Silent Hill

Silent Hill - Christophe Gans 2006

Kui Tartus elamise õuduse väljakannataja, härra Nuksile, messengeris mainisin, et käisin kinos Silent Hilli vaatamas, küsis ta, ka ma lehtedest siis filmiarvustusi ei loe. Loen ikka, teadsin täiesti mida vaatama läksin ja ei pidanud ka pettuma. Tegelikult ootasin natuke klassikalisemat paari peategelasega horrorit, kus midagi eriti ei toimu, kruvitakse pinget ja ehmatatakse paar korda hingepõhjani. SH pluss oli minu jaoks vastupidine tegevus. Tegelasi oli mitu, pea koguaeg toimus action ja keegi kedagi ei ehmatanud, vaid freaky deemonid ilmusid juba kaugelt nähtavale.Meeldis, et film kubises igasugustest põrgu sigidikest ja tontidest, kuigi need pole vast õiged sõnad iseloomustamaks neid omapäraseid arvutianimatsiooni olendeid. Pinge kruvimise asemel oli küll kahjuks selle langus ja lõpp oli viimase aja õudusfilmile omaselt läila. Mingi suuremat sorti veristaja oleks sinna sobinud, mitte nõme okastraadi vägivald. Ops juhtis ka tähelepanu kättemaksu ebareaalsusele, pigem vähenevale kui kasvavale soovile kannatused tasuda. Samas aga tema puhul on tegemist andestava noormehega, kes pöörab teise põse ja liimib piinatud kärbsele tiivad selga tagasi. Minu jaoks oli kõike piisavalt. Tegelased olid normaalsed, stoori oli normaalne, kollid olid normaalsed ja eriefektid olid normaalsest isegi paremad. Ka girl-power oli äge vaheldus maskuliinsetele mees ragistajatele, kuigi ka hädasunnil jõuliselt käituvaid naisi juba kasutatakse filmides liiga palju ( The Descent, Haute tension ). Taipasin ka kirjutamise käigus miks Nuksile see film igav võib tunduda. Silent Hilli puhul on ju tegemist Tartu ja selle elanike olme realistliku kujutamisega. Kui ise seal elaksin siis vaevalt läheks veel mingit kodulinna klooni kinno vaatama, piisab neist tänaval kohatud kollidestki. Silent Hilli üle tunni mängida pole suutnud, aga tänu filmile tekkis isu uuesti proovida. 7/5

Keegi on juba plakateid sodides paljastanud Alessa Gillespie tõelise palge.