A viib B juurde ja B viib C juurde. Nii lihtsalt lahendavadki neli endist, WW2 ajal armee jaoks töötanud, koodide dešifreerijat sarimõrvari juhtumit. Politseist ei ole asja, neli naist panevad mängu oma sõjaväe koodilaboris õpitud oskused ning voilaa!, mõrvar ongi leitud. A viib B juurde ja B viib C juurde, kusjuures punktide vahel hüpatakse nii kiiresti, et vaatajale unustatakse vahepeal paari lihtsat asja seletada. Ei pea sellega vaeva nägema, targad naised on nii hüpertargad, et vaataja peaks juba puhtalt sellest leilis olema ning unustama vildaka krimiloo mille õblused väga lõdvalt kinni tõmmatud. A viib B juurde ja B viib C juurde ja kui D-ni jõuakse, siis on selleks üks isikupäratu junn, keda isegi alati mõnusalt ekraanil viibiv Steven Robertson ei oska lahedaks mängida. Stsenaarium teeb mööndusi realistlikele detailidele, ehk siis stoori surutud vägisi olustikku või vastupidi - olustikku venitatud loo mõõtude järgi. Kiitust palju jagatud, aga minu maitse jaoks liiga lihtne ning mööndusi tegev, kuigi jah, teise sesooni võtan samuti ette, sest mõnikord on ju natuke esimese tegemise ajal juurde õpitud. 2,5/5
Targad naised. Suus aga mehe poolt sinna pandud sõnad ja peas mehe loodud teadmised.
Ohh õudust! Teine sesoon oli kolm korda hullem, ikka kohe vedel püre sitt.
ReplyDelete