omapärane, kui ühel plaadil on 16:9 versioon siis teisel 4:3, nagu viimast keegi veel vaadata viitsiks. Filmi ennast viitsiksin isegi uuesti vaadata, oli piisavalt raju kihutamine. 4/5
Klassika !!!
Minul ka muide originaal nägemata...
ReplyDelete