Thunderclap

Pi li lei dian - Siu-Hung Leung 1984

Mulle kohe üldse ei meeldi kui kung-fu filmides käib madim suurema seltskonna vahel, sest koreograaqfia on pea alati sel juhul nadi, ei saa ju paari tosinat suvalist statisti säästurežiimiga filmis keerukaid möögatantse esitama panna ning tihti näebki siis seda, et ühe odaga lüüakse neli meest pikali ja noaga visatakse maha veel neli lisaks. Käesolev linalugu oli selles mõistes õigel teel, sest kui suurem kamp kemples, oli igale matsile kindel ülesanna kätte antud ning kui kokkupõrge taandus kolme-nelja vaheliseks, oli tulemus lausa suurepärane. Iga võitlus oli kenasti läbimõeldud ning tänu sellele hoobid vehkimise asemel jõulised, lisaks veel meeldivaid detaile, ajastu videograafikat ning koomilisi momente. Eriline nauding oli jälgida kokkupõrget kus kaks meistrit üksteisest mõõtu võtsid ning üks pooltohman nende vahele oli sattunud, püüdes samuti kohmakalt kurjamit klohmida, kuid pigem oli jalus kui aitas. Super ägedalt seatud, kõik täppis ning loodis. Aga kiitust jagan ka fantaasiaküllasele sisule, ääretult armsatele tobedatele naljadele ning ägedale segule eriefektidest kus segati makettide animatsiooni, sajanditaguseid filmitrikke ning videomantaaži mis sel ajal Hong Kongis oli umbes samal tasemel kui ETV stuudiotes. Äge wuxia komöödia superpahadest, kiimastest nõidadest, naiivsetest printsessidest, opakatest teaduritest, pervodest võitluskunstimeistritest ning kutist kes sööb kogemata elueliksiiri ning saab selle peale veel pikselöögi pähe. Tipp meelelahutus, romantika vaid nadi. 4,5/5

Nagu aeroobika trennis.