Harva kui ma mõnda seriaali juba enne valmimist tähele panen ning ootama asun, aga käesoleva puhul seda juhtus ning tõenäoliselt selle tõttu olin ka rohkem pettunud. Lubadus näidata elu Esimese Maailmasõja aegses välihospitalis tõi silme ette mürsurahes kanderaamidega ringi jooksvad sanitarid ning veristel mädastel koikudel vaevlevad sõdurid, kuid selle asemel näidati vaat et idüllilist rahulikku elu kauni looduse keskel ning rõhk oli hoopis vabatahtlikena saabunud põetaja-neidude omavahelistel suhetel ja kergel kuramaažil noorte doktoritega. Seriaal oli liiga episoodipõhine ja kuigi taustal ujus ka põhiliin, ei olnud nii igas osas pakutav väike lugu ega suur draama mainimisväärse väärtusega. Natuke teavet jagati välihospitali elu-olu kohta, tutvustati reegleid ning paari lahedat tegelaskuju, kuid üldpildis magedapoolne. 2,5/5
Esimeseks tööülesandeks oli veriste sidemete pesemine.
Kuulsin sellist lugu ühest skandinaavia vabatahtlike rühmast kes visati keset kõige ägedamaid lahinguid ja keda puht juhusele kordagi ei rünnatud ja kes ise ei pidanud kordagi kedagi ründama, suuresti istusid kaevikus ainult 2 aastat. Paar tüüpi suri haigustesse, aga see oli ka kõik.
ReplyDeleteTuli meelde see.
Sellised pisikesed lood suure sõja taustal on alati parimad.
ReplyDelete