Thursday, August 21, 2014

Gomorra

Gomorra - Stefano Sollima, Francesca Comencini, Claudio Cupellini 2014

Roberto Saviano raamat "Gomorra" oli väga hea ning kaheksa punni kümnest ladusin ka Matteo Garrone romaanil põhinevale filmile. Sama helde olen ka teleseriaali suhtes. Kusjuures poole hooaja peal veel nii varmas kõrget hinnet panema ei olnud. Gomorra teleseriaal nimelt on liialt ühe pere keskne, ehk siis kõik keerleb Savastanode klanni ümber, kuvatakse organisatsiooni armutu juhi tegemisi, tema perekonda ning kapteneid. Kõik tundus liigagi tuttav olevat ja palju sa neid maffia filme ikka fännata jaksad kui kogu aeg sama teema sees on. No mõtlesin siis, et selline lugu taas ekraanil, et alul veab viltu ning siis sätitakse kõik taas korda. Selline klassikaline Boardwalk Empire, seal seriaalis ju absoluutselt iga hooaeg üles ehitatud nagu Ristiisa kinolugu. Ühesõnaga vaatasin ja mõtlesin, et ju need asjad taas nii on, aga vaadata nagunii mõnus, las kulgeb.
12 episoodi, seitsmenda pealt hakkas seriaal äkki oma hinge sisse saama ja kaheksas-üheksas juba müttasid täiega. Nimelt tuli sisse kirjanik Roberto Saviano sõnum, et camorra on organisatsioon mis on haarmed ajanud absoluutselt igasse eluvaldkonda ning sul ei pruugi olla midagi ühist kriminaalidega, kuid sinu saatus saab ikkagi nende poolt mõjutatud. Seda nii äris, poliitikas kui ka lihtsalt naabri "õnnistusena". Hooaja lõpp tõi selle päris kenasti välja, julmalt ja armutult nagu vaja. Teemat puudutati tegelikult ka sesooni alguses, kuid lõpus muutub süütute kõrvalseisjate traagika eriti selgelt tajutavaks, sõnum viiakse vaatajale vahetumalt pärale. Ja kui veel üldine stoori ei lähegi tüüpilise lainena, et mõõnale järgneb tõus, siis kiitus kiitus.
Väga lahe on vaadata Napoli pättide kodusid, nende elupaiku. Suur boss on rajanud oma "villa" keset paneelemamute getot, no umbes nagu Lasnamäe krimiboss laseks laguneva Priisle poe oma kulda ja karda täis residentsiks ümber ehitada, et siis üle müüride imetleda ümbritsevate üheksakorruseliste katuseid. Ja capitanod elavad kõik samas getos. Samasugune krigisev rauduks, nagu naabrist narkaril või üksikemal, viib ka tema korterisse, vahe vaid selles, et temagi on püüdnud läikivat nahkmööblit ning kullatud kroonlühtreid väikesesse korteripugerikku toppida. Mõnel mehel on isegi marmorkuju pisikesse gaasipliidiga kööki veetud. Elatakse seal kus raha kokku aetakse ja ega seda raha olegi nii palju peos kui meestel respekti tänaval.
Kokkuvõttes põnev vaatamine, seda just hooaja teises pooles kui vaataja ootusi niiväga enam ei täideta ning visatakse sisse vimkasid. Üllatusena võib muidugi tulla seriaali lõpp, selle selge vihje kuis saaks teist sesooni ehitama hakata, kuid kogenum filmivaataja võib sellegi ette aimata. Mina isiklikult jooksutan vaatamse ajal alati peas mitmeid tegevusliinide arenemise ideid ning seetõttu seda täiuslikku imestust ei tulnud. Olin juba pakutud lõpu, kui ühe võimaliku, peas kokku pannud. 8/10

Kodukant.

No comments:

Post a Comment